Kunstiõpetus järjest visualiseeruvamas maailmas

Reet Varblane

   

Ruudu  ja Laura (XI klass) lahendus kunstiõpetuse ülesandele: “Vali sõna, leia ümbritsevast visuaalsest keskkonnast selles sõnas leiduvad kirjatähed, mille vorm iseloomustaks sõna tähendust.”

 

Aastakümneid nimetati üldhariduslike koolide kunstiõpetuse tunde joonistustundideks, kuigi ega ka siis ei õpetatud vaid joonel põhinev-at visuaalset eneseväljendamisoskust, pliiatsi (söe) kõrv al kasutati vesivärvi ja guašši. Ametlikesse õppekavadesse tuli joonistustunni asemele kunstiõpetus, kuid nii õpilaste kui õpetajate teadvuses jäi joonistustunni mall kestma: aastast aastasse kordusid üsna ühelaadsed ülesanded (vabal teemal suvemeenutus, sulavas akvarellitehnikas värviküllane sügismaastik, sinivarjuline lumememme ja suusatajatega talvepilt,  ranged natüürmordid), juba algklas-si-des eristati kunstiandelised (ehk kes valdasid joonistus- ehk imiteerimisoskust) -andetutest, andekad koguti kunstiringidesse ja kunsti-(joonistus)tundi võtsid õpilased (ja ilmselt ka õpetajad) lõdvestava vahepausina keeruliste üldainete vahel. Head (oma ala entusiastid) kunsti-õpetajad pühendusid andekatele lastele, saatsid nende töid võistlustele, noppisid auhindu. Veel paremad hakkasid joonistustundides kesk- ja vanemale astmele kunstiajaloost kõnelema. Kui kunstiajalugu sai kohustuslikuks õppeaineks, siis tegid seda ka vähem innukad õpetajad (sageli ajalooõpetajad või tunnitasulised kunstiloolased), kuid tundide, õppematerjalide või huvipuuduse tõttu jõuti impressionistideni, paremal juhul sürrealistideni. See, millist kunsti praegu tehakse, rääkimata siis tegemise põhjustest, kunsti ja sootsiumi seostest, ei puudutanud üldharidust. Kunsti (ja kunstiajalugu) aktsepteeriti kui raskesti mõistetavat eksklusiivset valdkonda, kunstnikku kui eluvõõrast ilu loovat veidrikku.

Praegustes (nii 2002. aasta kui ka nüüd välja töötatavas) ainekavades ei kõnelda enam joonistusoskuse arendamisest, rõhuasetus on loovuse ja emotsionaalsuse arendamisel, teadmiste omandamise kõrval eri aegade kultuuri kohta on iseenda mõistmine visuaalse maailma vahendusel sama oluline ehk (visuaalne) kunst ei ole enam pelgalt kauge ja  mõistetamatu valdkond, vaid midagi, millega igaüks iga päev kokku puutub. Seda enam, et visuaalsete kujundite osakaal mitte ainult ei kasva, vaid seal peituv näiliselt süütu sõnum manipuleerib visuaalselt harimatu vaatajaga, paneb ta oma pilli järele tantsima, tele- ja arvutimeedia võimsatest simulaakrumitest rääkimata. Aga selleks, et seda mõista, ei tule mitte ainult kunstiajalugu, suuri  geeniusi ja nende meistriteoseid tunda ja armastada, vaid ka kriitiliselt mõelda, miks midagi on tehtud, millistes seostes on kujutatu eluga ning kuidas see vaatajat (kunstitarbijat) pidi mõjutama. Kunst (nii verbaalne, visuaalne kui auditiivne) peab meeltele mõjuma, selle õpetamine arendama loovat suhtumist ja emotsionaalsust, kuid kunsti mõistmiseks tuleb selle keelt (keeli) tunda. Kunstikeele õppimine nõuab vaeva, aega ja pühendumist, just nii nagu võõrkeelte õppimine. Ja kõige tõhusam on seda teha keelekeskkonna sees. Nii et kui me tahame kasvatada visuaalselt haritud noori inimesi, siis tuleb nad tuua näitustele, galeriidesse, muuseumidesse, nad peavad ise kunsti tegema ja kohtuma kunstnikega. Kooliseinad jäävad ka kõige erudeerituma  ja pühendunuma õpetaja puhul kitsaks.

 

Miks on üldhariduslikus koolis vaja kunsti õpetada? Mis on selle eesmärk?

Mati Rautso, Jõhvi kunstikooli direktor:

Mitte ainult selleks, et lihvida joonistusoskust. Selleks, et harida hinge ja emotsionaalset vastuvõtlikkust, loovat mõtlemist.

Kaire Nurk, Palamuse gümnaasiumi kunstiajaloo õpetaja: Et iga inimene saaks kontakti ka lihtlabasest meelelahutustasandist sügavama ja väärtuslikumaga, et suudaks eristada kommertsi ja kultuuri. Kommerts kuulub majanduse, õigemini äri rubriiki, kunst aga vaimu ja loovuse rubriiki. Loovus on aga juba konkreetselt antroposoofi Rudolf Steineri ja tema jüngri Joseph Beuysi paleus, meiegi räägime viimasel ajal kõikjal loova mõtlemis- ja algatusvõime vajadusest. Ringiga tagasi jõudes: loovus on ka lõppkokkuvõttes majanduslik väärtus, ehk nagu Beuys ütles  “rahvuse kapital”. Just kaasaegne (rõhutan sõna kaasaegne), Duchamp’ilik kunst arendab loovust.

Jüri Mäemat, Kunstihariduse Ühingu juhatuse esimees: Kunsti õpetamise eesmärgiks on harmoonilise ja tasakaalustatud loovisiksuse areng. Üha enam vajab ka kaasaegne ärimaailm loovalt mõtlevat inimest. Tänapäeva hariduspoliitika soosib ratsionaalsust, eesmärgiks omaette on saanud riigieksamid, teadmispõhine õpe. Just kunst arendab emotsionaalsust ja korrastab isiksuse tundemaailma. 

Liia Jung, Tallinna ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja: Kunst on alati olnud (välja arvatud Nõukogude Liidu haridus) klassikalise hariduse osa, sellel on lapse arengus oluline roll. Eesmärke on palju, kuid üks olulisemaid on ajutegevuse stimuleerimine käelise tegevuse kaudu, lapse  tasakaalustatud areng lapse kasvupeerioodil. Ka loovuse arendamist, mida inimene vajab kogu aktiivse elu vältel, ei saa alahinnata.

Ruth Ravell, Prantsuse lütseumi kunstiõpetaja: Kunstiõpetus on suureks vahelduseks raskete üldainete vahel, kus õppetöö on tihti teoreetilist laadi. Samas laiendab kunstiõpetus noore inimese silmaringi. Lapsel tekib aimdus loomingulisest protsessist ning ta tajub, kuidas kunstiteos luuakse.

 

Kas praeguste (ja ka uute) õppeprogrammidega on võimalik seda eesmärki täita?

M. R.: Huvikooli praegustel programmidel pole häda midagi. Programm polegi selleks, et näpuga rida ajada. Kõik sõltub õpetaja enda arusaamisest asjadest ja loovast oskusest lastes (noortes) huvi tekitada. Hea programm on õpetajale abiks.

K. N.: Ei. Vähemalt kunstiajaloo aines ei ole ainustki programmi ega õpikut, mille koostajaks oleks üldhariduskooli astmes praktiseeriv ja samas kunsti erialal professionaalina tegev (st ainet valdav) inimene.

J. M.: Praegused ja uued ainekavad võimaldavad küll õpetada kunsti  algteadmisi, kuid mitte arendada otseselt kunstiloovust. Eelkõige on see tingitud kunstitundide vähesusest. Klassis, kus on 30 õpilast ja tunde vaid üks nädalas, on võimalik tõepoolest õpetada last vaid märkama enda ümber olevat keskkonda, nägema seal ilu ja ka kunsti. Loodetavasti lubavad ka teiste ainete õppekavade uuendatud variandid õpetajal märksa loovamalt viia teadmisi õpilaseni. 

L. J.: Ja kindlasti, kuigi nädala ainetunni ja ainekava sisu maht ei ole tasakaalus. Kahjuks on Eestis vähe üldhariduslikke koole, kus pööratakse kunstiharidusele rohkem tähelepanu ja on suurendanud tundide arvu.

R. R.: Kui piirduda üksnes tunniplaanis ette nähtud tundidega, siis ei. Kui aga koolis on kunstiõpetus integreeritud muude õppeainetega (emakeel, võõrkeeled, ajalugu jt) ning kool soosib seesugust integratsiooni, siis jah.

 

Mida peaks tegema, et õpilastel oleks praeguse kunstiga side?

M. R.: Peaks käima näitustel. Ka sellistel, mille suhtes endal on eelarvamus. Noortel on oma visuaalne kogemus, mis erineb minu omast. Püüda lisada midagi omalt poolt. Äkki sellelt pinnalt sünnibki uus, see selgub kunagi hiljem. Kõigest ei peagi aru saama.

K. N.: Side saab tekkida ikkagi ainult kogemuse toel ja selle reflekteerimisega. Selleks on vaja pakkuda kaasaegse kunsti kogemust igal kättesaadaval viisil. Mõned võimalused: Kumu külastused (ent ma ei tea, kui paljud Eesti üldhariduskoolid pidasid näiteks vajalikuks pingutada külastada Kumus rahvusvahelist skulptuurinäitust “Skaalanihe”, mis oli Eesti oludes tõesti väga esinduslik ja radikaalne!?), kohalikus koolikeskkonnas ja maastikus installatsiooni  ning land art’i jms ideede genereerimine-teostamine nõuaks vist juba vastavat materiaalset baasi. Võiks genereerida õpilastest huvigrupiga projekte ja taotleda selleks projektiraha, võiks rahvuskultuuri fondis vastava allfondi luua, see on juba üleskutse. Seda kõike lisaks õppevahendite elementaarsele kaasajastamisele.

J. M.: Praegune kunst on projektikunst, see on osaliselt vaatajast distantseerunud. Lapse loomulik vajadus ja soov on näha enda ümber ja ka kunstis ilu, paraku on praegune kunst kohati inetu, räige, teravalt sotsiaalne jne. Sally stuudio kunstiõpetajad on väga oskuslikult lähendanud lapse kaasaja kunstiga. Üldhariduskoolis on seda märksa raskem teha. Ilmselt peaks kaasaja kunst leidma omad meelitusvahendid nii õpilasele kui ka kunstiõpetajale. Kuna praeguses koolis on kunstiõpetaja siiski valdavalt keskealine, siis on ka siin olemas teatud konflikt kaasaja kunsti õpetamises.

L. J.: Kuna last (ja noort) ümbritsev kultuurikeskkond, sh ka kaasaegse kunsti pilt on teisenenud ja muutub väga kiiresti, siis eelkõige kooli kunstiõpetajad (ka teised kunstiharidusega seotud institutsioonid, näiteks  muuseumid)  peaksid arukalt muutma/arendama õpetamise metoodikat. Seda võiks/peaks  toetama eesti kõrgkoolides läbi viidav täiendusõpe, mis on siiani jäänud siiski kesiseks.

R. R.: Kui lapsel on kunstiga side esimesest klassist alates  loodud, siis ei jää lapsele võõraks ka praegusaja kunst.

R. V.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming