Kunstikaubandus ja kaubanduskunst Londoni moodi

TRIINU SOIKMETS

Kunstimess Frieze Londoni Regent’s Parkis ning The Other Art Fair Victoria House’is ja kolledžis 4. – 7. X.

Frieze’i kunstimessi puhul pole valge mitte ainult selle katus, vaid ka seinad ja põrand. Londoni Regent’s Parkis oli püsti pandud kaks kolossaalset „telki“, millest ühes kaubeldi nn vanavaraga (Frieze Masters) ja teises tootearenduse uusimate saavutustega (Frieze London). Hoolimata väljalaskeaastast oli iga kaubaartikli puhul tegemist kirgaste krediidikõlbulike kriitidega, millel on galeriipoolne garantii ning mida võib varuda ilu ja ka investeeringu pärast.

Frieze’ga samal ajal toimus Londonis ka sõna otseses mõttes teine kunstimess – kunstimüügiplatvormi Saatchi Art korraldatud The Other Art Fair (Teine kunstimess). Selle messi nimest ei tasu end eksitada lasta, tegemist ei ole Frieze’i varjus lohiseva ettevõtmisega, sest nii tootjad kui tarbijad on erinevad ja otsene konkurents puudub. Kui esimese puhul näitavad taieseid tiheda sõela läbinud tippgaleriid üle maailma, esindades end juba tõestanud kunstnikke, siis teise puhul astuvad areenile lihast ja luust kunstnikud ise, enamasti sellised, kes alles kinnitavad kanda ja/või otsivad galerii näol endale püsivamat peavarju. Nii on võimalik, et tänavusel Teisel kunstimessil üles astunud kunstnik teeb seda järgmisel aastal juba Frieze’il.

Vahendajateta ise-teen-ise-müün formaat on mitmes mõttes odavam (osavõtutasu, piletihind ja muidugi kunstiteoste väärtus). See kajastub ka müügikeskkonnas ehk Victoria House’is, neoklassitsistlikus hoones, mis väljast paistab küll esinduslikum ja uhkem kui valge telk pargipuude vahel, kuid kus sisenejad suunatakse kulunud seintega kitsastesse käikudesse. Veidi eemal asuv kunstikolledž, kus samuti osa messist oli üles seatud, tekitas tunde, et oled sattunud hoopis kirbuturule või põranda­alusele peole. Kooruv värv katakombilikes ruumides, tühjad õllepudelid koridorides, udused vitraažid ja eemalt kostuv DJ-de live – pole ime, et nii kunstnikud kui külastajad olid seal pigem nooremapoolsed.

Simon Lee Gallery esindas Jim Shaw’d ja tema sotsiaalkriitilist kunsti.

Linda Nylind / Frieze

Kummalegi messinäitusele oli toodud kõikvõimalikke objekte, midagi vastavalt igale hooajale ja rahakotile. Menüüsse oli kaasatud osalusprojekte, performance’eid, loenguid, töötubasid, filmilinastusi, sponsorüritusi. Kui tuua esile kahe messi sisuline erinevus, siis oleks selleks ehk skulpturaalsed vormid, mida üks minu eestimaine erialakaaslane kutsub hellitavalt „sitanikerdisteks“ ning üks inglise külastaja crap art’iks (rämpskunst). Tegemist on justkui suvalisest materjalist kokku käkerdatud, norme ja tavasid ignoreerivate taiestega, mille hoolikal vaatlemisel võib tunduda, et äkki on neil isegi nägu peas või hing sees. Frieze’il neid nikerdisi leidus, The Other Art Fair’il mitte. Justkui oleks sellise žanri viljelemine juba kõrgem pilotaaž ja väljavalitute väljateenitud luksus.

Seevastu olid The Other Art Fair’ile pääsenud näiteks uhked linnutopised ja ehitud loomaluud, mida meil peetaks kunstinäituse kontekstis tõenäoliselt kitšimaiguliseks ja kontseptsioonivaeseks. Topised ei olnud sensatsioonilised, ei olnud lõhki lõigatud nagu Damien Hirstil, ning luudele antud autori poliitiline alltekst oli nii lihtne, et polnud huvitav, ja nii läbinähtav, et ei väärinud saateteksti läbilugemist. Nende loojaid oli õnnistatud ilumeele ja korraliku käsitööoskusega ning sellest paistis piisavat. Miks ka mitte?

Ja nii nagu toetavad sotsiaalselt vastutustundlikud sponsorid kunsti, toetavad kunstnikud ja nende kaudu kliendid omakorda endast nõrgemaid. Frieze’i heategevusprogramm oli suunatud naistele: abistatakse nii palgalõhe kui ka vägivalla tõttu kannatavaid naisi. The Other Art Fair toetas aga meeste vaimse tervisega tegelevat organisatsiooni, osutades, et „ka mehed nutavad“. Kunsti kõnevõime ei väljendu soleerimises, vaid dialoogis, kus kaardistatakse kogu tsirkuleeriv territoorium.

Julgen väita, et mõlema messi põhifookus oli siiski ühe serva ehk radikaalse feminismi ja #MeToo kaubamärgi suunas kaldu. Selle mõneti metsiku võpsikuga tegelemine on kahtlemata vajalik, kuid kohati võtab ekspeditsioon juba sõjakäigu mõõtmed. Show business’i tegemine püha ristiretke tähe all ei erine eriti indulgentside müügist, kapital armastab nii ahistatut kui ka ahistajat.

Kuigi kunstikaubandus on valulik teema ja on arvatud, et „ega kunst sellest paremaks ei lähe“*, pole asi nii mustvalge. Messiformaat annab kunstnikule elatise ja kunstile kõnevõime, ükskõik kui kriitiliselt sellesse suhtuda.

Eestlastest osales kunstimessil The Other Art Fair fotokunstnik Iris Kivisalu, kes kandideeris omal algatusel, osalemist toetas küll Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Frieze’i messi turunduskommunikatsiooni tiimis lõi kaasa kunstiteadlane Triin Metsla.

* Marge Monko, Hiline pärastlõuna. Intervjuu Paul Kuimetiga. – Sirp 12. X.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht