Kunsti osast ökosüsteemis

Kunstnikud võiksid alustada looduse kaitsmist kas või sellest, et jätavad kehvemad ideed teostamata.

SIRAM

Kunstiteadlane ja kunstnik, aga ka looduskorraldust õppiv Mari Kartau otsustas kunsti loodusesse viia ning korraldas  2012. aastal näituse loomadele.

Kunstiteadlane ja kunstnik, aga ka looduskorraldust õppiv Mari Kartau otsustas kunsti loodusesse viia ning korraldas 2012. aastal näituse loomadele.

Janno Bergmann

Loodust on kunstis kujutatud ning kaitstud õhtumaa tsivilisatsiooni ajalooga sünkroonis. Hiinas oli loodus oluline kujutamis- ning imetlemisobjekt juba Tangi dünastia ajal, kui Euroopas valitses keskaeg. Euroopas hakati looduse ilu eraldi ülistama alles romantismiajal. 1836. aastal võeti Saksamaal esimesena kaitse alla Siebengebirge mäestiku üks kalju, mida ohustas romantismi elutunnetusest pimestatud turistide vool. Siis alustati ka looduskaitse ajaloo õpetamist. Samal ajal maalisid oma võimsaid looduselamusi Caspar David Friedrich, J. M. W. Turner, John Constable ja teised romantikud.

Selleks ajaks lubasid inimese loodud teadmised ning tehnoloogilised võimalused loodusressursse kulutada juba märksa rohkem, kui oli hädasti tarvis. Teised liigid ei ole võimelised selliseks laristamiseks ning lagastamiseks. Ekspansiivset arengut toetas valgustusajastu filosoofia, mille järgi on inimene kõikvõimas. Selline suhtumine tõi endaga kaasa tööstusliku pöörde ja progressiusu ning inimene hakkas tunnetama end loodusest eraldiseisvana – ega tal muidu oleks ju mõttessegi tulnud loodust imetlema või ammugi seda kaitsma hakata.

Praeguseks on selge, et me suudame väga palju toota ja tarbida, kuid seda looduse arvelt. Selgeks on saanud ka see, et vajalike ainete ringluses osalemisest pääsu pole. Ükskõik, kui targaks ja võimekaks me saame, siiski vajame õhku, vett ja toitu. Seda pakub meile teadagi vaid loodus, seega on meie enda huvides loodust hoida.

Kõikvõimas eelarve

Need iseenesest mõistetavad üldised teadmised kipuvad igapäevase tegutsemise käigus ununema. Jah, muidugi on loodus vajalik, aga mis see ikka nii väga teeb, kui kaevan oma jalgealuse maavaradest tühjaks, raiun metsad maha ja uputan sodi merre. Umbes nii mõtlevad paljud ja kõik see kokku ongi viinud planeedi Maa olukorda, mida paljud peavad ökokatastroofieelseks seisundiks.

Nagu kirjutab Mattias Turovski tänases Sirbis, „ [—] tegelevad looduskaitseorganid peaasjalikult punktobjektide kaitsmisega inimtegevuse põhjustatud kahjude eest. [—] Maailm ei püsi elus sellise loogika najal, mille kohaselt meil peaksid olema looduskaitsealad keset saastunud, hävitatud planeeti. [—] Looduse kaitsmine ei ole piisavalt lõimunud meie poliitilisse protsessi, selle tegelikku tähtsust inimühiskonnale ignoreeritakse.“ Ehk lühidalt: loodust ei saa kaitsta üksikut puud kallistades, looduskaitset tuleb silmas pidada kõiki otsuseid ja valikuid tehes.

Valdkondi läbiva looduskaitse vajalikkust rõhutati ka „Agenda 21“ protsessis. Seda unustusehõlma vajunud dokumenti ehk jätkusuutliku arengu kava koostati 1992. aasta Rio de Janeiro arengukonverentsil väljakuulutatust ajendatuna suure hurraaga mitmetel võimutasanditel 2000. aasta paiku. Riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ võeti vastu 2005. aastal. Ei mäleta, et viimasel kümmekonnal aastal sellest palju räägitud oleks.

Meil on olemas keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, mis peaks kohustama enne looduskeskkonda märgatavalt mõjutavat tegevust selle mõju selgeks tegema ning pakkuma lahenduse, kuidas see minimeerida. Kuid esimeses paragrahvis on kirjas, et seadus ei rakendu „rahandus- või eelarvekavale, -programmile ja -strateegiale“. Tegelikult määravad ühiskonnas toimuva suuresti just kõikvõimalikud eelarved ehk siis raha hulk, mida millelegi kulutatakse.

Midagi ei muutu seni, kuni olukord on otseselt eluohtlik kogu inimkonnale või teiseneb inimeste mõtlemine. „Looduskaitse, millel oleks suurel skaalal lootust olla efektiivne, peab tuginema väärtushinnangul, mille peamine eesmärk on inimese ja looduse vastasseisu kõrvaldamine,“ jätkab Turovski. Ja see ongi koht, kus kunst saab kaasa rääkida.

Kunst kui urbanistlik nähtus

Kunsti üks funktsioone on inim- ja ühiskonna probleemidele tähelepanu juhtimine ning selle kaudu inimeste mõtlemise muutmine suunas, mis neid probleeme leevendaks. Huvitaval kombel on aga probleemid, mida käsitletakse, seotud pigem inimeste omavaheliste, mitte aga inimese ja keskkonna suhetega. Palju on kunsti tehtud poliitikast, majandusest, soolisest võrdõiguslikkusest, töörahva õigustest, vähemustest, subkultuuridest. Kui aga kunstivälja vaadata nii meil kui ka rahvusvaheliselt, siis on üsna vähe kuulsaid teoseid, mis ütlevad midagi kriitilist või olulist keskkonna, looduse ja nende kaitse kohta.

Usun selle peamiseks põhjuseks olevat asjaolu, et kunst kui selline on urbanistlik nähtus. Kunstnikud kipuvad enamasti elama linnades, eriti meeldib neile koguneda suurtesse metropolidesse. Selline on selle tegevusala eripära: kunstnikud vajavad publikut ja taristut, mida maaelu ei paku. Sellest tulenevalt ei ole nad loodustemaatikaga piisavalt kursis ja see ei puuduta neid sedavõrd otseselt, et inspireeriks kunsti tegema.

Jah, muidugi on ka kunstnikke, kes elavad maal, kuid nad on sealgi nii-öelda oma mullis. Leib nende laual sõltub galeriidest ning kultuurkapitalist, mitte aga raie- ja kaevandamismahust või loodushoiu- ja põllumajandustoetustest. Linnakunstnikest on paljud elevandiluutornist välja roninud, nad näevad akti erootilisuse kõrval ka keha objektistamist, nad näevad tööliste ekspluateerimises paralleeli kunstniku maksustamata tööga jne, kuid lendorava kaitsekorralduskava või monopoolse energeetikafirma uus äriplaan jäävad neile kaugeks.

Üldfilosoofilisemalt mõtiskletakse loodusest küll aeg-ajalt ka kunstis (Peeter Laurits, Edith Karlsson, Erki Kasemets, lisaks rida traditsioonilisema kunstikeele esindajaid). Iseküsimus, kas kunst peakski tegelema konkreetsete seadusandlike küsimuste, eelarveridade, päevauudiste ja kohtujuhtumitega, aga kuna kunstis seda urbanistlike küsimuste korral nagunii tehakse, siis võiks ju ka keskkonnakaitse teemadel sõna sekka öelda.

Teine põhjus, miks ilmselt kunstnikud ei ole väga kirglikult looduskaitserindel võidelnud, on vähesed teadmised loodusest. Kunstnike haridus on üldjuhul laiemalt humanitaarharidus, mis ei loo tausta loodusprotsesside mõistmiseks. Näiteks aineringest, mis on peamine elu toimimise alus, arusaamiseks oleks kena teada üht-teist keemiast. Suurem jagu kunstimaailmas osalejatest ilmselt ei tea peale vee valemi, mis näib olevat lihtsalt üks logo teiste seas, suurt midagi. Elusorganismide omavahelised suhted, kas või see, kuidas võib ühe liigi kadumine mõjutada teisi, on nii keerulised, et neist ei tea loodusteadlasedki kaugeltki kõike, mis siin veel kunstnikest rääkida. Kõik on kuulnud kasvuhooneefektist, aga milliste keemiliste ja füüsikaliste protsesside käigus see täpselt tekib, saavad aru vähesed. Ega kunstitegemiseks peagi kõiki fakte teadma, aga kui teadmisi on väga napilt, siis ei ole ka intuitsioonil ja inspiratsioonil kasvupinnast.

Keskkonnateadlikkuse kasvatamine

Kui kureerisin koolinoorte nüüdiskunsti triennaali „Eksperimenta! 2014“ Eesti ekspositsiooni, viisin läbi eksperimendi, kas on võimalik kriitiliselt keskkonnakaitsetemaatikaga suhestuvat ja looduslikke protsesse analüüsivat kunsti teadlikult genereerida. Selgus, et on. Lähteülesandeks oli osalejatele esitatud rida ökoloogia põhimõisteid, millele tuli otsida paralleele inimühiskonnast. Noored kunstnikud mõtlesid välja ning teostasid rea täiesti korralikke taieseid sellistel teemadel nagu ökosüsteem, karjainstinkt, bioloogiline mitmekesisus, parasitism, konkurents, kohastumine, evolutsioon, liikide tekkimine ja kadumine, looduslik valik jm. Kõige selle õnnestumiseks tuli osalejate teadmisi täiendada. Selleks viidi läbi töötubasid bioloogide juhendamisel ning anti iseseisvaid ülesandeid oma teose temaatika sügavamaks mõtestamiseks. Kuna tegu oli õpilastega ja eesmärk suuresti hariduslik, siis oli selline juhendamine normaalne. Täiskasvanud kunstnikke mõistagi sedaviisi utsitada ja õpetada oleks inetu.

Kui aga võtta eesmärgiks selline mõtlemise alustalasid muutev ning kõiki elualasid läbiv looduse kaitsmine, millest kirjutab Turovski, siis peaksid ka kunstnikud oma panuse andma. Rohujuuretasandil tähendab see elementaarsete keskkonnakaitse põhimõtete järgimist oma töös ehk seda, et kunstiteoste tegemise protsess, nende eksponeerimine, hooldus ega jäätmekäitlus teoste puhul, mis ei kuulu igavesele säilitamisele, ei tekitaks rohkem saastet ega kulutaks rohkem energiat, kui asi väärt. Klaasist rist Vabaduse väljakul on keskkonnakahjuliku kunsti näide: selle valmistamine ja hooldus on nõudnud kunstilise väärtusega võrreldes ebamõistlikult palju ressurssi. Kunstnik saab alustada sellest, et suhtub oma ideedesse kriitiliselt ning jätab kehvemad lihtsalt teoks tegemata – sellega säästaks ta energiat ning vähendaks jäätmeid.

Idealistlikumas plaanis saab aga kunst kaasa rääkida ikkagi vaid inimeste mõtlemise mõjutajana. Kunsti hääl ühiskonnas on kõlanud läbi aja erineva jõuga ja praegu pole ehk selles osas parim aeg, kuid kunsti kaudu on inimesi siiski väga mõjusalt kõnetatud ning seetõttu on kunstnike intellektuaalne ja vaimne panus elu säilitamiseks planeedil Maa jätkuvalt vajalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar