Kunstisuvi 2008, teine osa

Andri Ksenofontov

Ki wa elav skulptuur „Body without Paradox” („Paradoksita keha”, Haapsalu kultuurikatapult). Kristin Pedak Eesti Panga galeriis algas suvi Sirje Runge väljapanekuga: seinal oli vanu ja unustatud pilte. On need võtmeks kunstniku tulevase loomingu mõistmiseks? Ehk pole Sirje Runge õrnad valgusmaalid mitte meelerahu heiastused, vaid tiigrikasukate ja pommiplahvatuste linnasõjahelk tänavaseintel? Uutest töödest heiskas ta Eesti Pangas oma „Lahingulipud”.

Nadežda Tšernobai avas Draakoni galeriis surnukirstud, millest lahkusid inimesed nagu kannatav hing kehast. Suureformaadiliste söejooniste koondpealkiri „Kollase süütuse suudlus” viitas Kuule. Kaks näitust kokku olid nagu sõda: päeval tormatakse lahingusse, surnute ja valuga tegeletakse öösel.

Halenaljakat äpardavat sõdurikuju nimetatakse inglise keeles sad sack. Sama nime kandis ka Aneri Kärkäineni ja Elis Saarevälja kaksiknäitus ArtDepoos. Aneri Kärkäinen on loonud kriipjäsemetega tegelase, kes toimetab värvikontrastsete taimsete vormide keskel nagu putukas rohumullal. Mida mikroskoopilisem tegelane, seda silmatorkavamaks muutuvad vaevu tajutavad hingeliigutused. Elis Saarevälja monokroomsed kaltsuga lõuendile maalitud õlimaalid lajatavad vaatajale vastu silmi karikatuuri jõuga. Karikatuuri jõud seisneb tegelaste ilmekuses, see omakorda tuleb kunstniku vaatlusvõimest, huvist inimeste vastu. Elis Saareväli kritiseerib antidepressante, sest need võivad muuta isikupära, kustutada iseloomu sära ning tekitada sõltuvust, kus tabletivaba õnn on võimatu. 

Muinasjutumaailma vaheldust pakkusid Ilme Rätsepa kangamaalid „Kolmainsus” Draakoni galeriis. Järgnenud Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo „Perekonnaelu” jätkas helget liini. Pleierilt tuli meditatiivne ida muusika. Maalid olid puhtad kui päikesekuma vihmajärgses lehtlas. Kuhu seal lehtlas ka ei vaataks, kaadrisse jääb alati rätsepaistes valgusolevus, rinnad pakatamas lootosenektarist ja linnupiimast.

Õhuline oli Kati Kerstna ja Kairi Orgusaare „Läbivaade” Tallinna Kunstihoone galeriis. Tarbekunst on hakanud üha sagedamini tõusma kunstiks kunsti pärast. Kati Kerstna opkunst ei seisne kahemõõtmelistes illusioonides, vaid loob reaalse kolmanda mõõtme läbi kohakuti laotud joonitud klaaside, mida peaks vaatama lae alt nagu kaevu põhja. Ent tema töid ei saa paigaldada seintele, sest need pääsevad kõige paremini mõjule, kui nende ümber jalutatakse, sest pilt muutub sõltuvalt vaatenurgast. Kairi Orgusaar kasvatab klaasist võlupuid. Kui jäälillede ja kristallide vohamine allub mineraalsele printsiibile, siis Kairi Orgusaare vormide väändunud varred on klaastorud, kapillaarid, mis on taimse ainevahetuse ja kasvu aluseks.

Õrn näitus oli Mare Saare „Fragiilid” Hobusepea galeriis. Tema liuad ja alustassid ahvatlesid hammustama nagu pruuniks kõrvetatud suhkruvahvlit. Hopi galerii on viimasel ajal üks kohti, kus esinejatel õnnestub edukalt ühendada sõnum, installatsioon ja puhas esteetika. Nii ka Austraalias sündinud Ulvi Haagenseni „Antipoodid”. Moodsalt napijooneline köögilaua nurk galerii nurgas oli sama võimatu objekt kui Kaljo Põllu ja Escheri konstruktsioonid. Austraallased ei pea võimatuse nimel vist pingutama, nad ongi pea alaspidi.

Puhta kunsti jüngreid on hakanud huvitama päris elu. Alvar Reisner esitas näitusel „Extra & Ordinary” Vaala galeriis dokumentaalfilmi, sellest, kuidas ta linnavalitsuses laste mänguväljaku ülevärvimiseks luba taotles. Avamisel ütles ta, et tundis end üle pika aja vajalikuna head asja ajades. See viib mõttele, et paremini kui antidepressandid päästaks kunstnikud eksistentsialistlikust kriisist kunstiteose valmistamisloa menetluskorra vastuvõtmine volikogus. Bürokraatiateraapia nagu Nõukogude Liidus. Alice Kase tööd Hobusepea galeriis olid midagi enamat kui elulise asja projekt või taotlus, need olid pigem esinenud argiasjade ja uitmõtete teostusjoonised. Alice Kask konstrueerib kujundeid inseneri intuitsiooniga.

Liisi Eelmaa videoinstallatsiooni-aktsiooni „Õnnekeeks” sai näha Artishoki ühepäevanäituste kunstiaktsioonil Tallinna Linnagaleriis 11. juulil. Üldise skeemi kohaselt käis tagumises saalis video, esimeses ruumis rippusid laest alla kümme juttu tööst ja autorist. Ukse ees müüs neiu õnnekeeksi, mida oli kergitanud Jeruusalemmast toodud õnnejuuretis, iidne pärmiseen, mida järjest edasi pärandatakse. Neiu oli autor ise. Järgmisel päeval 12. juulil kutsus Noolegrupp „Casting’ul” („Rollijaotusel”) endaga ühinema. Üleskutse üleskutse pärast nagu kunst kunsti pärast. Eesruumis istus kolm neiut, üks kloppis koogelmooglit. Kas nad sellega maalivadki valgeid nooli igale poole? Nädal aega hiljem 18. juulil vastas Minna Hint kõigile küsimustele interaktiivses installatsioonis „Ainult täna õhtul: Minna Hint”.  Ta ütles, et head kohvi saab Tallinnas Savoy baarist. Loodetavasti saab nägemata tööde ja tekstidega Artishoki blogis tutvuda.

Sirli Heina 16. juulil Artishoki esmaesitletud mustvalge maali „Kirsitort” pildikeel väljendab pigem erootikat kui õudust. Pilt kujutab kirsipuu otsa ronivat poissi. Puu kõrval on känd tordiga, mille kirsside varred on leekides. Rohi on põlenud kännu ja puu ümber mustaks teravatipuliseks ovaaliks. Õudus ja erootika võivad olla teineteisest nurgataguse kaugusel nagu koolitüdrukud ja poisid, kes jagavad Vanaturu kaela ja Raekoja platsi nurgal kutseid piinariistade ja erootika muuseumi. Erootikamuuseumi plakati kompositsioon on nagu Sirli Heina maalil: kirss suus. Kirss tähendab inglise slängis seda, mille naine kaotab. Teine tähendus on see, mis alles jääb, nagu kirss suus. Kui Sirli Heina maal on õuduspilt, siis on õuduspildid ka Einar Vene põlevad kirikutornid. Lembit Sarapuu heidab sümboolika kõrvale, tema stiilitunnuseks on tegelaste kürvad kui tõrvikud. Kes eesti kunstnikest on otseütlevam Sirli Heina kirssidest tules?

Naiskunstnikest ehk Eve Luik, kelle „Vaid üks hetk” oli Rotermanni soolalao ülevaatenäitusel „Äratus!”. Mida see fantasy-modell äratas oma täiuslikke tuharaid demonstreerides? Ado Lill pani Hausi galeriis välja valiku viimase aja neiumaale ja aktijooniseid „Nude alive”. Tema jõud on geomeetrilises abstraktsionismis, pastoosses faktuurmaalis, klassikalises joonises. Kui Ado Lill selliselt aluselt kujundini jõuab, siis ta tööd õnnestuvad. Ent kui ta alustab motiivist, millesse kiindub, kui lugu kallutab tähelepanu materjalilt kõrvale, siis ei pruugi ta tugevat tulemust saavutada.

Toomas Altnurme „Metafüüsika seitsmenda dimensiooni” naerev-nutvat mees-naist võis vaadata juunis-juulis SEBi galeriis. Vaatamata oma piltide värvilistele oreoolidele, ei võta ta omaks psühhedeeliat. Pigem on asi unenäolisuses. Parim viis maalida on täiesti kaine peaga. Kunagi tegi  talle muret, et ta tajub asju nii kõlavas värvivõnkes. Kuni ta kord turistina Egiptuses bussiga kaljult alla sõitis ja tegi läbi põhjaliku tervisekontrolli, kus tuvastati, et on täiesti normaalne. Koduselt tundis Toomas Altnurme end Kaug-Idas, Kagu-Aasias. Otsides sõnu, kuidas kirjeldada Aasia tüdrukuid, ütles ta mulle kohukesesuutäite vahele, et Aasia tüdrukud on nii fucking erootilised, erootilisemad isegi kui glasuuritud kohukesed. SEBi galeriis olid lisaks maalidele väljas ka mitmekordselt peegeldatud fotokujundite digitrükid. See on kunstniku uus kanal painavate värvi ja valguskontrastide väljaelamiseks. „Tantra-mandala” on kompositsioon seitsme aasta tagusest pruudist, kes aga ei uskunud, et suhtel on tulevikku. Hea maitse piirini avatud motiiv kinnitab, et elu võib ületada mis tahes Internetist tõmmatud fototöötluse ilu. Nüüd oled surematu, Irena Maardust.

 

Kultuurikatapuldid Haapsalus, 2008

5. juulil toimusid Vaala galerii kureeritud esinemised Haapsalus, demonstreeriti kultuurikatapulte. Alustas Linnar Priimägi avaliku loenguga Olev Subbi programmilisest maalist „Kaheksas võõras linn”. Kahenäoline Jüri Ojaver tegi ringe jalgrattaga, seljas ja rinnal akordion. Ta on alati vaimukas ja tähendusrikas ega raiska vaataja aega. Tema „Olge uudishimulikud!” oli punastest läbipaistvatest plastsoomustest raudtoruribidele ehitatud jurta-observatoorium. Sealt sai pikksilmaga lugeda installatsiooni pealkirja kõrgelt varemete müüriservalt. Hämmastav oli silmapete, kuidas punaste soomuste vahelt läbi tunginud valge valgus erkroheliseks muutus. Kultuurikatapultide nael oli Erik Alalooga performance piiskopilinnuse kitsukeses keldris. Ta tõmbas kaks muna süstaldega tühjaks ja süstis siis ühe muna sisu teise, pitseerides kooreaugud küünlarasvaga. Üle eesseisjate pea küünitavad vaatajad ronisid arhitektuurimälestise müürijuppidele, kutsudes esile varinguid ja oigeid. Õrn munaoperatsioon jätkus plaanipäraselt. Inkvisitsiooni leidlikkusega ja kolhoosisepa tehnikaga ehitatud seadmetega pandi inimeste närvid proovile. Tasakaalu sai harjutada kiikpedaalidel, mis juhtisid elevandikaalu osutit. Õiges asendis sulges osuti vooluringi ja kell hakkas helisema. Väike Maria tegi kunstnikule ettepaneku neid asju toota ja poes müüa, et ka teised inimesed saaksid kella tiristada. Siim-Tanel Annus avas sarinäituse „Kasvamise võlu” hingetarretava aktiga, kus laulja Kristina Under ronis kitsas lavaseelikus kõikuva vineerkuubi otsa. Kunstnik julgestas. Nii kõlas laul kõigile nähtavamast kohast paraboloidse ruumi fookusest. Õues toimus kujuvõistlus rühmituse Õueaiaäär poolt kohale veetud Jaak Soansi Tammsaare pargi skulptuuri „Tammsaare” kipsmudeli ning Ki wa omaenese keha ehk „Body without Paradox” vahel. Videoinstallatsioonis „Kellad” esitas Jaan Toomik heli- ja pildifaktuuri, kus pilt kajab kui heli ja heli joonistab kujundit. Elis Saarevälja maalisari piiskopilinnuse endisaegsetest asukatest puhus müüridele elu sisse: ta võib kujutada kirjutava munga hoolikust või last ristiva piiskopi itsitust, alati jääd uskuma.

Valge Daam valati välja Evald Okase muuseumi tiibhoone aknast. Sellega lõpetati niihästi samas hoovis toimunud kuuma klaasi rahvusvaheline sümpoosion kui ka kultuurikatapultide üritus. Valge Daami ektoplasma tilkus alla puitkastile ja süütas selle. Haapsallu tasub ainuüksi Evald Okase muuseumi pärast sõita. Kui hästi otsida, võib hoovimurust Valge Daami kilde leida.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming