Kunstiõhk ja mõnda, mis seal ripub

Margot Sameli näitus ei ole hooajaline kunstiprojekt, vaid aastatepikkuse kunstikogemuse settimise tulemus.

ANDRI KSENOFONTOV

Margot Sameli kuraatoriprojekt „Kõik hõljuvad kehad püsivad õhus, kuni nad on oma olukorrast teadlikud“ („Any body suspended in space will remain in space until made aware of its situation“) Temnikova ja Kasela galeriis kuni 14. IV. Kunstnikud Rhys Coren, Jonathan Ehrenberg, Ella Krugljanskaja, Kris Lemsalu, Priit Pärn, Ken Tisa ja Emily Mae Smith.

Margot Sameli kureeritud näitus kannab pealkirja „Kõik hõljuvad kehad püsivad õhus, kuni nad on oma olukorrast teadlikud“. See lause Mark O’Donnelli artiklist „Füüsikaseadused koomiksis“ tähendab, et koomiksimaailmas mõjub gravitatsioonijõud kehadele sõltuvalt tegelase reaktsioonist mingi aja jooksul, s.t koomiksifüüsika ei kehti objektiivselt, vaid subjektiivselt. Eestikeelne väljend „jääb õhku“ tähendab, et miski, mis peaks edasi liikuma, jääb oma asendisse või olukorda rippuma.

Margot Samel on jõudnud oma eluteel Eestist Suurbritanniasse ja sealt Ameerikasse. Tema kuraatoritegevuse trajektoor ühendab punkte geograafilistes ja keeleruumides. See näitus ei ole hooajaline kunstiprojekt, vaid aastatepikkuse kunstikogemuse settimise tulemus. Filtriks on Margot Sameli meeles olnud Priit Pärna multifilm „Porgandite öö“. Ingliskeelne sõna „suspense“ näituse pealkirjas tähendab tardumise, hõljumise ja rippumise kõrval veel ka ootuspõnevust. Küsimuse, kas Priit Pärna kunst hõljub või ripub, üks vastus on: see teeb seda, mis on parasjagu põnevam. Kas Priit Pärna kunst on naljakas või tõsine? Jäägu see küsimus õhku.

Nali on üks kultuurispetsiifilisemaid nähtusi. Üks mu sõber ütles, et ta ei saa vene huumorist aru: „Dostojevski ei ole naljakas.“ Ja ometi võib Dostojevski loomingut pidada selle näituse seemneks. Margot Samelit on inspireerinud karneval Priit Pärna kunstis. Carnivalesque on kirjanduslik võte, mis lõhub ja vabastab valitseva stiili või õhustiku hoiakud huumori ja kaose kaudu. Kirjandusteaduse mõistena avas selle Mihhail Bahtin kirjatöös „Franćois Rabelais’ looming ja keskaja ning renessansi rahvakultuur“, kusjuures oma esimesi mõtteid karnevalikultuuri kohta on Bahtin väljendanud uurimuses „Dostojevski poeetika probleemid“.

Jonathan Ehrenburgi teos „Halvad tööriistad 6“ (2016) koosneb digitaalselt loodud kõrgtehnoloogilisest trükipildist ja kolmemõõtmelisest objektist.

Stanislav Stepaško

Nagu Priit Pärn, nii on ka ameeriklane Jonathan Ehrenberg esindatud näitusel ühe liikumatu ja ühe liikuva pildiga. Video „Seeme“ ei ole üldse naljakas, kuigi selle on inspireerinud vaieldamatult naljakas Gogoli jutustus „Nina“. Video on mõtlik ja kurb, aga ikka on naljakas, kui nina eest ära tuleb. Jonathan Ehrenbergi liikumatu installatsioon, mis koosneb digitaalselt loodud kõrgtehnoloogilisest trükipildist ja kolmemõõtmelisest objektist, kannab pealkirja „Halvad tööriistad 6“. Kunstnikku on huvitanud põhjalik moondumine, äärmusse viidud metamorfoos. „Halb tööriist“ mõjub tasapinnal sama ruumilisena nagu mahuline versioon selle kõrval. Ehrenbergi on inspireerinud jaapani animatsioon ja folkloor, mis ei sisalda ühetähenduslikke mustvalgeid skeeme, vaid võivad avaneda vaatajale täiesti ootamatute, omapäraste lahendustena. Kunstnik on jälginud ka teaduse arengu päevakaja ja avastanud, et ega ka kosmose makromaailm ega kvantmehaanika mikromaailm käi argifüüsika järgi. Iga uus vapustav avastus tõmbab justkui pinna senise teaduse alt.

Jaapani animatsioonist on midagi ka Kris Lemsalu sõelale jäänud sellal, kui ta viibis seal kolm kuud residentuuris. Lemsalu ei pretendeeri animatsiooni mõistmisele ega omandamisele, kuid teda on mõjutanud kogemus totaalselt kujunduslikust kommunikatsioonist, mis täidab meedia ja ümbritseva ruumi. Kris Lemsalu leiab oma tööd, pöördub tagasi nende asjade juurde, mis mõttesse kummitama on jäänud, nagu jäävad kummitama kõrgvaated matkal või multifilmis. Need võtavad kindluse, kas maa on veel jalge all või mitte. Kas kukkuda või mitte? Töö „Tekk 2“ on tehtud karutekile, mida Kris Lemsalu Balti jaama turu pudukaupade letis nägi. Ta jäi seda igatsema, hiljem läks tagasi, otsis teki üles ja ostis ära. Huligaansetele pükstele, mis e-poest hangitud, on Kris Lemsalu jalga pannud omatehtud roosad tossud, millega püksid karule peale astuvad. Portselantossudega on vastandatud teravate kihvadega portselanlõualuu.

Feministliku kunstikriitika korral oleks kohane küsida, kas pärani lõualuud kuuluvad emasele või isasele isendile? Ameerika kunstniku Emily Mae Smithi loomingus on korduvaks motiiviks irevil mehesuu, mis raamistab sageli tervet kompositsiooni. Temnikova ja Kasela galeriisse on kunstnik saatnud kaks pliiatsiga joonistatud suuremate maalide kavandit. Kõnelemist ja nägemist läbi mehe suu Emily Mae Smithi loomingus on peetud vastuoluliseks. Kriitiku ärritamine õigustab juba iseenesest vastuolulisi motiive kunstis. Cheshire kass raamatus „Alice imedemaal“ häiris ka ärtukuningat, mille peale ärtuemand käskis „Pea maha!“. Algkeelne „Off with his head!” näitab, et tegemist on tõepoolest isasega. Õhusrippumist võtab Emily Mae Smith kunstis kui mängu subjektiivsusega, mis viib publiku ootuspärased ja sisendatud samastumised vastuollu.

Feministliku kunsti järjekindel esindaja näitusel on Riiast pärit Ella Krugljanskaja. Kujundikeelelt meenutavad tema tööd lääne kultuuri- ja poliitikaajakirjade kunstilisi illustratsioone, mille kohta kasutatakse ka sõna cartoons, olenemata sellest, kas tegemist on naljapiltidega või mitte. Eesti publik tunneb Ella Krugljanskaja loomingus ära ka läti kunstnike 1980. ja 1990. aastate suuremõõtmeliste maalide ekspressiivsuse. Tema kompositsioonide kõik tegelased on naised, mehed võivad esineda nende kleidimustritel. Kleidimustrite vahel käib hoogsalt lärmakate pilditegelaste omaga samaväärne dialoog. Temnikova ja Kasela galeriisse on toodud mõtlikud vaikelud, kus naised on esemetena õhku rippuma jäänud, näiteks maalil „Paber, nägu, paberiraskus “.

Ameeriklase Ken Tisa tööd hüppavad kuristikku, pea ees. Tema maalide taga on tegelik traagika, millele kunstnik reageeris sulgumisega maalistuudio sügavikku. Kui puhkes aidsi epideemia, kaotas ta lähedased sõbrad, sealhulgas elukaaslase. Pildid on südamlikud, väikesed pastoossed õlietüüdid elust, armastusest ja kõiksugu naljakast tobedusest. Sellest kujunes talle üks viljakamaid perioode. Ainsaks kaaslaseks oli talle siis televiisor kõigi Ameerika kanalitega, kus Disney on kunn. Sealt sõelus Ken Tisa välja inimliku, mis hoidis kukkumast hirmsamasse, masenduskuristikku.

Alati on võimalik jõuda välja üld­ideeni. Sellel näitusel on sinna jõudnud inglise kunstnik Rhys Coren. Teda on võlunud arhitektuur ja tootedisain, kus kunstiprotsessi saab ühendada funktsionaalse liikumisega. 1960. aastatel öeldi Eesti NSVs selle kohta kunstide süntees, arhitektuurist sai abstraktsionismi õigustus. Abstraktseid animatsioone armastab luua ka Rhys Coren. Näitusel esineb ta kompositsioonidega, mis koosnevad MDF-plaadist välja lõigatud tükkidest. Need tõmbavad pilku ainuüksi tehnilise teostuse poolest. Nagu animatsioon hoone seinal peibutab tänaval kõndija sisse astuma, nii siseneb vaataja ka tema pilti näiteks multifilmist pärit imelisi politseisaapaid uudistama või armastuse loojangusse. See on geomeetrilis-abstraktne, poliitilise sõnumita lahe kompositsioon, kus silm loeb pikkamisi välja tähed „L-O-V-ED-A-W-N“.

Nii lihtne see kunst ongi: ainult hüppa ja las gravitatsioon kannab ülejäänu eest hoolt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming