Kunsti ei tohi karta!

Māris Vītols: „Kunst võib olla globaalne ja rahvusvaheline, aga rahvuslikkus ei kao kuhugi.“

ANDRA ORN

Māris Vītols: „Minu väljapanek oli kutse mängida oma kunstiajaloo teadmistega.“

Māris Vītols: „Minu väljapanek oli kutse mängida oma kunstiajaloo teadmistega.“

Gintaras Janavičius

Vilniuses Vartai galeriis oli 9. XII 2015 kuni 16. I 2016 vaadata kunstikoguja Māris Vītolsi kuraatoriprojekt „Parafraasid“. Väljapanek hõlmas aprobeeritud kunstiteoseid Austria, Bulgaaria, Prantsusmaa, Läti, Leedu, Portugali, Venemaa ja Slovakkia erakogudest. Näitus mängis vaataja kunstiajaloolistel teadmistel ning selle eesmärk oli laiendada publiku vaadet kunstitegemise viisidele. Aprobeerimise all peab kuraator silmas mõne kunstiteose esitamist uue teosena muutmata või peaaegu muutmata kujul teistsuguses kontekstis. Näituse pealkiri „Parafraasid“ viitab aga sellele, et kunstiteoseid saab lugeda kui teksti ning sõnastada need ümber teisel viisil.

Viiskümmend aastat tagasi üllatas maailma Ameerika kunstnik Elaine Sturtevant, astudes üles loominguga, mis oli valminud tuntud meeskunstnike teoste reproduktsioonidena. Näitusel oli väljas ka üks tema legendaarseid teoseid „Beuys. The Revolution is Us“ ehk „Beuys. Meie oleme revolutsioon“.* Sturtevanti on tihti kutsutud ka aprobeerimiskunsti emaks, kuid ise nimetas ta oma kunstitegemise meetodit reprodutseerimiseks. Näituse kuraator Māris Vītols on Kesk- ja Ida-Euroopas üks suuremaid nüüdiskunsti kogujaid.

Miks oli näitus pühendatud Elaine Sturtevantile?

Elaine Sturtevant oli justkui plahvatus. Temasse suhtuti alguses väga kriitiliselt ja peeti plagieerijaks, sest ta esitas tunnustatud meeskunstnike Andy Warholi, Johnsi ja Stella teoste koopiaid iseenda teostena. Erand oli Warhol, kes hindas teda kõrgelt. Sturtevant õppis väga täpselt selgeks kunstniku tehnika, mõnikord eristab tema tööd originaalist vaid suurus. Warholi käest küsis kunagi üks ajakirjanik, millist tehnikat ta kasutab. Warhol soovitas küsida Elaine’ilt, sest tema teab paremini.

Kas erakogudest oli raske leida aprobeeritud teoseid?

Ei olnud. Näitusel olid väljas kolmeteistkümne erakogu teosed. Tahtsin kaasata ka mõned Eesti kollektsionäärid, kuid millegipärast ei leidnud õigeid kontakte, suhtlesin mõningate kogujatega, kuid ei leidnud selliseid teoseid. Näitusel esindatud eesti kunstniku Maarit Murka teosed on minu kollektsioonist.

Kas Sturtevanti teose kõrval oli näitusel väljas veel mõni eriline töö?

Mõned kunstnikud mainivad oma teose pealkirjas aprobeerimise aluseks olnud tööd. Tegelikult on mäng siis läbi. Näiteks Mathieu Mercier ei paljasta teose „Drum and Bass Edra“ pealkirjaga midagi varasema teose kohta, see ongi hea. Ka galerii töötajatel oli keelatud külastajatele teoste kohta lisainfot anda. Igaüks pidi toetuma oma teadmistele kunstiajaloost. Seetõttu jaotusid lugejad kahte gruppi. Naiivne vaataja või lugeja, kes keskendub ainult silmaga nähtavale ega tuvasta sümboleid, mis on teosesse peidetud (kunstiteose puhul tuleb ka keelt mõista), võtab kõiki teoseid originaalina. Kriitiline lugeja läheb pinnapealsusest sügavamale ja tunneb ära teoses sisalduvad viited. Teose kriitiline lugeja, parafraaside ja viidete äratundja saab aga suurema naudingu. See on ka põhjus, miks leidsin aprobeeritud teoseid just erakogudest – kunstikogujad tunnevad aprobeeritud sümbolid ära.

Minu väljapanek oli kutse mängida oma kunstiajaloo teadmistega. Kuraatorina ei lisanud ma teoste mõistmiseks mingeid kommentaare, olid ainult kunstnike pandud pealkirjad.

Miks olid väljas ainult erakogude teosed?

Minu kuraatoriprojekt ei olnud esimene erakogude näitus Vartai galeriis. Galeristi soov on tutvustada iga aasta viimasel näitusel erakogusid, et anda kollektsionääridele kohtumis- ja koostöövõimalus. Minu roll oli välja töötada kontseptsioon ja selle põhjal leida erakogud. Poole kollektsionääridest valisin mina, teise poole valis galerii. Algusest peale tahtsin väljapanekusse saada Elaine Sturtevanti teost. Mõned kollektsionäärid saatsid aprobeeritud teoste nimekirja.

Kuna näitus oli Vilniuses, siis soovisin, et oleksid esindatud meie piirkonna kollektsionäärid. See oli ainuke geograafiline lähtekoht.

Kas geograafiline asukoht on praegusel ajal oluline faktor?

Kultuurilises mõttes mängib geograafiline aspekt oma rolli. On naiivne rääkida kunstist, arvestamata kunstniku kultuurilist konteksti. Me elame sümboolsete vormide maailmas ja oleme oma kultuurikontekstis kinni. Näiteks Ida-Euroopa kultuur ja kunst erineb endiselt Lääne-Euroopa omast, see esindab teistsugust kultuuriruumi. Maailmas tuntud kunstnikud nagu Boriss Mihhailov jt suudavad erinevuse välja tuua. Kunst võib olla globaalne ja rahvusvaheline, aga rahvuslikkus ei kao kuhugi.

Kunsti on ajaloo jooksul pidevalt ümber mõtestatud. Kuidas sa kunsti defineerid?

Ma nõustun lähenemisega, mille puhul kunst on üks kultuurivorme. Olen kindel, et kunstimõistet ei tohi kitsendada, kunsti tuleb tajuda võimalikult avaralt.

Sa oled kuraator, kollektsionäär, kunstiarmastaja … Kuidas sa neid rolle kombineerid? Milline neist domineerib?

Kunstinäituse kureerimine on loominguline protsess. Kuraator töötab ise pisut nagu kunstnik: loob algupärase konteksti, esitab teosed eripärasel viisil ning annab neile kontekstualiseerimisega uue tähenduse. Kollektsionäär tahab kunstiteoseid omada. Kuraator peab aga näituse lõpus teosed tagastama, jäävad dokumentatsioon ja mälestused. Kuraatorina tegutsemine on justkui teraapia, mis tasakaalustab kunstikogumist: õpid hoidma teostega distantsi, õpid omamise asemel ära andma.

Kunsti kollektsioneerimine on positiivselt kirglik tegevus, see on psühholoogiliselt laetud. Kuraatorina üritan võimalikult vähe kasutada oma kollektsiooni teoseid. Kureerimise koha pealt mul piiranguid ei ole ja see loob uusi võimalusi kogeda kunsti laiemalt.

Kuidas alustasid kollektsioneerimisega?

Väga traditsioonilisel viisil: hakkasime abikaasaga korraldama oma reise suuremate muuseuminäituste avamise järgi. Võttis veel mõne aasta, enne kui hakkasime külastama eragaleriisid, ja siis veel mõned aastad, et jõuda otsuseni osta esimene kunstiteos. Kui mõni koguja ütleb, et ta alustas süstemaatilise kogumisega esimesest teosest, siis see on kindlasti vale. Esimesed ostud on tavaliselt mõjutatud sellest, mis meeldib. Kogu kontseptsioon kujuneb välja alles hiljem, kui avastad, et oled ilmselt kollektsioneerima hakanud. Esimesed ostud tegin puhtalt utilitaarsetel põhjustel, et kaunistada oma töö- ja elupaika.

Kõigil kunstikogujatel on midagi ühist – suur kirg kunsti vastu. Kuigi, on mõningad, kes toetuvad ainult kunstiekspertide ja kuraatorite soovitustele ega koge teoseid ise. Nemad ostavad kunsti ainult investeeringu mõttes. Mina neid kunstikogujateks ei nimetaks.

Kuidas tuua publik kaasaegsele kunstile lähemale?

Ainult kunsti kogemise abil. Põhiline on see, et ei tohi kunsti karta. Mõned inimesed hoiavad kunstiga distantsi, aga mitte keegi ei ole kohe kunstiekspert. Maitset tuleb kultiveerida: selles ei ole midagi kindlat ja lõplikku, vaid see areneb pidevalt kunsti tunnetamise abil.

David Hume on viidanud hea kunstimaitse üle arutledes Cervantese „Don Quijotele“. Sancho Panza ütleb seal, et kõik tema sugulased on fantastilised veinitundjad. Selle tõestamiseks toob ta näite, kuidas tema kaks sugulast kutsuti maitsma väga häid veine. Esimene ütles, et proovitud vein on küll hea, kuid sellel on metalli järelmaitse, teine degusteerija kiitis samuti veini, kuid nimetas naha järelmaitset. Neid naeruvääristati seni, kuni veinitünnist leiti võti, mis rippus nahast võtmehoidja küljes. Seega oli mõlemal mehel õigus ning nende maitsemeel kõrgelt arenenud.

Ideaalse maitsega kunstieksperte on väga raske leida, aga veinilugu osutab ka sellele, et kunstimaitse sõltub siiski kunstikogemisest. Sama on öelnud ka Kurt Vonnegut oma Ameerika ekspressionistidele pühendatud raamatus. Tudeng küsib kunstiprofessorilt, kuidas eristada head kunsti halvast? Professor vastab, et see on väga lihtne: pead vaatama miljonit teost ja pärast seda tead täpselt, kuidas eristada head teost halvast. See on sama argument, mis Hume’il.

Millised on sinu arvates kõige tähtsamad kunstisündmused maailmas?

Kindlasti Kasseli „Documenta“ ja suured biennaalid nagu Veneetsia oma ja „Manifesta“. Need peaksid olema iga kunstiarmastaja, mitte ainult eksperdi reisiplaanides. Samuti on kunstimessidel oluline roll: iga turg paljastab kunsti kohta midagi olemuslikku ja seepärast tasub käia vaatamas mainekamaid kunstimesse. Ei pea käima igal aastal, aga vahetevahel kindlasti, et hoida käsi kunstimaailma pulsil.

Mina eelistan kunstimessidele, kus kommertsgaleriid esindavad oma kunstnikke, kureeritud näitusi. Näiteks üle-eelmiselt Veneetsia biennaalilt, mille kuraator oli Massimiliano Gioni, leidsin fantastilise Praha kunstniku Eva Kotátková.

Millised on sinu tulevikuplaanid?

Kollektsionääridena jätkame abikaasaga kunstiteoste kogumist ja arvan, et kuue-seitsme aasta pärast oleme valmis oma kollektsiooni eksponeerima. Kutsume mõned rahvusvahelised tunnustatud kuraatorid seda kureerima. Sellega võiks kaasneda ka publikatsioon.

Kureerimise koha pealt olen valmis kõikideks huvitavateks projektideks. Minu järgmine näitus tuleb ilmselt aasta pärast Riias. Olen huvitatud rahvusvahelistest näitustest, võib-olla kunagi teen midagi ka Eestis.

*Ingliskeelses pealkirjas on mängitud Ameerika Ühendriikide (US) ja meie-vormiga (us).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar