Kunstiõpetamine – mida oodata nüüdiskunstilt?

Reet Varblane

Sirp alustas eelmises numbris EKA õppetoolide juhatajatele küsimuste esitamist nüüdisaegse kunsti õpetamine kohta. Seekord saavad sõna vabade kunstide teaduskonna stsenograafia õppetooli juhataja Lilja Blumenfeld ja graafilise disaini õppetooli juhataja Ivar Sakk. * Palun tooge välja kolm olulist momenti, mida nüüdisaegse kunsti õpetamise puhul tuleb silmas pidada. Miks? Kas EKA praegune õpetamissüsteem toetab noorte kunstnike (tudeng on ju seda) arengut ning edaspidist iseseisvat tegutsemist nüüdiskunstiväljal? Kas ja kui ei, siis mida EKA õpetamisviisi juures tuleks muuta? Lilja Blumenfeld: Stsenograafia õpetamisel ei keskenduta mõistele nüüdiskunst, sest laiend „nüüdis” kuulub vaikimisi kogu praegusaegse visuaalkultuuri juurde. Lihtsustatult vastates on nii praegusaegses stsenograafias, aga ka erialas laiemalt kolm tähtsat põhimõistet, mis on jäänud ajas muutumatuks. Õpetuse keskmes on inimene ja tema lugu, mida visuaalsete vahenditega jutustatakse mingis ruumis. Õppekava keskmes ongi maailmadramaturgia analüüsimine ja tundmaõppimine ning nende lugude pildiline jutustamine etteantud ruumides, kuid üliõpilasi julgustatakse leiutama ka täiesti uusi lugusid ja tegelasi. Viimasel juhtumil võivad ruumid olla ka leitud või leiutatud, seega lugusid on võimalik jutustada mitmel moel. Stsenograaf on lugude jutustamisel nii kunstnik kui ka lavastaja.

Stsenograafia on läbi aegade tugevalt mõjutanud viisi, kuidas lugusid jutustatakse. Üks võimalus, kuidas vaadelda erialase diskursiivse praktika toimimist, on teha seda rakendatavate tehnoloogiate kaudu nii teatri- kui ka filmikunstis. Tuleks teadvustada, mida on stsenograaf vaatajaile nende tehnoloogiate abil soovinud näidata ning mida varjata. Stsenograafiliste kujutluspiltide abil konstrueeritakse tugevalt vaataja teadvust ning seetõttu on tegemist äärmiselt tundliku kunstialaga. „Pildipiiblist” välja kasvanud tehnikad ja tehnoloogiad on tänapäeval muutunud ettearvamatuks relvaks vaataja mõjutamisel. Seega on stsenograafi ülesanne lisaks personaalsetele kunstilistele eesmärkidele arendada empaatiat ning vastutust ümbritseva eest.

Stsenograafile on ruum samasugune töövahend nagu fotograafile fotoaparaat. Nii stsenograafia õpetamisel kui ka õppimisel on hädavajalik õpperuum, mis toimiks katselaborina ning oleks varustatud tänapäevase tehnoloogiaga. Kolmemõõtmeline füüsiline ruum oma paljususes ning tänapäevased digitaalsed vahendid võimaldavad leiutada lõputult uusi visuaalseid lahendusi nii dramaturgia klassika kui ka veel jutustamata lugude toomisel vaataja ette.

Teine küsimus sisaldab eeldusena väidet, nagu oleks kunstiõpetuses midagi korrast ära. Kuidas oleks see võimalik, kui praegused õppekavad, mida on põhjalikult analüüsinud ja hinnanud nii sise- kui väliseksperdid, on käibel olnud kõigest kolm aastat? Ka enne seda on neid aastate vältel pidevalt reformitud, kuid millalgi peab õppekava aega saama ka kinnistuda. Stsenograafiaprofessorina ning ideoloogina väidan, et praeguse õppekava eetos arvestab nii olukorda Eestis kui ka eriala laiemat praktikat mujal maailmas. See, et osakond toetab noorte kunstnike arengut, on loomulik. Oleme meile kättesaadavate vahenditega püüdnud muuta stsenograafia osakonna eriala kompetentsikeskuseks. Kuid täpselt nii nagu teised kunstiakadeemia osakonnad ootab ka stsenograafiaosakond uusi ruume, et saaks ükskord võimalikuks õppekava kogu vaimse potentsiaali täielik füüsiline rakendumine.

Mis puutub stsenograafia erialal lõpetanute tegutsemisse erialasel maastikul laiemalt, siis siin oleks näiteks riigiteatrite osas võimalik paljugi muuta. Süvenenud on situatsioon, kus ühelt poolt koolitab riik uusi tegijaid, kuid teiselt poolt võimaldatakse vaimsel kapitalil kaduma minna või maalt ära sõita, samal ajal importides siia madala kunstilise väärtusega lavastusi ning rakendades ebakompetentseid ilma erihariduseta tegijaid. Kallite külaliste töötasu ei ole võrreldav meie kunstnike omaga, ehkki külaliskunstnike erialane tase ei pruugi olla parem, vaid on paljudel juhtumitel osutunud nõrgaks. Tuleks väärtustada kohalikku erialast kompetentsi, sest võin omalt poolt kinnitada: eesti stsenograafiaõpetus on maailmatasemel, vaatamata sellele, et praeguse kultuuri- ja hariduspoliitika eest vastutavate ametnike üleoleva ja mõistmatu suhtumise tõttu on kunstiakadeemiast tehtud paaria teiste kõrgkoolide seas.

Ivar Sakk: Räägin siinkohal disainiõpetusest, sest probleemidega tegelemine nõuab arvatavasti teistsugust lähenemist kui kunstis, kus tegeldakse ideedega.

Kõigepealt eristab tänapäevast lähenemist see, et õpetame meetodit, kuidas mingit disainiülesannet lahendada. Tudengid peavad uurima teema tausta: koguma materjali, rääkima inimestega, vajadusel ümber kehastuma. Pärast seda protsessi hakatakse välja pakkuma lahendusi, kusjuures esimesena pähe tulnud, sageli triviaalsed ja klišeelikud asjad ei kõlba. Diskussioonid õppejõu ja kaastudengitega on väga olulised, peab põhjendama, mida ja miks oled otsustanud teha. Ideaalis annab valitud tee kätte ka lõpliku teose vormi: plakati asemel võib efektiivsemaks osutuda video, logo asemel voldik. Ideaalis on tegemist isetekkelise vormiga – pole vaja kopeerida kellegi kanoniseeritud nn stiili või voolu.

See kõik erineb suuresti sellest ajast, kui ma ise ülikoolis käisin. Siis oli ülimaks eesmärgiks „vormi” saavutamine, selleks kulus rohkesti aega ja vaeva. Aga kui ajad muutusid, osutusid ka kätteõpitud nipid kasutuks. See tekitas vanemates disainerites protesti ja põlgust nooremate vastu – meie oskusi ja kogemusi enam ei vajata!

Loomulikult ei saa öelda, et nüüdne „isetekkeline” vorm trendidele ei vastaks. Hoolimata kujundusprotsessi universaalsusest jookseb elu ikkagi argipäeva sisse. Juba Bauhausi päevil kuulutas Walter Gropius, et ärge absolutiseerige meie vormi, kopeerige meie mõtlemist. Iseasi, et praegune graafika on Eestis 1990. aastatel tehtuga harjunutele liiga külm, asjalik ja vähedekoratiivne. Aga selle muutmiseks ei õnnestu koolis küll eriti midagi teha. Või ehk siiski – ehk tuleks tegelikkust ignoreerida, ratas tagasi pöörata, möödunu põlistada?

Kindlasti on endiste aegadega võrreldes teisiti ka see, et meil arutletakse ja diskuteeritakse palju. Kuna kunsti- ja disainitöö võib piirduda ka tegelaspaariga „mina ja minu arvuti”, annab see noortele juurde argumenteerimisja esinemisoskust.

Arvan, et meie vilistlased saavad hakkama küll, nii iseseisvalt kui kollektiivis. Töötusest ja heitumusest teated siiani puuduvad. Pigem on nii, et graafilise disaini erialale maabuvad paljud mingil teisel kunstialal hariduse saanud. Meie omad jälle liituvad teinekord kunstimaailmaga, aga see on loomulik liikumine.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming