Kunst peab tekitama värskendava ebamugavustunde

Mario Laul

Jaan Klõšeiko Köleri auhinna võitjat Flo Kasearu intervjueerib Mario Laul. Tegid Köler Prize’i taotlejate hulgas puhta töö: võitsid nii peapreemia kui publiku auhinna. Kolm nädalat tagasi ennustasid Marko Mäetamme võitu, tundes muret, et liiga vähe on neid, kes viitsivad 15minutilised videod lõpuni vaadata. Palju õnne eksimise puhul! Kas võit tuli suure üllatusena? Jah. Salaja muidugi lootsin võitu. Kui olin EKKMis valves, panin tähele, et inimesed, kes käisid näituse kiiruga läbi ega süüvinudki videotesse, kaldusid hääletama Mäetamme poolt, kelle tööd olid kõige kiiremini haaratavad. Huvitav oli vaadata, kes üldse EKKMis käivad: palju oli „inimesi tänavalt”, kuid palju ka EKAst ja kohalikust kunstiringkonnast. Viimased on 15minutiliste videotega harjunud. Ise näitusel käies mõtlesin, et väga raske on nähtu põhjal pingerida koostada. Aga mida rohkem käisin seal oma tööd putitamas, seda tihedamini pingerida muutus. Alguses sümpatiseerisid Johnsonid, kuid mingil hetkel hakkas häirima see, et nende mitmetest-mitmetest ekraanidest koosnev töö ei olnud väga vaatajasõbralik – esteetiliselt polnud seal eriti midagi nautida. Idee mastaapsus ja dokumentatsiooni hulk jäid aga kummitama. Marko Mäetamm oli nii puhas ja selge ning humoorikas. Kuid kuna olen sellist Mäetamme niivõrd palju näinud, siis ei erutunud enam. Žürii arvamust Mäetamme teoste kohta ei osanud ennustada. Marge Monko HD-pildikvaliteet pani mu iga kord kadedust tundma. Aga mida enam näitusel käisin, seda rohkem hakkas mulle endale meeldima Margus Tamm. Ta on lihtsalt nii lahedalt ülbe. See, et ta eksponeeris teiste töid, pakkus pinget ning oli midagi, millele ma ise kunstnikuna olen vähe mõelnud. Tegemist oli töödega, mis esmasel vaatlemisel eriti ei kõnetanud, kuid lõppkokkuvõttes eristusid teistest kõige enam.

Esmalt mõne sõnaga kahest näitusel eksponeeritud tööst. Varasem neist on „Esc”. Kui jätta välja koha- ja ajaspetsiifilisemad teosed, siis oled positiivset vastukaja saanud mitmele teiselegi varasemale tööle, mida oleks võinud Köler Prize’ile esitada: näiteks humoorikad „Parim enne on möödas” (2010) või „Estonian Dream” („Eesti unistus”, 2011). Mis ajendas just seda tööd näitusele esitama?

Pakkumine näitusel osaleda tuli juba eelmisel sügisel. Tollal olid mul parajasti käsil Kaido Ole video („Monoloog” ja „Casino Royale”) ja „Estonian Dream”. Kuid juba möödunud suvel oli mul tulnud aegluubis liikuva tuletõrjeauto mõte. Kuna alati on hea teha tööd millegi jaoks, siis ma mõtlesin, et kuna Köler Prize’i puhul on olemas koht, kus seda näidata, lisaks reklaam jne, nii otsustasingi tuletõrjeauto-video kasuks. Ja kui see oli paigas, hakkasin mõtlema, milline varasem töö sinna kõrvale sobib.

Kaks eksponeeritud tööd on väga otseselt omavahel seotud, kuivõrd mõlemas käsitlen linnaruumi. Leidsin, et emotsioon on tugevam, kui tööd on omavahel seotud. Anders Härm arvas, et tööd võiksid olla kunstniku iseloomustamisel märgilise tähtsusega, s.t anda kunstniku mõistmiseks mingisuguse olulise suuna kätte. Selle taustal pakkus ka tema, et „Esc” võiks sobida. Aga mulle endale oli kõige olulisem kahe eksponeeritud töö sümbioos. Väga suurt kaalutlemist kokkuvõttes ei olnud.

Spetsiaalselt Köler Prize’i näituse jaoks tehtud „We are on the way” („Me oleme teel”) on minu silmis eriti hästi õnnestunud. Tegemist on korraga nii esteetiliselt mõjuvõimsa kui mitut laadi sotsiaalkriitilist interpretatsiooni võimaldava tööga. Aliina Astrova (Sirp 25. V) on märkinud, et „kaotanud sihtkohta võimalikult kiiresti jõudmise eesmärgi, on auto praeguse ühiskonna võltside, aga ka kadunud rollide metafoor”. Mida ütled autoripositsioonilt töö kohta just sotsiaalkriitilist aspekti silmas pidades?

Aliina Astrova videot kommenteeriv lause meeldib mulle väga. Tuletõrjeauto mõistmine nii individuaalse kui ühiskondliku metafoorina on õigustatud. Ühelt poolt olen see mina, teiselt poolt võib see olla keegi teine, organisatsioon, ühiskond jne.

Tunnen ennast paljude ühiskonnas toimuvate asjade ees jõuetuna. On palju probleeme, mis tuleks lahendada, ning ehkki kunst ideaalis võiks panustada maailma parandamisse, tekib tahtmatult tunne, et ma ei jõua mitte kuhugi. Kui meil oli muuseumiöö raames vestlusring, siis Maria Arusoo tõstis esile, et minu puhul tuleb kontekstuaalsus tihtilugu viivitusega. Arusoo oli eelmisel päeval lugenud kümne tuletõrjestaabi kaotamise kohta Eestis ning teda kõnetas töö just selles kontekstis. Ikka võtad näitusele kaasa oma lugemise ja informeerituse, see kajastub ka tööde tõlgendamises. Tihtilugu on nii, et alles hiljem, uue info taustal, hakkab töö ka ühiskondlikul tasandil kõnetama.

Milline on sinu töödes isiklike ja ühiskondlike teemade suhe üldisemalt? Kas neil on üldse vahet? Kas isiklik on sotsiaalne ja seeläbi alati potentsiaalselt sotsiaalkriitiline?

Mul ei ole kindlat metoodikat, kuidas ma oma töid teen. Köler Prize’i žürii tõstis minu puhul esile intuitiivsuse. See, kuidas teemadeni jõuan, ongi suhteliselt juhuslik. Ideed tihtilugu kerivad peas väga kaua, enne kui need mingisuguse konkreetsema vormi võtavad, ning kontekst võib selle aja jooksul palju muutuda.

Hobuse video puhul näiteks. See ei olnud kuidagi sotsiaalselt motiveeritud. Tahtsin teha liikuvat grafitit. Kogu asi sai alguse EKAst: meil oli vaja teha mingi töö linnaruumis. Mu sõbral oli BM W, minul idee liikuvast grafitist, tahtsime seda kõike öösel teha, sest ööd on salapärasemad. Sinna otsa üks Eadweard Muybridge’i raamat, mida parajasti lugesin ning kust sain idee hobust kasutada. Kõige selle juures ei oska ma analüüsida, kuidas täpselt töötan. Tihtipeale ongi nii, et mul on terve rida erinevaid asju, mis mingil hetkel kõnetavad üksteist, olgu need kogutud siis isiklikult või sotsiaalselt või üldinimlikult tasandilt.

Kui tugevaks pead tänases Eestis perspektiivi kunsti kaudu poliitilisse diskussiooni sekkuda? Kas kunstnike võimalused piirduvad pelgalt sotsiaalkriitiliste töödega, mida näeb lõpuks ainult väga väike hulk inimesi, või on võimalus ka millekski enamaks? Köler Prize’i kontekstis meenub kohe Johnsoni ja Johnsoni Paldiski projekt, kuid tegu on ju pigem erandiga.

Johnsonite töö sekkus avalikku kultuuripoliitikasse. Kristina Normani kuldsõdur on teine hea näide, kuivõrd sellest lähtudes hakkas meedias pihta tõsine diskussioon. Johnsonite puhul läks avalikkus asjaga kaasa pisut teistel alustel.

Üldiselt poliitilisse ruumi sekkuva kunsti näited mulle väga meeldivad. Siia võib lisada ka Yes Menid, kes üritavad reaalselt midagi ära teha, nende poliitilised eesmärgid on ka täide viidud. Kuid mina isiklikult sellise tegevuseni hetkel ei küündi. Selleks ongi ilmselt vaja vähemalt kahte inimest.

Kunst minu arvates ei pea sotsiaalseid probleeme otseselt lahendama, vaid pakkuma värskendavat ebamugavustunnet. Revolutsiooni, mis võiks sellele järgneda, ei tehta kunsti kaudu, vaid kunst peab tekitama olukorra, kus nendest asjadest hakatakse rääkima. Olen ise ühe varbaga olnud poliitikas sees, kuid see maailm on minu jaoks liiga kuiv: pidevalt tuleb teha kompromisse, kõigiga arvestada jne, ning kogu algne idee nullitakse protsessi käigus ära. Ma ei viitsi sellega võidelda. Sellel pole mõtet, vähemalt ei ole mul tulnud niivõrd head ideed, mille kaudu seda teha.

Alati, kui ma mõne projekti algatan, siis ma ise tunnen küll, et see kõnetab avalikkust ja võiks parandada maailma. Kuid publik ei pruugi alati sellega kaasa minna. Kui inimene läheb galeriisse, siis ta teeb seda õigustatud ootusega, et teda ootab seal kunst, mitte revolutsioon. Poliitiline kunst peab sellest ruumist välja minema, poliitikat tema enda väljal tegema. On poliitikud ja kunstnikud, kumbki omas kohas. Normani töö ongi näide sellest, et võid viia kunsti harjumuspärasest keskkonnast välja, kuid alati kuhugi, kus on omad reeglid.

Aliina Astrova kirjeldas hiljuti EKKMi erilist positsiooni kohalikul kunstimaastikul: tegemist on vasakpoolsete vaadetega kunstnike-kuraatorite loodud ja juhitud „alternatiivse” institutsiooniga. Kas ja kuidas ise sellise (kunsti)poliitiliselt motiveeritud positsiooniga suhestud ning kas Köler Prize’i võitmisel on antud positsioonist tulenevalt erilisem tähendus kui mõnel teisel auhinnal?

Siinkohal võiks teha võistluse, et milline preemia on parim preemia.

Lisaks ideoloogilistest tõekspidamistest värvitud võimuvõitlusele kunstiväljal (näiteks diskussioonid Kunstihoone uue juhi teemadel) eksisteerib ka püsiv konkurents kohalike kunstnike vahel. Kunstipreemiad kujutavad seejuures endast sümboolset kapitali – ressurssi, mille toel on võimalik parandada oma positsiooni ning omandada suuremat jõudu kunstiväljal domineerivat kultuuri mõjutada. Kas oled Köler Prize’i võitmise kontekstis sellele mõelnud? Mis edasi? Etableerumine?

Nüüd oleks hea hetk teha kannapööre ning maalima hakata. Eesti kunstivälja sisering on väga väike. Näiteks selles mõttes, et kui Eestis võidad mingi auhinna, siis mujal maailmas on see ikka null. Seega ruumi ja motivatsiooni edasi töötada jätkub.

Kohaliku kunstivälja piiratuse teemadel. Mitmed inimesed on eravestluses märkinud, et üks suuremaid probleeme kohalikul kunstiväljal on ületootmine: igasugust niinimetatud pseudokultuuri, sh kunsti toodetakse liiga palju. Kas nõustud ning kuidas sellistesse avaldustesse kunstnikuna suhtud?

Berliinis õppides tajusin tugevalt kunsti ületootmist. Tundsin, et selles linnas ma kunsti teha ei taha, sest seda on seal liiga palju juba. Eestis Berliiniga võrrelduna on olukord ikka hoopis teine. Siin ma näen ruumi, õhku, kunsti potentsiaali. Ma ei tunne, et kohalikul väljal oleks ületootmine. Kui tahta kesklinnas galeriide tuur teha, siis kulub selleks vähem kui tund aega, seda on vähe ju. Võrdluseks: teatritükid kestavad tavaliselt umbes kaks tundi.

Kui palju lubad publikule tõlgendusvabadust? Kui su konkreetsel tööl on konkreetne sõnum, siis kas ja kui palju näed vaeva, et just see sõnum kaotsi ei läheks?

Minu arust on head tööd need, mis on piisavalt lihtsad ja samas lahtised, et jätta oma sõnumi juures ka ruumi ambivalentsusele ning erinevatele tõlgendustele – et vaataja peas oleks rohkem ruumi.

Et kunstnik ei oleks vaataja eest kogu mõttetööd ära teinud?

Jah. Võib-olla sellepärast minu viimased tööd ongi olnud pigem poeetilised, luues küll teatud meeleolu ning andes kätte üldise suuna, kuid jättes lahtiseks kõik selle, millele täpselt mõtlema pead. Minu eesmärk ei ole teha poeetikat kui sellist, vaid pigem jättagi vaatajale piisavalt palju ruumi. Ma ei löö rusikaga pähe, vaid koondan erinevaid vihjeid, mis on piisavalt ambivalentsed, et vaataja saaks ise mõelda ja öelda.

Kas see on taas seotud sellega, et töötad pigem intuitiivselt ja nii-öelda inspiratsiooniallikal versus põhjalikult läbimõeldult, süstemaatiliselt, selge sihiga?

Siinkohal meenub koostöö Tõnis Saadojaga. Tema tööd iseloomustab just nimelt süstematiseeritus, läbimõeldus jne. Mina olen selles mõttes tema otsene vastand: intuitiivne ja eksperimentaalne. Kuid see ei välista läbimõeldust ja töömahukust. Ma siiski pean ennast kuidagi organiseerima. Aga, jah, kindlasti olen ma pigem intuitiivne. Saadojaga töötada oligi väga huvitav, kuna tema mõtles kõik detailid igal võimalikul moel läbi, mina aga nii põhjalikult ei tööta – ma jätan palju lahtiseks ja tooreks. Mõnele see kindlasti ei meeldi. Kuid mul ei ole sellist püsivust: ma hüppan ühest kohast teise, teen ühe asja ära ega lase sellel tingimata järgmisesse kaasa tulla. Jätan endale võimaluse kunsti kaudu kõigega tegeleda. Ja see on mulle oluline, sest ka minu enda elu muutub pidevalt.

Tõlgendusvabaduse ja kunsti eesmärkide teemaga haakuvad ka küsimused kunstniku ja kriitiku suhetest. Varasemalt oled kritiseerinud näiteks Ants Juske (EPL) kriitikat. Milline on sinu kui kunstniku arvates kriitiku peamine ülesanne, kunstikriitika funktsioon?

Pärast Juskega „Allveelaeva” tegemist ma ausalt öeldes väga ei taha ega viitsi sekkuda sellesse teemasse. Kõige olulisem on empaatia. Kõige kurvem on see, kui kriitikul ei teki tööga mingisugust sidet, kuid ta peab sellest ikkagi kirjutama. Kriitika kui rutiinne töö: sul puudub energia ja tegelik huvi, kuid sa pead seda tegema. See on samamoodi kõikide erialade puhul – võiks ja tuleks teha kirega.

Võitsid raha. Kunstiväljal tegutsevatel inimestel on rahaga eripärane suhe, kuivõrd väljal domineerivaks kapitaliliigiks on kultuuriline, mitte majanduslik kapital. Need ajad on aga ilmselt möödas, mil usuti, et tõeline kunstnik peabki vaene olema. Sellest annab tunnistust näiteks rida Fideelia-Signe Rootsi töid kunstniku palga teemadel. Või mis?

Minu kogemus noore kunstnikuna on siin suhteliselt väike, aga mäletan, et alguses ei näinud mitte kuskil mitte mingisugust raha. Ja see oli okei, sest ma olin tudeng. Aga mida aeg edasi, seda paremaks on asjad läinud. Viimasel ajal on iga näitusega käinud kaasa mingisugunegi, kas või sümboolne artist fee. Ja see on väga mõistlik ja tervitatav – on näha, et asi liigub. Muidugi joonistub välja selge erinevus Eesti ja muu Euroopa vahel: tegin hiljuti ühe tellimustöö Belgiasse ning seal oli summa mitu korda suurem.

Kui raha ei ole, siis ma muidugi kurdan. Kuid kui mul endal raha on, siis ma ei tee sellest teemast erilist numbrit. Ma olen juba ammu leppinud, et kunstiga tegelemine tähendab minimaalset rahalist tasu. Kunsti teen ikka kokkuhoiu arvelt.

Raha teemaga haakuvad ka küsimused kohaliku ja rahvusvahelise kunstituru kohta. Ilmselt joonistuvadki teravaimad erinevused siinkohal välja Eesti ja muu maailma võrdluses. Kui palju oled oma kunstipraktikas suunatud rahvusvahelisele kunstiturule? Kui toodad, siis kas ja kui palju müügiks? Kuidas kohalikku olukorda selles osas hindad?

Oma tööde müümine on aspekt, mis mul tõepoolest jääb vajaka. Ma ei ole isegi väga palju sellele mõelnud. See on minu töödes ka selgelt näha: ma teen väga palju sellist kunsti, mis põhimõtteliselt ei olegi müüdav. Kes ikka näiteks videot ostab? Ainsad, kes on ostnud, on muuseumid.

Et selle asjaga tegeleda, on vaja Olga Temnikova laadset head mänedžeri. Kohaliku kunstituru kohta ma isegi ei oska midagi öelda, sest ma pole sellega kokku puutunud. Minu jaoks on sisuliselt tegemist täiesti olematu kohaga. Kui ma kunagi maalisin, siis need muidugi läksid kõik nagu soojad saiad. Kuid see oli enne Berliini minekut ning sellest ajast saadik ei ole ma põhimõtteliselt midagi müünud. Siin kindlasti mängib rolli ka minu eestlaslik tagasihoidlik natuur: ma ei oska ennast promoda.

Praegu olen tüüpiline hingelt mäslev ja noor kunstnik (naerab). Maalimine on liiga rahulik tegevus minu jaoks. Võib-olla hakkan uuesti maalima, seda varem, mida varem mul majanduslikult kitsaks läheb. Pintsli ja lõuendiga kahekesi olemine on liiga turvaline. Kõik muu meeldib mulle praegu palju rohkem ning viimasel ajal tulnud ideed ka kajastavad seda. Kõige muuga olen kogenud aga nii palju igasugust tehnilist jama, et võib-olla haaran juba õige pea pintsli järele.

Kõik oleneb sellest, mis meediumisse pähe tulnud idee kõige paremini näib sobituvat. Nüüdseks olen sisuliselt kõik meediumid läbi proovinud, aga turule mõtlemine on seni jäänud tagaplaanile.

Millega praegu üldse tegeled? Mis edasi?

Tahaks avada majamuuseumi. Seesama maja, mis näitusel näidatud videos põles (naerab). Ja selle kõrval teen pidevalt sekretäritööd: vastan kirjadele, saadan faile, sada jama kogu aeg.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming