Kunstisuvi 2008, esimene osa

Andri Ksenofontov

Sirp loksub läbi aasta nagu lopergune ratas. Kuu aega puhkas nädalaleht sirge tahu peal. Kultuur aga liigub/tiirleb siiski (Galileo sünonüümid) ning ArtDepoo avas „Perfektse ringi”.  Kuraatorite Mara Koppel-Ljutjuki ja Toomas Tõnissoo mõte oli teha näitus ümmargustest piltidest. Toomas Tõnissoo avasõnul ühendas neid see, et mitte ükski ei olnud neljanurgeline. Avamisel esitasid väikesed tantsulapsed teemakohase tantsu viie erivärvilise võimlemisrõngaga, mis sümboliseerisid Pekingi olümpiamänge. Näis, kas sporditoimetused lähevad nende spordivõistluste ajal kollektiivsele suvepuhkusele, milliselt Sirp just naasis. Seesuguste „igaühelt üks pilt” ülevaatenäituste kadunud mõte leiti taas üles mullusel „Impact 5” graafikanäitusel Rotermanni soolalaos. Sest nagu toitumisahelas on rohusööjaid vähem kui rohtu, nii on loomulik, et kriitikute ja kuraatorite arvukus on väiksem kunstnike populatsioonist. Kunstiökoniši elujõulisuse huvides on vajalikud ka sellised näitused, kus hein kasvab omasoodu ja teoreetikud ei tee valikut kultuurtaimede ja umbrohu vahel. Näiteks „Perfektses ringis” sai üle pika aja Tallinnas taas ühte Aili Vindi maali näha. Andres Toltsi pilt oli kõige dünaamilisem. Mispidi ka ei riputa, vaataja silm lükkab selle seinal pöörlema. Kunstnikud võrdlesid avamisel, kuidas keegi lahendas formalistliku ülesande luua ringi sisse tasakaalustatud kompositsioon nii, et ilma signatuuri leidmata aru saaks, kus on pildi ülemine, kus alumine osa.

Kuraatorid Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu korraldasid Rotermanni soolalaos Eesti Vabariigi juubelile pühendatud ülevaatenäituse „Äratus!”, kus pildid olid neljanurgelised. Alustades Lembit Sarapuu „Äratusega nõidusunest”, mis kujutab paljast meest sinise taevalaotuse all, ühes jalas must kummik. Ta äratab punase paraadlipu all magavat tegelast valge jalast võetud soki haisuga. Kätlin Stahli „Ärkamisest nõidusunest”, kus talumees lehma läbi õitsva välja talutab, võis arvata, et talumees jutustab lehmale Tuhkatriinu või Okasroosikese õnnelikku lõppu. Ootamatu kontakt tekkis Šamil Alijevi ja Gennadi Kurlenkovi maalidega. Need postimpressionistlikud tööd lubavad arvata, et mõlemad kunstnikud eelistavad Eesti kunstis muuseumiklassikat. Teisest küljest, kõigil Ida-Euroopa vanema põlve kunstnikel võib olla sekundaarne side modernismi hälliga, nimelt sajandialguse Pariisi külastanud kaasmaalaste kaudu. Kui meie ühiskonda ei seo horisontaalsed sidemed, siis seovad meid ajalooliinid, nagu Sirami ehk Mari Kartau pannoolikus töös „Minu karmad”, kus kunstniku sugupuu köögi tuuletõmbuses hõljub. 

Ajaloolised ülevaatenäitused on pagulaseestlaste „Lävel” Vabaduse galeriis ja Erik Haameri tööd Kumus. Tartus avati „Kirg ja valu” Mart Lepa ja Rene Kuulmanni kogudest, eesti kunst Kristjan Rauast Peeter Lauritsani. Kuu aega oli Tampere majas lahti Ilmar Kruusamäe „30 aastat hiljem”, kus kleidikeses neiu Arvo Kukumägi naeratab nõukogude mineviku mukitud naeratust. Tartu ei ole ainult Vilde, Wilde ja Werner. Raekoja kõrval võtsin einet pagaripoes, mille nimi vist ongi Pagaripood. Seal ei jäeta üliõpilast nälga, lett on täis värskeid ja odavaid saiu, nurgas kohvipütt. Healt Tartu saialt vallandus tuhksuhkru laviin. Laviinina lõpetasid kooli ka Tartu kunstiõpilased ja magistrandid, tasemelt meenutab 1960ndate lõpu ja 1970ndate alguse lainet. Mul õnnestus näha Tartu maaliosakonna magistrantide ja bakalaureusekraadi saanute väljapanekuid Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis (Eda Lõhmus), Ateena keskuses (Natali Pahapill) ja viltuses majas (Maria Ader, Riho Pärn, Katrin Paomets). Püsib faasinihe Tallinnaga, kus on võimust võtnud bad painting. 

Tartu Kunstimajas avati Vaala galerii korraldatud ja Ellu Maari kureeritud rändnäitus „Sinimustvalge Eesti kunstis”. Avakõne pidas Peeter Olesk, kes meenutas, et kultuuri üheks missiooniks on sisendada patriotismi. Sotsiaaldemokraatlikust perekonnast pärit vasakpoolsete vaadetega Peeter Olesk on siin alati eeskuju näidanud, kuuludes aktiivse liikmena parempoolsesse rahvuslikku parteisse. Näituse naelaks on kunagi EÜSi seina katnud Aleksander Vardi kolmikmaal, mille vasakpoolne eepose ettelugemise stseen „Kalevipoja-õhtu” on ainus originaal. Ülejäänud kaks osa, mis kujutavad lippu rahvajuhtide ja vabadussõjalaste kätes, hävitati. Neist on välja pandud elusuurused fotokoopiad. Vardi pallaslikud ooker-puna-sinised risti-rästi pintslilöögid säilinud lõuendil puhuvad elu sisse ülejäänud kahele osale, sealhulgas mustvalgetele sinimustvalgetele plagudele.

Kunsti esteetilisi, ühiskondlikke ja ajaloolisi väärtusi seob täiuslikult ungarlase Ernö Kochi näitus Hausi galeriis. Ajendatuna Ungari kitsastest oludest, huvist soome-ugri sugulashõimude vastu ja loomuomasest rännukirest tuli ta pärast Vabadussõda Eestisse. Ühest küljest esindas ta fotograafiaeelset kunstiparadigmat, mis jäädvustab fakte ja tõde. Teisest küljest oli ta meisterlik graafik, joonistaja ja maalija selliste välitööde materjalidega nagu kriit, guašš ja akvarell. Kohhi-Ärnoks kutsutud kunstnik annab ausa ja eelistusvaba pildi omaaegsest Eestist, kus Raekoja platsi vaekoda seisab veel oma kohal, mehed toodavad metallitehastes asju, talud toidavad rahvast ja säilitavad kohalikku keelt ja meelelaadi nagu muiste. Modernismi esteetika on seotud klassikaliste väärtustega.

Viimane lause sobiks iseloomustama ka Maret Olveti kunsti, mida sai näha Vabaduse galeriis ja praegu SEBi galeriis. Ent kõikidest sellesuvistest kunstiisikutest kuulub eriline koht Vive Tollile. Plaanijärgne juubelinäitus (28. juulil saab ta 80aastaseks) toimub Kunstihoone galeriis. Lastekirjanduse keskuse korraldatud illustratsioonide näitus on avatud Paksu Margareta kõrval. Vive Tolli mõju eesti kultuurile algab lasteraamatute illustratsioonidest, mis lugejatele eluks ajaks mällu sööbivad. Tema tööd kujutavad ribadeks rebitud ja samas tervikuks köidetud, sisemiselt kumavaid ja varjudesse vajunud asju. Kui ta illustreeris „Alice’it imedemaal”, siis vaatas ta läbi kõik väljaanded, mis tal õnnestus kätte saada, ning tegi midagi täiesti erinevat. Samamoodi ei sarnane mitte ükski Vive Tolli õpilastest temaga stilistiliselt, ent nad on üle võtnud tema armastuse graafikatehnikate vastu. Materjal on tähtis: ta ei taha olla nagu arhitekt, kes kavandab torne, aga ei oska ehitada. Vive Tolli tornid jäävad püsima, isegi kui need mõtteruumis langevad. Vabagraafiku tootlikkus ei ole suur, hea, kui tuleb 2-3 pilti aastas. Ta töötab aeglaselt, aga visalt. Kolm värsket kuivnõelatõmmist on valminud 40 aastat tagasi toimunud Jugoslaavia reisi mälestuste alusel. Vahepeal on kadunud riik ja maa on sõdadest üles küntud, ent „Keegi on ikka veel teel”, nagu kinnitab kunstnik ühe pildi allkirjas iseenda kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming