Kunstiakadeemia tase

Kalle Keskrand

EKA vabade kunstide ja disainiteaduskonna magistritööde lõpunäitus Rüütelkonna hoones kuni 1. – 17. VI. Kunstnikud Signe Aasoja, Anna Aleksejeva, Kairit Annus, Eike Einama, Kristiina Hansen, Edmuns Jansons, Anneli Jalava, Hille Karm, Lauri Koppel, Kerli Kurikka, Kristi Laanemäe, Miina Leesment, Mattias Mälk, Liisi Napp, Ann Nurga, Maarja Nurk, Karin Paris, Piret Puppart, Kaie Pungas, Kärt Põldmann, Inga Radikainen, Peeter Rästa, Sille Sarapuu, Heleri Alexandra Sits, Kristi Soe, Krõõt Tarkmeel, Katrin Trumm, Aet Tera, Helen Unt, Triin Veersalu, Margus Vulp. Soho Fondi personaalnäitus „Viru ärikad” Hobusepea galeriis 6. – 18. VI ja galeriis Tank kuni 22. VI. Eesti kunstiakadeemia lõputööde näitus „Tase” avati tänavu 1. juunil Toompeal Rüütelkonna hoones. Seekord on näitusel välja pandud ainult magistritaseme tudengite lõputööd. Õigel ajal Rüütelkonna hoonesse sattunu sai osaleda ka lõputööde kaitsmisel. Põhjusi, miks seekord on näituse koostamisel piirdutud üksnes magistritöödega, on ilmselt palju, sealhulgas näiteks ruumipuudus. Kindlasti mängib oma osa ka viimastel aastatel kinnistunud kaitsmiste formaat, mis piirdub vabade kunstide erialade bakalaureusetasemel portfoolio esitamise ja kaitsmisega. Portfoolio võtab seni tehtu küll kenasti kaante vahele kokku ning annab ka üliõpilasele endale ülevaate oma arengust, ent sellega asi piirdubki. Portfoolio on justkui trajektoor, mis markeerib läbitud stuudiumi kursused, mille käigus õpilane on edukalt teostanud ühe või teise õppejõu esitatud ülesande. Selline tõend annab kaitsmisel erialakomisjoni õppejõududele põhjuse rahuldustundega nentida, et protsess toimib ilusasti nagu masinavärk: õpetaja on õpetanud ja õpilane on kõik temalt nõutu ilusasti ära õppinud. Ent sellega jääb ära loominguline sähvatus, sisu ja vormi kogupauk koos siduva narratiiviga, milles väljendub tulevase kunstniku loomingulisus, võime loomingu kaudu küsimusi püstitada ja nendele vastuseid leida. Eks portfoolio kujundamise oskus ole samuti tähtis ja enamasti nõutakse seda magistriõppesse astumisel. Nii et portfoolio kui niisugune ei jää kasutult lebama, vaid teenib kindlat eesmärki, kuid tulevase kunstniku omanäolisus jääb meie kõrgharidussüsteemi esimese astme läbimisel veel varjatuks.

Seekordne „Taseme” näitus oli taas enamasti EKA oma ruumides, Rüütelkonna hoone kahel korrusel. Varem on lõpunäitus olnud Telliskivi loomelinnakus, Polymeri kultuuritehases ja killustatult mitmetel galeriipindadel üle linna. Mõnes mõttes on muidugi hea, kui ülevaatenäitus on koondatud kokku ühe katuse alla. Nii on näitusekülastaja elu lihtsamaks tehtud: selle asemel et joosta mööda galeriisid, saab mingisuguse pildi kätte ühest kohast. Pealegi on Rüütelkonna hoone Toompeal piisavalt sürrealistlik paik, pakkudes väga erineva auraga ruume, mis mängivad eksponaatide paigutamise juures omaette rolli. Ruum toimib alati kunstiteose ja vaataja katalüsaatorina, ent omaette oskus on see õigesti tööle rakendada. Selle poolest on valge ja steriilne galeriiruum alati kõige neutraalsem ja lollikindlam paik, et kogu tähelepanu ei koonduks mitte ruumile enesele, vaid objektidele, mis ruumis on vaataja ette seatud. Seevastu näiteks Kerli Kurikka morbiidsusele kalduva maaliseeria „Lihast, luust, veest ja verest” paigutamine rõskesse keldriruumi tekitas tunde, justkui oleks reaalselt kuhugi põrandaaluse vorstivabriku liharaiumise ruumi sattunud.

Kuigi praegusel ajal on peaaegu iga kunstiväljal tegutseja äärmiselt teadlik kõiksugustest meediumidest ja tehnikatest ning enamasti oskab neid koos ka interdistsiplinaarselt rakendada, on „Taseme” näitus vormilt klassikaliselt vanamoodne. Maalikunstnik on esindatud maalidega, fotokunstnik fotodega ning animatsioonikunstnik animafilmidega. Kui tegemist on ülevaatenäituse või teoste valimikuga, siis tõstatakse enamasti küsimus, miks on just see kunstnik või miks just need tööd valikusse sattunud. Tavaliselt jääb see näituse kuraatori, kujundaja või n-ö tagatoa seltskonna otsustada. Iseenesest ei ole sellel mingit erilist tähtsust, ent seekordsel näitusel jäi see küsimus mind kummitama. Selle põhjuseks on teatav sarnasus, läbiv sisuline ja kohati ka vormiline narratiiv, mis justkui oleks kantud mõnest suuremast vaimust, kes on enesele allutanud kogu vabade kunstide inspiratsiooni monopoli. On siin mängus kuraatori karvane käsi või ongi kogu EKA haaratud depressiivsusele kalduvast igavikulisest melanhooliast, mis kummitab iseäranis just vabasid kunste?

Olgu näiteks Triin Veersalu maaliseeria „Impressioon, häving”, kus kujutatud inimtegevuse tagajärjel saastunud või hävinud veekogusid nagu kuivav Araali meri Kesk-Aasias, nõukogude inimese looduse ümberkujundamise ebaõnnestumise ehe tõend, samuti reostatud Gangese jõgi või õnnetus Mehhiko lahe naftapuurtorniga Deepwater Horizon. Kontrastsed suureformaadilised maalid on justkui satelliidipildid, mis rõhutavad oma ruumilise haardega veelgi kujutatud katastroofide kogu mastaapi. Järgmisena Maarja Nurga monokromaatilised pliiatsijoonistused ühisnimetajaga „Kadunud ajameri”, kus aeg ja ruum on viidud ühise nimetaja alla ning avalduvad visuaalse joonemandalana, nii et tihedalt üksteise kõrvale veetud pliiatsijooned täidavad kogu pildiruumi. Suured hallitriibulised pannood demonstreerivad selgelt, kuhu on akumuleerunud see kadunud aeg, mis on vaataja ette seatud hallika merena.

Fotoosakonna lõpetanud Anneli Jalava on loonud ajalise dimensiooni, laotades oma lapsepõlve vaataja ette ajahambast puretud diapositiivide kaudu, millest õhkus taas kaduvikku lennanud aega. Stsenograafia lõpetanud Kristi Soe video „Kangelanna monoloog” on Elo Tuglase Tartu päeviku lugude omapäraselt lavastatud ekraniseering. Taas avaneb vaatajale kellegi isiklik maailm oma pihtimuste, kogemuste, hirmude, kannatuste ja läbielamistega.

Kui pöörata tähelepanu vormile, siis on huvitaval kombel tekstiili eriala lõpetanud Heleri Alexandra Sitsi seeria „Personaalne identiteet” („Personal identity”) mõned seinavaibad hämmastavalt sarnased eespool mainitud Triin Veersalu hävinguteemaliste maalidega. Kuigi hoopis teistsugused materjalid ja tehnika, on koloriit, värvide paigutus ja kogu visuaalne konfiguratsioon üsna sarnane. Huvitav, kas selline käekiri peegeldab õppetoolis vormitud tehnikat, mis on järjekordne tõend, et koolis pole käidud niisama, vaid täidetud ilusasti õppekavas ette nähtud tingimused.

Seda jada võiks jätkata veel arhitektuuri eriala magistritööde valikuga. Üks projekt nägi ette rajada Kalaranna kanti poollahtine hullumaja, kuna Kalamaja keskkond on igati sobiv selleks, et integreerida asutuse patsiendid paremini ühiskonda. Teine arhitektuuriline lahendus pakub välja uudse keskkonna, ideoloogia ja hoonestuse Tallinna vanglale, mis meenutas rohkem õpilaslaagriga sarnast kasvatusasutust, kuhu saamiseks kujuneks ilmselt päris tugev konkurss ja vastu võetaks ainult need kõige-kõigemad (arhitektuurimagistrite lõputöid saab kuni 23. VI vaadata arhitektuuri- ja disainigaleriis).

Veel maali erialal peatudes tahan eraldi esile tuua Soho Fondi personaalnäituse „Viru ärikad”, mida sai vaadata Hobusepea galeriis. Näitus on sissejuhatus Soho valmivale autobiograafilisele magistritööle. Mitmekesine maali-, video- ja installatsiooniseeria dokumenteerib ENSV viimast kümnendit Viru hotelli ümbruses tegutsenud illegaalse äritegevuse kaudu. Tollane Viru ümbrus oli kui tükike välismaad: improviseeritud turukapitalism koos kaubitsejate, spekulantide, prostituutide, kerjuste ja muidu kiibitsejatega. Kaubaks läks kogu nänn, mis jõudis teiselt poolt Soome lahte Viru ette: alates kilekottidest ja lõpetades kasutatud jaapani kodutehnikaga.

Animatsiooniosakonda esindasid multifilmidega Helen Unt ja Mattias Mälk. Nende tööde suhtes ei oskagi ühtset seisukohta esitada. Osakond jätkab samal suurepärasel lainel nagu juba mitmeid aastaid: tudengite filmid nopivad rahvusvahelisi auhindu ja kõik on tore. Süsteem jätkab edukalt iseenese taastootmist ning väljundiks on hulk pisikesi Priit Pärnasid. Väljapandud filme vaadates on tunne, nagu vaataks mitmekümne aasta tagust suurteost „Eine murul”. Samas laadis visuaalsed kujundid ja sama absurdne sisu. Tundub, et tugev koolkonnavaim on lämmatanud igasuguse isetegevuse. Siinkohal meenuvad Raoul Kurvitza sõnad, et pole midagi hullemat kui püüdlikult oma õpetajat jäljendav õpilane.

„Taseme” näitusel oli esindatud ka disain. Nii näiteks pakub tootedisaini lõpetanud Karin Paris oma teenusedisainiga võimaluse ja vahendid vanaemade käe all söögitegemise tarkusi omandada. Vaadata sai ka disainitud rõivaid ja Kärt Põldmani käsitsi valmistatud jalanõusid. Ühesõnaga, „Tasemel” oli taset, mida näidata, ja oli, mida vaadata. Vaatamata raskustele – EKAs ollakse ja luuakse. Mingeid põhjalikumaid üldistusi taseme kvaliteedi kohta teha on üsna keeruline. Paratamatult valitseb ülevaatenäitusel, kus kõrvuti on kingad, video ja maalid, kontseptuaalne pluralism ning kui just asi ise näkku ei karga, siis tundub üsna võimatu mõnd teost esile tõsta. Midagi niisugust seekord õnneks või kahjuks ei juhtunud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming