Kunstiajaloolised allusioonid ja luuletustest inspireeritud lesbiline erootika

Eero Kangor

ADO LILLE näitus „Anonymus” Vaala galeriis 30. VII – 18. VIII . Kahe aasta eest toimunud Ado Lille suur isikunäitus Tallinna Kunstihoones postuleeris murrangut kunstniku loomingus. Kuraator Harry Liivrand soovis näitlikustada figuuri ilmumist  tema abstraktsetesse kompositsioonidesse, kus seni oli domineerinud värviesteetika. Naisfiguuri, lesbiliste stseenide ja erootiliste allusioonide kujutamist ekspressiivses värvigammas on Lill senimaani jätkanud. Vaala ekspositsiooni pealkiri on seekord „Anonymus”. Kunstnik tahab sellega näidata, et hoiab lõuendil toimuvaga distantsi ja peab kinni vanast põhimõttest, et aktimaalijad pole mingil moel oma objektidega isiklikumalt seotud.  Tõepoolest on raske leida neis alasti naisfiguurides mingeid konkreetsemaid isikupäraseid jooni ja püüda ära arvata, kes on olnud nende modelliks. Seepärast on tõenäolisem, et kunstnik on saanud inspiratsiooni teatavast ideaalsest naisekujust, mida ta on ette kujutanud oma vaimusilmas. Eelmisel aastal Hausi galeriis toimunud näituse pressiteates on avaldatud Lille aastakümnete taha ulatuv inspiratsiooniallikas – Pierre Louÿs’ luule.

See  XIX ja XX sajandi vahetusel tegutsenud poeet avaldas oma esimesed „nõtked naiserootika luuletused” anonüümse antiikautori nime all ning ülistas oma ridades sageli lesbilist armastust. Erootilise luule sütitatud emotsioone on Lill omapärasel viisil püüdnud väljendada abstraktse kunsti, ekspressiivse värvi ja anonüümse akti sünteesis. Selle näituse teeb muuhulgas huvitavaks kunstniku loomeprotsessi eksponeerimine.  Traditsiooniliselt oli joonistus ettevalmistavaks etapiks mõnele konkreetsele maalile ega omanud kunstniku loomingus iseseisvat väärtust. Joonistust on eraldi kunstiteosena hakatud väärtustama alles XX sajandi teisel poolel. Lille näitusel välja pandud üheksa maali ja kuue joonistuse vahel võib samuti luua geneetilisi sidemeid. Näiteks on 2009. aastal valminud „Akt” eelmisel aastal valminud joonistuse („Akt II ”, 2008) üksühene realiseerimine  maalis. Võrreldes näituse töid kunstniku varasematel näitustel eksponeerituga, selgub, et üldiselt huvitavad Lille teatud teemade variatsioonid. Nii on ka seekord eksponeeritud maalidel „B&M” (2009) ning „B&M” (2008) sama pealkiri ja kompositsioon, kuid erinevad värvid.

Sealjuures on sellel aastal valminud teosel faktuursust ja kolmemõõtmelisust suurendatud lõuendile kleebitud kotiriidega – võte, mida hakati laialdaselt kasutama popkunstis.  Seega lisandub Lille dialoogile iseenda loominguga veel kunstiajaloo suurte stiilide ja žanrite kõnetamine, mis on olnud iseloomulik kõigile neile suurtele kunstnikele, kelle loomingut on kerge teiste omast eristada. Sel näitusel haaras mind kõige enam 2009. aastal valminud maal „Unenägu”. Pealkiri viitab narratiivile. Unenäos juhtuvad asjad teistsuguses reaalsuses; unenäos toimunu reprodutseerimine on enamasti fragmentaarne;  väidetavalt on unenäod must-valged. Lill on suutnud kaks reaalsust ühendada tervikuks, kasutades selleks võtet, mille poolest oli omal ajal revolutsiooniline Traianuse samba (II saj m.a.j) kompositsiooniline lahendus – jutustuse jaotamine stseenideks. Lille maal koosneb kolmest osast. Maali kõige suurema osa haarab enda alla tavapärane ekspressiivsetes värvides magav naisakt. Maali alumises osas on kahevärviline kahest stseenist koosnev  predella, mis tõenäoliselt kujutab kahte stseeni magaja unenäost.

Need on tegelikult banaalsed ikoonid. Ühel neist on külgvaates võimsate sarvedega ja ergastunud karaga pull ning teisel mees koinimas haprast oliivipuust kinni hoidvat naist (või meest?). Figuurid on kujutatud primitiivselt, justkui koopa- või varakristlikud katakombimaalid. Järjekordselt võib tekkida tuhandeid seoseid kunstiajaloo kirkamate lehekülgedega, kuid kõige  eredamalt tooksin esile Picasso loomingu. Meenutagem selle tohutult energilise kunstniku variatsioone härja kui ürgmehelikkuse kujundiga. Lille maali teostuse puhul on huvitav naiselike, õrnade, pehmete ja kergete väljendusvahendite vastandamine mehelikele, robustsetele, karedatele ja rasketele. Vastandpooluste sulandamisel on Lill suutnud luua mitmetähenduslikkuse, mida iseloomustab talle omane värvikvaliteet. 

Üsna kergelt võib jääda mulje, et Lille loomingu põhisisuks on vaid maalikunstikeskne esteetiline mäng värvi ja kunstiajalooga. Tuleb nõustuda näituse pressitekstis esitatud väitega, et seda, miks maalikunst peab alati maailmast kõrgemal seisma, pole tänapäeval kerge seletada. Ent vastupidiselt mõnede eesti kunstnike ja kunstikriitikute palavale soovile kunsti ja elu omavahel tihedamalt siduda, näib just Lille-taoliste kunstnike looming olevat  meelepärane näitusekülastajale, kes peab lugu abstraktsematest ideedest, mida kunst peaks väljendama ja väärtustama. Filosoof Habermasi eeskujul tuleks kunsti ja elu hoida lahus, et mõlemat saaks vaadata distantsilt ning anda vastav hinnang. See aga ei välista sugugi kunsti ja elu dialoogi, mis Lille kunstis ei toimu tõepoolest nii otseselt kui supermarketi põrandal eksponeeritud kilekott-taieste puhul, millest inimesed ükskõikselt mööda  lähevad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming