Kunsti kuumtöötlus Läti aladel

MARI SOBOLEV

Pedvale vabaõhumuuseumi omanik Ojars Feldbergs ja kultuurimaja muusadeks riietatud töötajad Andrus Joonase monumentaalmaali avamisel. Laura Feldberga Läti Pedvale vabaõhumuuseumi asutaja on Ojars Feldbergs. Segastel aegadel ostis ta väikese mustlaslinna Sabile lähedal kaks lagunevat mõisakompleksi: Brinkpedvale ja Firkspedvale. Teineteisest paari kilomeetri kaugusele jäävatel hoonekompleksidel ei ole murrangulist arhitektuurilist tähendust, kuid need asuvad looduskaunis kohas. Siin on metsa, orge, mägesid, ojasid, tiike, niite ? maastikuline mitmekesisus annab võimaluse ja inspiratsiooni igasuguseks vaatemänguliseks tegevuseks. Ojars, olles ise skulptor, valis kunsti, mida antud kontekstis võib laias laastus nimetada land-art?iks.

Pedvale vabaõhumuuseumis toimuvad igal suvel maalijate, graafikute, skulptorite, keraamikute rahvusvahelised workshop?id. Muuseumi territoorium on kaetud teostega, väljadel kõrguvad monumentaalsed objektid: paganlikud, dekoratiivsed, kontseptuaalsed. Kuressaare ja selle Läti sõpruslinna Talsi kunstnikud on installeerinud ühe maatüki juurde lihtsalt sildi ?Pedvale lennuväli?. Enamasti on tegemist siiski objektidega, mis on sündinud urbaniseerunud kunstnike vaimustusest ? ühtäkki korraga nii palju puid ning kive. Land-art-objektid sünnivad igakevadise konkursi tulemusena.

Nagu kõik rohujuure tasandi kultuurialgatused vastsetes ELi maades ei saa ka Pedvale vabaõhumuuseum kiidelda toetajate liigse aktiivsusega. Ei riik ega kohalik omavalitsus rahasta ettevõtmist, kuigi tegemist on suurejoonelise turistilõksuga. Vastupidi, tuleb veel maamaksu maksta. Suur sissetulekuallikas on piletitulu. Loomulikult küsitakse raha fondidest, kuid kuna sel aastal ka sel rindel väga ei näkanud, otsustati workshop?id koondada ühele ajale. Tulemusi presenteeriti 6. augustil.

Selle aasta workshop?i teema oli ?Kompost?. Teatavasti on tegemist iidseima ümbertöötlemisviisiga, kus orgaanilised jäänused muutuvad kõiketoitvaks huumuseks. Loomulikult tõlgendasid kunstnikud seda teemat võimalikult laialt ja takerdusid pseudo-personaalsesse ajalukku ning kohapealsetesse muljetesse. Selleaastase Vilniuse maalitriennaali kuraator Ignas Kazakevicius Leedust kasutas second-hand-teksaste tükke, aga kuna tal enda omasid alles ega ammugi kaasas ei olnud, siis tuli leppida ostetutega. Tulemus oli seega veripunane abstraktsioon kurat teab kelle tagumiku väikeste narratiividega.

Tekstiil osutus eriti populaarseks graafikute seltskonnas. Pea kõik selle kunstiliigi esindajad trükkisid pitsile ja muudele kudumitele. Keegi oli leidnud kohalikust kaltsukast tõelise kitðliniku, mis haakus ülejäänuga suurepäraselt. Mängurõõm paistis neist töödest küll välja, aga tulemus oli ühemõtteliselt dekoratiivne. Jurate Rekeviciute katsetas uut tehnoloogiat, trükkides tekstiilile ning immutades pilte seejärel parafiiniga. Ta ei väitnud, et oli selle tehnoloogia ise välja mõelnud, ta oli sellest kuskilt kuulnud; seega levivad graafikatehnikad tänapäeval folkloorina. Kahjuks mängis kuum ilm vingerpussi, parafiin sulas paksudele kivist mõisaseintele vaatamata üles ja pildid kukkusid näitusel alla.

Selles kontekstis märksa huvitavamana tunduva lahenduse leidis Diana Dimþa-Dime, kes kasutas pakkepaberit, ainult musta ja valget värvi ning matriitsina oma kehaosi. Kontseptsioonile annab vürtsi asjaolu, et Diana oli kogu seltskonnas ainus volüümikas daam, kes ei ühinenud varakeskeas gorjatðie estonskie parni?desse armunud tibidega.

Teine eristuv tüüp oli soliidses eas taanlane Ule Björn Gundermann, kes maalis veidi Priit Pangsepa loomingut meenutavaid väikeseid pilte ning sattus tõelisesse europaanikasse iga pisiasja, näiteks õhtusöögi veerandtunnise hilinemise pärast.

Graafikute ilutsevasse seltskonda tõi põhjamaist kargust eestlane Remo Randver, kelle koolipoisilikult naiivsed, kuid samas iroonilised minimalistlikud teosed lahkasid kaasaegse urbaniseerunud ja meediast üleküllastunud inimese unistusi ja püüdlusi.

Erinevalt graafikutest ei takerdunud ainus keraamik, lätlane Maris Grosbahs tehnoloogiasse, vaid kasutas seda osavalt kunsti hüvanguks. Pedvale pargi reljeefsetele nõlvadele on teisedki trepiprojekte teinud, tema oma läheb neist kahtlemata kõige sügavamale nii materiaalses kui vaimses mõttes. Savipinnasele ehitatud savist trepp sai kohaspetsiifilise ühekordselt kasutatava kuumtöötluse ja seega on trepp nüüd igaveseks integreerunud emakese Lätimaaga.

Andrus Joonas on oma maanteemaalidega kolinud kodukandist Pärnumaalt ära Pedvalesse. Koos workshop?lastega avas ta seal oma uue monumentaalteose, mis ületas kahtlemata nii töömahult kui kunstiliselt kvaliteedilt ülejäänud maalijate suvitustaiesed. See töö erines sisuliselt tema varasematest personaalsetest maanteenäitustest kardinaalselt. Joonas on alati kujutanud ideaalmaastikke ja -olukordi. Seekordse töö ?Imelind ja kaotatud maa? puhul on juba esimesel pilgul karjuvate värvikontrastide põhjal selge, et ideaalist on asi kaugel. Triptühhoni suurim osa, kaotatud maa, näeb küll suhteliselt ideaalne välja, kuid selles peitubki ohu märk: see on liiga korrastatud, liiga harmooniline, liiga elukauge. Dünaamilised vormid kulgevad pruunikates-kuldsetes toonides sujuvalt teineteisesse, kusagil ei ole ühtki häirivat katkestust. Kui vaadata seda otseses päikesevalguses, mis paneb värvid, eriti kulla, mängima, on katarsis garanteeritud.

Tervikpilk triptühhonile tekitab märksa segasemaid tundeid. Keskel asuv ebaproportsionaalselt kohmakate tähtedega pealkirjaga väike tahvel kisub ülevat kompat maa poole, olles ise küll maaliline märk, liigub üldmulje helgest tänasest-homsest pessimistlikumasse helistikku. Kolmas pilt paneb tõelise paugu nii esteetilises kui sisulises plaanis. Imelinnud ja muud animistlikud elukad on Joonase kunstis vanad tegijad, kuid nii skisoidset olendit pole nende seas enne nähtud. Esiteks on ta karjuvalt sinine ülejäänud värvigammaga võrreldes. See sinine on otseses ja aktiivses konfrontatsioonis kõige ülejäänu, kaasa arvatud loodusega, isegi taevaga. Teiseks on linnul kaks pead, mis aga ei hiilga keiserliku ülevusega, vaid vahivad närviliselt kukutamist ootava diktaatori näoga sinna-tänna. Tiibade küljes on veel hulgaliselt käsi, mis näivad kobavat pimeduses ja otsivat langeva koalitsioonipoliitiku kombel olematuid hüviseid. Linnu segadussesattumine saab põhjenduse, kui märgata, et taevas on kaks jumalat.

Ega polegi millegi üle hõisata. Harmoonia kisub kitðiks ja skisofreenia realismiks. Tuleb välja, et seda on võimalik kunstilises vormis väljendada isegi looduskaunis kohas suvise workshop?i raames.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming