Kunstikevad jälle käes

Ants Juske

EKLi XIII aastanäitus Tallinna Kunstihoones kuni 5. V, kujundanud Kaarel Eelma. Mul on hea meel, et vana kevadnäituse formaat on jälle tagasi. See annab kõigile võimaluse, mille mullusel kevadnäitusel kasutasid ära paljud kunstnikud Olev Subbist Aapo Pukini. Aastaid on noored kunstikriitikud alustanud sealt, kust omal ajal minagi: ülevaatenäitused on mingi nõukogude relikt, nüüd on tähtsamad kuraatoriprojektid. Viimaste suhtes pole mul midagi öelda. Omaaegsetes vaidlustes Toomas Vindiga ütles ta, et kuraator tuleneb Rooma ajast, oli toona vastik maksukoguja. Mina vastu, et kuraator oli uuemal ajal hoolitseja, põetaja. Üks ei välista teist. Londoniski on kuraatorinäitused ja samal ajal Royal Academys laiapõhjalised ülevabariigilised (vabandust, ülekuningriigilised) näitused. Eelmise aasta kevadnäitus, kus mul oli ka oma osa, tõi rekordarvu külastajaid. Viimaseid on jagunud ka tänavusele näitusele. Kui käisin ülemöödunud pühapäeval Tallinna Kunstihoones, oli see rahvast täis. Raske öelda, kas mullune kaheosaline kevadnäitus oli parem või halvem. Koorekiht oli ka tookord esindatud, lihtsam on öelda, keda ei näinud. Põhjusi võib olla mitmeid: mõned kunstnikud eelistavad isikunäitusi, teised välisnäitusi ja noored kunstnikud kipuvad ignoreerima ülevaatenäitusi. Mis muud, kui katkestuse kultuur. Noortest on kahju, sest selline näitus annab võimaluse teha end nähtavaks, võita kriitikute ja publiku tähelepanu.

Seekordse näituse kujundamine on usaldatud Kaarel Eelmale, keda võib pidada ka noorema põlvkonna esindajaks. Ega Kunstihoone näitust ole kerge kujundada. Siin on etteantud ruumiprogramm, mitu saali, loomulik ja kunstlik valgustus, iga ruum on omamoodi tähtis. Juba trepi pealt algab tööde valik, et juhatada näitus sisse. Tuleb jälgida ka vaatamise loogikat. On kujunenud välja, et vaataja peatub trepil, siis vaatab esindusseina, seejärel läheb paremat kätt suurde saali, teeb ringi ära ja suundub tagumistesse saalidesse. Sinna pole midagi parata, sest kõige väärtuslikum kraam on suures saalis, seal valitsevad tuntud nimed ja väärikamad kunstiliigid eesotsas maali ja skulptuuriga. Vanal nõukogude ajal alustati Georgi Markelovi Lenini büstiga, suures saalis olid Subbi, Põldroosi ja Kormašovi maalid, nooremad olid surutud tagumistesse ruumidesse.

Ma ei tea, kui vabad olid kujundaja Kaarel Eelmaa käed, kuid ilmselt on ka ülevaatenäituse kujundajal mõnevõrra kuraatori roll. Näituse juhatab sisse Marje Taska video. Taska on taas jõudnud oma juurte juurde: nii ökoteemadega kui ka rahvuslike motiividega. Trepigaleriis on kõrvuti Malle Leisi tööd, mis kõnelevad uuest kvaliteedist; vahepeal tundus, et jääbki vorpima lillemaale. Teema on endiselt sama, kuid faktuuridelt hoopis midagi muud. Esindussein tekitab mulje, nagu oleks sattunud graafikatriennaalile. Esindatud on peaaegu kogu eesti graafika raudvara. Esile tõstaksin Marje Üksise jõulisi lehti. Muidu on eesti graafika ikkagi valdavalt feminiinne, esteetiline, kuigi tundeline. Sellist graafikat tahaksin minagi endale koju. Ma ei taha, et mulle vaatab iga päev vastu näiteks Jaan Toomiku räige ekspressionism.

Peasaalis on selge, et tegemist on ikkagi ülevaatusega seinast seina. Kujundaja on selles mõttes läinud kindla peale, et on koostanud plokid stiililise sarnasuse alusel. Nii on abstraktsed maalid koondatud ühte ritta. Ma ei saa siiani aru, miks abstraktne maal kunstnikke ikka veel paelub? On see siis oma tundemaailma väljendus, mängimine värvi ja faktuuridega või lihtsama tee valimine? Mingit sõnumit sealt välja ei loe. Erandiks on muidugi Jaan Elken, kelle tuntud sini-valge koloriidi kõrvale on ilmunud intensiivset punast. Jätkuvalt inspireerivad teda biitlid. Antud juhul „Strawberry Fields forever”. Kõrvaklappidest võiks tulla „Igaühe marjamaa” lugu ise, siis oleks elamus suurem. Üllatavaid arenguliine ilmutab Tiit Pääsuke, kes on süüvinud märkide maailma. Viimaseid on raske kodeerida, aga ehk võibki rääkida Pääsukese koodist. Oma tuntud headuses näeme Peeter Mudistit: „Õhtune paadimees” põhineb kas isiklikul kogemusel või fantaasial. Toomas Vint on leidnud üles oma varasema loomingu läbiva motiivi: kirju post keset rohelist maastikku („Mäng II”). Vint oskab leida oma maalidele vajaliku kontrapunkti. Vindi maastikud lummavad: värvid on teravad, valgus mingis mõttes irreaalne.

Mis veel. August Künnapu oma rõhutatult naivistliku ja absurdi kalduva maaliga. Künnapu on oma erilise laadiga juba ennast kinnistanud klassikueelsesse staadiumi. Ilmar Kruusamäe on saanud valmis uue hiidportreega. Kunagi võiks ta selle seeria ühel isikunäitusel koos esitada. Ei saa öelda, et kõik portreed oleksid võrdselt õnnestunud. Kohati ta idealiseerib modelle, kuid huvitavamad on need, kus on rohkem naturalismi. Esindatud on peaaegu kogu eesti kunsti kaardivägi, lihtsam oleks loendada, keda pole.

Kujundaja tahtel on suure saali kesksel teljel kaks skulptuuri. Kui mulluse näituse kujundaja Andres Tolts varjas keskse telje suure postamendiga, siis tekitas see põnevust, mis küll on selle taga. Nüüd näeb kaugelt vaadet suurde saali. Kõigepealt Per William Peterseni roheline mehike, mis järgib kubistliku skulptuuri traditsiooni. Stilisatsioon jätab kuidagi kohmaka mulje. Kas pealkiri viitab, et tähtis mees lõpetab alati rohelisena? Mare Mikoff on teinud pühenduse Anu Põdrale. Iseenesest sümpaatne austusavaldus rõõmsameelse kreemitordina. Milleks aga see põder torni tipus? See tundub kuidagi lapsik vihje kunstniku nimele.

Kui arvestada, et tegemist on ligi saja kunstniku tööga, siis ei saa kõigil peatuda. Kui mullu oli žürii üpris leebe, siis nüüd ei pääsenud peaaegu pool autoritest sõelast läbi. Huvitav, mis materjali seal oli? Äkki peaks tegema hüljatute salongi näituse? Kahju, et noori nii vähe oli, samuti video-, foto- ja digikunsti. Oleksin oodanud ka objekte linnaruumis. Mingi ülevaate eesti kunsti praegusest seisust siiski saab. Kõige suurem rõõm on sellest, et publik on taas Kunstihoone üles leidnud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming