Kunstipoliitikast eesti kunsti aastal

Urmo Raus

   

Vastupidiselt rahvalikule kunstituru ootusele vajab professionaalne kunst selget riiklikku kunstipoliitikat. Urmo Raus

 

 

Pool eesti kunsti aastast on möödas, aga siiani ei ole toimunud mingit erilist eesti kunsti olukorra ja tuleviku diskussiooni riiklikust vaatenurgast. Ka kunstiakadeemia rektori valimine möödus, ilma et avalikkus oleks olulisi küsimusi tõstatanud, rohkem eelmise rektori tegude keskselt kui uue rektori võimekust hinnates. Eestil puudub selgesti jälgitav kunstipoliitika. Kunst on olnud justkui viies ratas riigi kultuuripoliitika vankri all. Kui tekstiilikunstnik Signe Kivi sai kultuuriministriks, lootsid kunstiringkonnad asjatult, et minister seab prioriteediks kunsti. Prioriteediks seati hoopis sport ja kinnisvara. Kunst on olnud aastaid ebavõrdses olukorras ka võrreldes teiste kultuuriministeeriumi kureeritavate valdkondadega. Vaadates kultuuriministeeriumi koduleheküljelt kõikvõimalikke komisjonide ja nõukogude nimekirja, ei leia me sealt pea ühtegi komisjoni või nõukogu, mis tegeleks otseselt kunsti tellimise või toetamisega. Kokku on nõukogusid ja komisjone üle poolesaja. On küll galeriide toetamise komisjon, aga seda võib rohkem pidada ettevõtluse toetuseks kui otseseks kunstitoetuseks. Riigipoolne kunstiostu ja tellimise raha peaaegu puudub ja riigi muuseumide kunstiostud sooritatakse  kultuurkapitali raha eest. Pealegi makstakse kunstimuuseumide soetatavate kunstiteoste eest enam-vähem sama palju kui seitse-kaheksa aastat tagasi.

Vaadakem näiteks Eesti ainsa esinduskunstisaali Tallinna Kunstihoone aastaseid rahastamisühikuid ja võrrelgem seda ükskõik millise muusikafestivali või isegi ministeeriumi spordiinventari ostmise programmiga. Siis saate aru, kui erinev on suurusjärk. Sageli kasutatakse praeguse kultuuripoliitika õigustamiseks väidet, et Eestis on traditsiooniliselt olnud tugev teatri- ja muusikatraditsioon ning seetõttu tuleb neid valdkondi enam toetada. Võib-olla on see ühest küljest tõsi, kuid siin tekib ka hulk küsimusi. Esiteks, kas sellises olukorras ei peaks riik just järele aitama  neid  valdkondi, mis on olnud vähem silmapaistvad ja seda eriti ajastul, mil visuaalsel kunstil ja kunstikeskkonnal on üldises kultuuriruumis üha suurem kaal? Teiseks sõltub loomevaldkondade  edukus ka sellest, kui paljud andekad inimesed saavad täisajaga loominguga tegeleda ja loomingut levitada-tutvustada.

Ebaproportsionaalne kultuuripoliitika tekkis siis, kui jäeti defineerimata kõigi loomevaldkondade ja loovisikute võrdne staatus, ning ilmselt elasid ka kunstnikud sel ajal veel paljuski tänu nõukogudeaegsele ühiskondlikule positsioonile suhteliselt priskelt. Nõukogudeaegne osa kunstnikkonna suhteliselt hea elujärg jätkus mingist inertsist ka esimestel iseseisvusaastatel ja see ilmselt kujundaski nii avaliku kui ka riikliku arvamuse, et professionaalne kunst on kapitalismi tingimustes isetoimiv ja -majandav. Samas jäid riigi dotatsioonile teater, muusika ja sport, mis sageli majandavad ennast kapitalismi tingimustes märgatavalt paremini või on kohati lausa kommertslikud ega vajagi mingit doteerimist. Pikk teatritraditsioon on näiteks ka Prantsusmaal, kus on  aga ainult kaks-kolm riigi finantseeritavat teatrit. Ülejäänud on kas era- või munitsipaalteatrid.

Kunst on viimase viieteistkümne aasta jooksul sedavõrd teisenenud ja muutunud, et tollane arusaam kunstist kui salongi ostu-müügi objektist ei kehti enam ammu. Suur osa kunstnikest ei müü üldse oma teoseid ja Eesti kaasaegne kunstiturg on pea olematu. Palju kunstnikke loob teoseid, mida ei saagi müüa, kuid enamik kunstnikke eksponeerib oma teoseid regulaarselt avalikkusele. Eksponeerib neid  saalides, mis on riikliku ooperi- või teatrimajaga võrdväärses asukohas ja sama prestii?sed, kuid teeb seda täiesti tasuta.

Arvata, et Eestis pole vaja riiklikku mehhanismi kunsti finantseerimiseks ja väärtustamiseks, on ekslik. Selline Ameerika mudel toimiks, kui Eestis oleks traditsiooniliselt hulgi filantroope ja kunstikollektsionääre ning ka kriitiline mass kunstist huvituvat  erakapitali. Praegune turumajanduslik ühiskond on Eestis oma arenguastmel võimeline sünnitama küll Kalevipoja või Hämariku, kuid  mitte palju enamat. On loomulikult üksikuid eredaid erandeid, kuid see ei ole reegel, millele võiks riikliku kunstistrateegia puudumine tugineda. Kui vaatame ameerika kunsti ajalugu ja seda, kui pikk oli sealsete ?Kalevipoegade? periood,  enne kui erakapital hakkas huvituma moodsast kunstist, siis saame aru, et meil oleks sama mudeli toimima hakkamiseks vaja oodata vähemalt pool sajandit. Teine võimalus on viia ellu Lääne-Euroopas levinud riikliku kunstidotatsiooni poliitikat  või siis valida hoopis kolmas tee, mis oleks mõlema kombinatsioon.

 

Hüvitis kunstnikule loomingu visuaalse tarbimise eest

 

Nii nagu sümfooniaorkestri dirigent või draamateatri näitleja teeb ka kunstnik pühendunult oma tööd. Traditsiooniliselt on seda tööd väärtustatud teistmoodi. Kunsti on tellitud või ostetud.  Tänapäeval on muutunud enamiku loomevaldkondade tasustamise vormid ning paralleelselt traditsioonilise loomingu tasustamisega on tekkinud uued. Nii ei teeninud veel sada aastat tagasi helilooja oma plaatide müügist protsente ega saanud globaalses muusikalevis muusikapala esitamise eest autoritasu.

Nii moodustubki erinevatest tasuvormidest muusiku kogu sissetulek.

Ka kunstiga tegelemine on  täisajaga töö. Riik kulutab aastas märkimisväärseid summasid kunstnike koolitamiseks, kuid riiklik tellimus kunstnikele on Eestis nonsense, kuna puudub riiklik kunstipoliitika, mis garanteeriks kunstnikele minimaalsegi erialase töö. Rõhutan just nimelt töö-tellimuse  suhet ega mitte abirahade või stipendiumite kerjamise suhet. Peaks olema loomulik, et kui koolitatakse ühes valdkonnas eriala spetsialiste, tõstatatakse ka küsimus nende edasisest  rollist ühiskonnas ning garanteeritakse vähemalt osale neist ühiskondlik rakendus. Samuti nagu tellitakse riiklikult eesti lavastajatelt lavastusi või heliloojatelt heliloomingut.

Eesti kunstnikud annavad aastas sadu tasuta kontserte ja kokku külastab neid kontserte ka märkimisväärne arv inimesi. Kuid kui  kogu ühiskonna eksistents on viidud rahalise suhte alusele, ei saa loota lõputult, et keegi kingib ühiskonnale tasuta emotsioone ja ideid, kuid elab ise õhust. Kunsti finantseerimine ja kunstnikele minimaalse riikliku töö, s.o tellimuse  garanteerimine peaks toimuma mitmesuguste meetmetega.

Ühe meetmena võiks sarnaselt raamatulaenutuse hüvitisele hakata ka kunstnikele maksma riigipoolset hüvitist visuaalse tarbimise eest. See oleks ka maailma mastaabis väga progressiivne.

Analoogselt riiklike teatrite või muusikaasutustega tuleks määratleda need kunstiasutused, mis on riikliku tähtsusega, ja määrata kunstnikele seal esinemise eest hüvitis, kas siis projektipõhiselt või siis autoritasuna vastavalt näituse külastajate arvule.

 

Ühe protsendi seadus

 

Teise meetmena tuleks kehtestada ühe protsendi seadus. Eestis ehitatakse palju, ehitab ka riik ja ehitusi rahastab ka kultuuriministeerium. Meie linnaruumis pole aga  pea ühtegi kaasaegset installatsiooni või monumenti. Linna- ja ühiskondlikku ruumi ei teki kunstiteosed isevoolu, nagu kerkib praegu  Tallinna linn. Selleks, et avalik ruum rikastuks kunstiteostega, on vaja munitsipaalset ja riiklikku kunstipoliitikat. Selle poliitika raamesse sobitubki hästi Euroopas aastakümnetega läbi proovitud võimalus, ühe protsendi seadus.

Selle seaduse järgi kasutatakse ühte protsenti riigi poolt finantseeritavate ehituste eelarvest kunstiostuks või tellimiseks. Selle seaduse rakendamise tulemusena ei oleks enam meie äsja valminud haiglate, raamatukogude, kontserdimajade või ka renoveeritud koolimajade õued ja seinad tühjad. Elukeskkond saaks inimlikuma dimensiooni, inimesed puutuksid kaasaegse kunstiga tihedamalt kokku ja paljud kunstnikud saaksid võimaluse oma annet rakendada. Võib-olla on praegu kõigis riigi rajatavates hoonetes selle seaduse rakendamist liiga palju tahta. Kuid miski ei keelaks seda seadust rakendada kultuuriministeeriumi enda finantseeritavate ehituseelarvete raames. Pigem võiks küsida, miks seda siiani tehtud pole.

Kui kultuuriministri või kantsleri vastas istub ehitusfirma esindaja, et alla kirjutada leping uue kontserdimaja või raamatukogu ehitamiseks, ning minister teeb ettepaneku võtta ehitaja kasumist üks protsent või leida vajalik summa muul kujul, et selle eest tellida kunstiteoseid,  oleks ilmselt ehitaja ikkagi nõus ehitama. Küsimus on tellija, ministeeriumi või riigi tahtes. Praeguseni on valitsenud pigem vastupidine olukord. Kultuuriministeerium on  olnud pigem nõus ehitusfirmadele juurde maksma või vaikides nõustunud arhitektide ja kunstnike autoriõiguste eiramisega kui midagi kunsti heaks loovutama. Ministeerium on viimased viis aastat olnud ehitaja ega mitte arhitektide ja kunstnike teenistuses. See on olnud politiseeritud kultuuriministrite õnnetus, et nad on pidanud ilmselt end võimule aidanud parteisid omakorda rahastanud  ehitusfirmasid ka tellimustega varustama. Sellelaadseid lugusid olen kuulnud paljudelt ehitusvaldkonna inimestelt. Ei saa väita, et  ühe protsendi seaduse kehtestamine Eestis on mingi majandusliku põhjendusega ebareaalsus, sest just väidetavalt majandust kõige paremini tundva  partei ministrid, kes on juhtinud kultuuriministeeriumi viimased aastad, on võtnud vastu ridamisi riigile majanduslikult kahtlase väärtusega otsuseid. Nii võib näiteks tuua alla turuhinna müüdud kultuuriministeeriumi enda kinnistu. Ühe sellise küsitavusena töötati ka välja skeem kultuuriobjektide rahastamiseks riigi tagatisega laenude abil. Nii maksab riik oma eelarvest aastate jooksul pankadele ehituseks kulunud summa tegelikult topelt tagasi  ja saab vastu ehitajalt ehitaja huvides võimalikult odavatest materjalidest  ehitatud hoone.  Vaadakem ühe  hea näitena kas või kehvalt ehitatud Pärnu kontserdimaja.

Ma ei maininud eespool teadlikult ka kordagi Kumu, mis mille valmimine on kunstiaastaks kuulutatud aasta  keskne sündmus, ja mis loomulikult rõõmustab kõiki kunstnikke ja kunstisõpru. Kumu peab tegema tasa ja täitma aastakümneid haarava kunstiharidusliku lünga ja taasäratama huvi ühe loovuse aluse vastu, kuid ka loovuse enda stimuleerimine ja loovpotentsiaali suurendamine on Eesti-sugusele väikeriigile eluline küsimus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming