Kunstiteadlased legendi kallal

Mart Kalm

Happening Lasnamäe vanal lennuväljal, 1974. Foto Jüri Okas. Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, kui suur, võimas ja tähtis ilming kogu idabloki kultuuris oli 1970.-80. aastatel aktiivselt tegutsenud arhitektide rühmitus Tallinna kool, tuntud ka Tallinna kümnena. Nii laiaulatuslik vastuhakk konformistlikult stagneeruvale Nõukogude Eesti arhitektuuriparadigmale ning püüd mõelda nii radikaalselt omaaegse lääne avangardi vaimus oli midagi enneolematut. Teine toonases eesti kultuuris populaarne suund, Tormise, Mere ja Põllu viljeletud soome-ugri mütoloogiast lähtuv looming, oli selgelt eskapistlik. Kumbki ei talunud nõukogude tegelikkust, kuid arhitektide punt sekkus julgelt toonasesse kaasaegsesse elukeskkonda. Kuigi võib väita, et mis viga heal riigipalgal arhitektidel õhtuti hobi korras avangardi juurde teha, on otseselt majandusest ja poliitikast sõltuva pragmaatilise arhitektuuri kunstiline radikaliseerimine muu kunstiga võrreldes märksa keerulisem.

Tallinna kooli sõnaosavad arhitektid on alati olnud siira maailmaparandamise kõrval ka meediateadlikud turustrateegid. Nad on, igaüks küll veidi isemoodi, harjunud esitama oma kangelaslugu, mis ei ole mitte ainult see, kuidas me Mart Pordi kukutasime, vaid kindlasti ka valmis ehitatud majade lugu. Müüdiloojate endiga, sest eesti arhitektid pole ei varem ega hiljem osanud oma tegevust nii hästi mõtestada kui Tallinna kooli omad, on kaasa läinud ka meie senine kunstiteadus. See, et uue põlvkonna kunstiteadlased tunnevad nüüd puhast teaduslikku huvi nende loomingu vastu, on Tallinna koolile suur kompliment. Loomulikult pakub nii varasem kui hilisem eesti arhitektuur kunstiteadlastele palju head uurimisainest, kuid Tallinna kooli keeruline ja vastuoluline looming sisaldab tõelist väljakutset.

Näituse on koostanud noored kunstiteadlased, Eesti Kunstiakadeemia teadur Andres Kurg ja varem sama leiba maitsnud Mari Laanemets, kes hiljuti kaitses doktorikraadi Berliini Humboldti ülikoolis. Näitust saadab pretsedenditult paks ja tihe kakskeelne kataloog, kus Kure artikkel käsitleb legendaarset 1978. aasta Teaduste Akadeemia raamatukogu arhitektuurinäitust ja Laanemetsa oma arhitektuuri ja kunsti suhet Tallinna kooli arhitektide praktikas.

Lisaks neile originaaluurimustele leiab sealt austerlase Georg Schöllhammeri siinset kirjutust reflekteeriva ülevaate eesti arhitektuuri arengust, mis on välislugejatele taustaks oluline. Schöllhammer on Nõukogude Eesti moodsast arhitektuurist mitut puhku kirjutanud väljaannetes, mis muidu Eesti otsa poleks komistanud, mistõttu on ta teinud tänuväärset tööd meie vastu huvi äratamiseks. Teise pilgu väljast lisab intervjuu Juhani Pallasmaaga, ühe rahvusvaheliselt tuntuma soome arhitektiga, kes täpsetele küsimustele vastab avameelselt, s.t tunnistab üles ka need kriitilised mõtted, mis neil eestlaste suhtes toona olid.

Usutavasti kujuneb kataloogi loetaivamaks osaks Tallinna kooli ABC, kus mitukümmend märksõna aitab Tallinna kooli tegevuse ulatust mõista, kaleidoskoopilistest kildudest kujuneb tervikpilt. ABC esitluslaad on dokumenteeriv, kuid varieerub legendaarse „Casabella” artikli lehekülgede kaupa esitamisest ja seminarikavadest teaduslike lühikokkuvõteteni, kohati on raske jälgida, kus on koostaja tekst ja kus terve märksõna tsitaat. Allikapublikatsioonid ja tsitaadid oma seisukohtade vahel tekitavad lisaks vaatenurkade paljususele tunde, et äkki tahetakse seeläbi oma mõtteid neutraalsemaks maskeerida või veidi vastutusest kõrvale hiilida. Kuna valiku taga on koostaja ju niikuinii hoomatav, võinuks ehk järjekindlalt kõik ise kirjutada. Leonhard Lapini „Elavate linna – surnute linna” vaat et ikonoloogiline analüüs, mille Kurg on varem juba EKAs Peeter Tarvase seminaril jm esitanud, on ju väga põnev. Märkusena ABC juurde niipalju, et EKE Projekt ei olnud riiklik, vaid kooperatiivse omandivormiga asutus, mis andiski talle suurema paindlikkuse ja oli osalt tema edu saladus. Tiit Kaljundi Benjamin Spocki maja projektist on juttu märksõna „Japan Architect” all, mistõttu on välja jäänud, et ameeriklase lastekasvatuses pöördeline raamat oli just siis eesti keeles bestselleriks saanud ja seetõttu pakkus projekt huvi tavatult suurele auditooriumile.

Kataloogi lõpetavad rühmituse liikmete vastused koostajate küsimustele. Ühtepidi on koostajatest kena anda sõna osalejatele, et ka nende vaatepunkt avalduks ja nad ei tunneks ennast nii koostatavatena. Samas on küsimused sedavõrd uurijalikud, et vastuseid lugedes on tunda kimbatust: kontroll ajaloo üle libiseb meie käest kunstiteadlaste kätte.

Näituse keskmes on Tallinna kooli ideemaailm ja valminud ehitised on sinna sattunud vaid harva, mis on vaieldamatult uus värske lähenemisviis. Näituse avamisel oli hollandi kriitik Marieke van Rooy üllatunud, kui kuulis, et see polegi vaid paberarhitektuuri seltskond ja on ehitanud ka päris palju. Kuivõrd tegu on soolalao suure suvenäitusega, siis võinuks ehk rohkem arvestada vähe informeeritud vaatajaga. Schöllhammeri artikkel kataloogis seda küll teeb ja teaduslikus käibes on kataloog näitusest palju olulisem.

Näitus on taotluslikult liigendatud eri tüüpi ja tähendusmahuga teemadeks (sekkumised, arhitektoonid, kriitika, ekraanid ja fassaadid, märgid ja müüdid, esitlustehnikad jne), mis peaks võimendama kogu ürituse polüfoonilist lähenemisviisi. Kuigi, paljud teosed sobivad mitme teema alla ja see veidi lahjendab sõnumit. Kuraatorite liigendus tõukub rahvusvahelistest arhitektuuriuuringutest, mis on kohandatud Eesti oludele. Ehkki minu silmis joonistub töid vaadates olulise teemana välja näiteks eestiaegsus, saan ma aru, et noorte kuraatorite jaoks on see kulunud vaateviis ja selle rahvuslik konnotatsioon tänaseks eriti ebahuvitav. Veidi ebavõrdselt positsioonilt polemiseerib Kurg kataloogis Krista Kodrese vana artikliga, mis on kirjutatud enne viimaste aastakümnete Team X, Archigrami, Superstudio jt toonast tegevust käsitlevate uurimuste laviini. Selle suuna tundmine aga on võimaldanud Kurel ja Laanemetsal väga nõtkelt positsioneerida Tallinna kooli rahvusvahelisse situatsiooni.

Kui eesti arhitektuurihuviline võib mõelda, et Tallinna kool on tuntud värk, siis näitus üllatab tohutu hulga uue materjali käibessetoomisega. Põhjalik arhiivitöö nii tegijate kodudes kui arhiivides on vapustavat vilja kandnud. Välja on pandud seni eksponeerimata auhinnatud võistlusprojekte. Näiteks kohe avaseinas on Veljo Kaasiku Pärnu KEKi võistlustöö (1970), kus täiesti ootamatult võib leida mõttelaene Le Corbusier’ 1922. aasta villa-immeuble’ilt. Ka rühmasisesed jõujooned mängitakse näitusel ümber. Esile tõusevad rühmitusega vaid teatud lõikudes seotud olnud isiksused, eriti oma efektselt mänguliste planšettidega Sirje Runge, ammu Iisreali lahkunud Harri Šein, tänapäeval Võru linnaarhitektina töötav Ülevi Eljand, olümpiaprojektidega seotud olnud disainer Matti Õunapuu või konstruktivismist inspireeritud tehnoesteetikat realiseerinud insener Andres Ringo.

Tallinna kooli näitus koos kataloogiga ületab nii oma ideerikkuselt, põhjalikkuselt kui teaduslikult tasemelt arhitektuurimuuseumi tavapraktika. Pealegi, millised võimalused avanevad nüüd arhitektuurimuuseumil oma kogude täiendamiseks. On hea meel, et kunstiakadeemial kompetentsikeskusena on sõbrakäsi, mida muuseumile ulatada. Kui praegu tuleb muuseumiteaduse ja sihtfinantseeritava teaduse vahe selgelt esile, siis peame me kõik üheskoos pingutama, et vaatamata riikliku teaduse finantseerimissüsteemi kohmakusele ja ebaõiglusele kunstiteadus teadusmaailmas tugevamalt kanda kinnitaks. Võimalikud viljad on praegu näitusel maitsta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming