Kunsti lahtivõtmine ja kokkupanemine

Andri Ksenofontov

Edvin Aedma, Barthol Lo Mejori, Taavi Noveki ja Arlene Tuckeri näitus „Applied Semiotics” („Rakenduslik semiootika”) Y-galeriis kuni 8. V.        Kunstist rääkimisest ja teoretiseerimisest on saanud kunsti osa. Vastused sellele, milline on hea, tänapäevane, aktuaalne kunst, sünnivad samapalju kunstiaruteludes kui ateljeedes. Seejuures ei pea kunstiteadlased oma teooriaid piltidega illustreerima, kunstnikud peavad aga oma teoste ja projektide juurde seletuskirju kirjutama küll, kui oma loominguks stipendiumi taotlevad või kureeritud näitustel esinevad. Arusaamine kunstiteosest kui millestki  kordumatust, geniaalsest ja hingestatust on haihtumas. Nüüd on Frankensteinide aeg: nood lahkavad kunstiainet kui konna ja õmblevad nõnda hangitud osadest uusi kahepaikseid kokku. Need uued kahepaiksed tunnevad end pildis sama hästi kui tekstis. Ent elutud topised tunnevad end samuti igas keskkonnas ühtemoodi hästi. Mis siis, kui kunstiteos ei sarnanegi elusorganismiga? Äkki toimib kunstiteos hoopis nagu kellavärk?  Kellavärgiga sarnaseid mudeleid, kus hammasrataste asemel haakuvad omavahel märgid, on kunsti tarvis pakkunud semiootikud.   

Teisisõnu: semiootikud käsitlevad kunstiteoseid kui märgisüsteeme, mida on võimalik esitada valemitena ja väljendada arvuliselt. Ilma semiootikata ei oleks võimalik luua keerukaid arvutiprogramme, mis matkivad ja isegi asendavad inimeste intellektuaalset tegevust. Ja kellavärgil on üks elusorganismidega  võrreldes oluline erinevus, mis on ühtlasi ka eelis: kui kellamehhanism õigesti osadest kokku panna, tiksub see sama lõbusalt edasi nagu enne lahtivõtmist. Semiootikuid treenitakse nii, et see võimaldab neil hakata niihästi amfiibkunstnikeks kui ka amfiibkunstiteadlasteks, mis teeb sama välja. 

Võtame näiteks Edvin Aedma must-valge joonistuse „Mõnus pesa” näitusel „Applied Semiotics” Y-galeriis. See kujutab justkui muldonni kokku pugenud rotti, irvhambulist kaktust ja teisi hiilgavate silmadega olevusi. Pildi juurde käib sildipilv „mõnna õdus soe kodu pime hea sõbrad loomad väiksed krõnksus siblivad õde vend sahver ema varud koos sees oma ase tekk hubane pehme kindel sügav koobas isa pojad muna pere käik”. Autor selgitab, et sõnad ergutavad närvikeskusi ajus, nii ka kujundid. Ent neuroloogiast on teada, et kui ergastada ajukeskust, siis sellega aktiveeritakse ka piirnevad alad. Teos moodustab terviku, kui selle kujundid aktiveerivad lähestikku asuvad ajupiirkonnad. Edvin Aedmale sekundeerib Pärtel Vissak  kunstnikunimega Barthol Lo Mejor, kelle „K8 Mosh” ehk „Ikoon Kate Mossi kummardamiseks” on varustatud sildipilvega, mis algab sõnadega „glamm, fashion, violence, beauty, icon, coke”. Ent teda huvitab eelkõige võimalikult paljude vaatajateni jõudev esteetiline mõju, kontuuride selgus, märkide täpsus. Näituse kolmas esineja Arlene H. Tucker on semiootika kõrval ka tootedisaini õppinud. Tema korrutab kõike kahega. Kui selgapidi  kokku õmmeldud topeltjakk kahele lapsele selga tõmmata, siis saab üks laps teist kui seljakotti kanda. Kui õmmelda ühele põllele teine, saame köögikänguru kukkurpõlle. Kõige kaugemal semiootikast on Taavi Noveki tööd, kuigi ka tema „Antifacebook” on nähtud nägude pealt maha joonistatud, nii et ikkagi on see kokku üks nägude raamat ja selles mõttes semiootiline mäng. Natüürmorti, kogu näituse kõige traditsioonilisemat  tööd, saadab autori tekst: „On tegemist natüürmordiga, haltuura korras tehtud, pop-haltuur-impressionistlik maal kuulub kindlasti kaasaegse kunsti tippüllitiste hulka, ja kunstnik on siin panustanud suuremate väljaminekute tarvis, kasutanud loodi, joonlauda, kaalusid, skorpioni ja kaljukitsi.”