Kunst on töö hing*

Signe Kivi, Eesti Kunstiakadeemia rektor

Tallinna Kunsttööstuskool, Riigi Kunsttööstuskool, Riigi Tarbe- ja Kujutava Kunsti Kool, Riigi Kõrgem Kunstikool, ENS V Tallinna Riiklik Tarbekunsti  Instituut, ENS V Riiklik Kunstiinstituut, Tallinna Kunstiülikool, Eesti Kunstiakadeemia on need nimetused, mille all on meie kunstikõrgkool 95 aasta jooksul tegutsenud. Ja nii nagu on muutunud aeg, on muutunud ka sisu ja staatus. Kunstiakadeemiaks ümbernimetamine 1996. aastal oli paljudele vilistlastele tõeline šokk, sest liigagi värskelt tulid meelde külaskäigud Peterburi või Riia kunstiakadeemiasse ning tollal sealsetes koridorides hõljunud üle-eelmise  sajandi hõng. Euroopa kunstikõrgharidusruumis on aga „akadeemiaks” nimetamine igati väärikas kõrgkooli puhul, kus õpetatakse kauneid kunste, sealhulgas tihti ka muusikat, teatrija tantsukunsti.

Me ise armastame korrata, et Eesti Kunstiakadeemia on praegu ainus eesti kunsti-, disaini-, arhitektuuri- ja kunstikultuurialast kõrgharidust andev avalik-õiguslik kõrgkool, mis on katkematult tegutsenud 1914. aastast. Aga kunsti  on õpetatud ja õpetatakse ka Tallinna ülikoolis ja Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tartu ülikoolis – sealt on ju kunstiharidus Eestis tegelikult alguse saanud. Küll on kunstiakadeemia praegu ainus kõrgkool, kus kunstiharidust saab nii laial skaalal: vabad kunstid, disaini- ja tarbekunsti erialad, arhitektuur koos sisearhitektuuri- ja mööblidisainiga, kunstiajalugu ja interdistsiplinaarsed kunstid, meedia, restaureerimine, animatsioon … 

Kooli esimeste aastakümnete kohta saame aimu vanadest dokumentidest, fotodest ja mälestustest. Viimane veerandsada on paljudel meeles ja pikka perioodi, kolmekümmend järjestikust rektoriaastat, kirjeldab professor Jaan Vares oma raamatus „Kahe peaga Jaanus”. Oh, olid ajad – ERKI , nagu kõik tollal seda kooli kutsusid, oli oaas keset stagneerunud Eesti-enesveed. Siia sissesaamine oli tõeline kadalipp ja tihti tuli eksameid teha mitu aastat järjest. Õpiti  kaua – tarbekunstierialadel viis, „päris kunsti” ja arhitektuuri koguni kuus aastat järjest. Õppekavas oli palju punaseid aineid (mida lugesid mujalt kõrgkoolidest pagendatud legendaarsed ja eriti sümpaatsed õppejõud), tsiviilkaitse ja kehalise kasvatuse tunnid. ERKI peod olid kuulsad üle linna ja pidude eeskavadest sündisid algatused ja kooslused, mida täna peetakse muusika-, filmi ja kunstiajaloo märgilisteks koodideks. Oli aeg, kus üliõpilasel ei lubatud külastada Ku-Ku  klubi ja esineda kunstinäitustel; esimeste hulgas tegi läbimurde tulevase rektori Ando Keskküla põlvkond, et jääda ja senine kunstielu ja kunstiharidus pea peale pöörata. Läbi ajaloo on aastaid otsitud oma maja.

Üks vanemaid tõestusi on 1939. aastal kooli direktori Hans Kuusiku allkirjastatud, sulepeaga täidetud koltunud lehed, kus iga osakonna vajadused hoolikalt kirja pandud. Näiteks leiab tulevase hoone „plaani valmistamisel tarvisminevate  andmete” seas kirjeldamist ka „üliõpilaskonna ruumide visand”, kolm ruumi kokku 110 m²-ga, mis on vaid veidi väiksem kui enamik töökodadest, aga suurem kui üliõpilasesinduse ruum tulevases uues EKA õppehoones, mida lõpuks järgmisel aastal hakkame ehitama. Uus maja toob kokku täna Tallinnas kuues eri paigas asuvad akadeemia erialad ja annab uued võimalused ja sisu ka õppetööle. Nii ei räägi me vaid majast kui uuest arhitektuurist, vaid tõepoolest uuest  kunstiakadeemiast ja kunstikõrgharidusest selle (par excellence) tähenduses. Aastaid kestnud pikk võitlus uue õppehoone ehitamiseks näitab tegelikult ka seda, kui vähe ühiskond meie tegemistest ja pürgimustest teab ja kui suur töö on meil endil ees, et tasandada seda kunstlikku kuristikku „päris elu” ja „kunstide” vahel. Kunstiakadeemias õppimine nõuab põlemist ja pühendumust nii õppijalt kui õppejõult. 

See on luksus, sest mitte kusagil mujal kui meil ning muusika-ja teatriakadeemias on õppejõud iga üliõpilase lähedal, tema päralt. Hoolimata süngetest demograafilistest prognoosidest ja ühiskonna muutunud väärtushinnangutest pürgis bakalaureuse õppekavade raames ka sel aastal kuni seitseteist inimest ühele õppekohale graafilisse disaini, ligi kümme moedisaini ja fotograafiasse, seitse arhitektuuri ja ehtekunsti ja viis tootedisaini. Tuleb olla parem  paljudest ja kõvasti pingutada, sest kunstiakadeemias ei piisa vaid korralikust gümnaasiumitunnistusest ja hiilgavatest riigieksamite tulemustest. Me kontrollime ja sõelume oma tulevasi üliõpilasi käeliste oskuste ja visuaalkultuurialaste teadmiste poolelt, aga kõige rohkem huvitab meid see, kas noor inimene on mõtlemisja õppimisvõimeline, kas tal on sädet.

Nii erinevad akadeemia sisseastumiseksamid erialati vägagi palju ning kõige suuremad muudatused  on toimunud vabade kunstide poolel, sest kaasaegne kunst ise on pidevas muutumises. See tähendab, et sisseastuja ei pea olema „valmis joonistaja või maalija”, sest tema visuaalne mõtlemine ja ehk veel peidetud käeline südikus on erinevate ülesannete lahendamisel eksamineerijatele näha. Kõige rohkem kurvastab üha süvenev teadmatus kaasaegsest visuaalkultuurist ja eesti kunstis toimuvast. Seepärast on eriliselt hea  meel, et Annely Köstri juhtimisel on haridus- ja teadusministeeriumile üle antud gümnaasiumi kunstiõppekava alternatiivne projekt, kus kunsti- ja visuaalkultuuri ained on põimitud teiste valdkondadega, seotud loovalt kunstilised eneseväljendamisvõimalused ja millega antakse õpilasele laiem ettekujutus kaasaegse kunsti, disaini, keskkonna ja virtuaalse meediakeskkonna olemusest. See on praegu eriti oluline, sest kohustuslike kunstitundide arvu on gümnaasiumiastmes  vähendatud kahe kursuseni à 35 tundi. Kahjuks peame tunnistama, et akadeemial endal on seni olnud liiga vähe ambitsiooni ja jõudu sekkuda kunstiõpetusse väljaspool oma maja, kuid oleme valmis seda viga parandama.

Kostub üha rohkem neid hääli, mis nõuavad ülikoolide ühendamist, nähes selles võluvitsa kõigile probleemidele. Kuid tegelikult peaksime mõtlema palju suuremalt kui seda on ülikoolide sundabielu: esialgu tuleks anda tegelik sisu  ühisele Eesti kõrgharidusruumile ja siis „küpsetada” oma superülikooli, nagu on seda Soomes loodav Aalto ülikool, kus ühendatud tehnika, majanduse ning kunsti- ja disaini õpetamine. Küll on aga ülikoolide initsiatiiv ja läbirääkimised vajalikud, et lõpetada õppekavade mõttetu dubleerimine ja teha koostööd neis valdkondades, kus kõrgkoolidel on ühishuvid ja suurim kompetents. Kui otsime konkurentsi, siis konkureerime kõigi Euroopa ülikoolidega ja iga tulevane  üliõpilane kujundab oma haridustee just nii, nagu ta vastavalt oma võimetele soovib ja suudab. Ka haridus- ja teadusministeeriumil on palju suurem võimalus riigile oluliste arengusuundade käivitamiseks, kui ta seni on kasutanud. Tallinna ülikoolile ja Eesti Kunstiakadeemiale esitatud ühine kunsti- ja käsitööõpetajate koolitustellimus, mis lähtub mõlema kõrgkooli kompetentsist, on vaid üks näide.

On loomulik,  et ülikoolis, kus koolitatakse professionaalseid kunstnikke, antakse kunstiõpetust ka tulevastele kunstiõpetajatele. Oma 95. aastapäeva tähistab akadeemia vaoshoitult ja väärikalt. Soovime oma tegemisi ja teadmisi jagada ja seepärast algatasime projekti „Kunstiakadeemia koolis”, mille raames külastavad kogu 2009/2010. õppeaasta vältel meie tudengid Eestimaa koole, jagades õpilastega loomevaldkonna eneseteostuse võimaluste  müriaadi. 10. detsembril promoveeritakse pidulikul aktusel EKA audoktoriteks Helsingi ülikooli emeriitprofessor Riitta Nikula ja Leideni ülikooli graafilise disaini õppejõud Gerard Unger. Uueks EKA auliikmeks on nimetatud Baltika Grupi juhatuse esimees Meelis Milder, kellele antakse üle talle antud EKA auliikme tekkel ja tunnistus. Sel aktusel peame meeles ja tunnustame oma teenekaid õppejõude ja töötajaid ning  rõõmustame koos kõigi üliõpilaste, vilistlaste ja toetajatega. Eilne, tänane ja homne on kõne all ka 15. detsembril kunstiakadeemia emeriitprofessorite konverentsil. 17. detsembril võõrustab akadeemia traditsioonilist loomeliitude aastalõpupidu.

Uue aasta alguses, kui vana õppehoone juba tühjaks kolitud, saab Tartu maantee peamajast kunstiobjekt ja tuleb suur vilistlaste pidu koos EKA st võrsunud ansamblite CD esitlusega. Veebruaris 2010 kutsub kunstiakadeemia kõiki, kel huvi kaasaegse kunsti vastu, kuulama rahvusvahelist konverentsi „Art, Image and Exploitation”. Ja loomulikult toimub kevadel ERKI moe-show ning tudengite lõputööde näitus „Tase 10”. Eesti kunstiakadeemia on aastast 1948 tänaseni lõpetanud 4751 professionaali. Nende hulgas 775 arhitekti, 436 sisearhitekti, 384 graafikut, 263 moedisainerit, 261 nahakunstnikku, 258 maalijat, 243 tekstiilikunstnikku, 131 tööstuskunstnikku,  aga ka 99 kunstiteadlast, 62 restaureerijatmuinsuskaitsjat ja 5 tulevast animaatorit. Nimekiri on pikk. Täna õpib kunstiakadeemias 1279 üliõpilast, kellest 40 omandab doktorikraadi, 310 magistrikraadi ja 644 õpib bakalaureuse õppekavade alusel. Palju õnne kõigile neile, palju õnne teile ja meile! Vivat academia!

* „KUNST ON TÖÖ HING” on tikitud Eesti Kunstiakadeemia  ajaloolisele lipule 1914. aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming