Kunst loob avalikkust

Eero Epner

Võib ilmselt öelda, et ainult halb maitse paneb kunstist kõneledes esitama üleskutseid nagu „pöördugem tagasi juurte juurde”. Pole midagi konservatiivsemat kui teatada, et maalikunstnikud peaksid seadma oma loomingu keskmesse värvi, poeedid meetrika ja muusikud harmooniaprintsiibi, sest „nii oli alguses”. Seetõttu on kummaline lugeda ka teatrikäsitlusi, kus teatatakse, et teatri olemuseks on näiteks loo jutustamine, inimtunnetele kaasaelamine või maagia, sest „nii on see alati olnud”. Ei ole. Teatri alguspunktiks ja – mis antud kontekstis kõige olulisem – olemuslikuks tunnusjooneks on tema avalikkus. Teater saab teoks ainult siis, kui kunstiteose loomise juures on korraga nii kunstnik kui ka vaataja (ning mõlemad mõjutavad seda). See kohtumine ongi juba – paratamatult – avalik. Pole juhuslik, et teater tekkis samas kontekstis, kus ka demokraatia. Sest avalik ruum, avalik kohtumine ning avalik kõneplatvorm on alati poliitiline – seega on ka teater olemuslikult poliitiline. Iseasi, kuipalju teater seda loovalt ära kasutab ning kuivõrd jäädakse romantiliste stereotüüpide lõksu, mille järgi on kohtumine publikuga võlumaailm, aga mitte poliitika.

Teater NO99 on viimastel aastatel mitmel korral väljunud teatrisaalist ning sisenenud otse avalikku ruumi. „Ühtne Eesti” oli samm jürgenhabermasliku „avalikkuse” struktuuri, kus teater hakkas käituma agendina meediaruumis ning muutis enda publikuks ka need, kes enda arvates lugesid uudiseid, mitte ei osalenud teatrilavastuses. Eelmise suve NO99 Põhuteater oli omakorda liikumine avalikku linnaruumi, hüljatud maa-ala ajutine kaaperdamine ning selle avamine kõigile linnakodanikele. Muidugi võib siin soovi korral näha ka majanduslikke tõukejõude, teatri soovi meelitada inimesi avaliku ruumi keskmes olnud teatrihoonesse (kuhu sissepääs oli tasuline), rääkimata sealsamas tegutsenud kohvikust (mis, olgu öeldud, ei kuulunud teatrile). Kuid teiselt poolt tehti mitmeid teadlikke samme, et hoida ära uue tekkinud ruumi privatiseerimist brändide ja logode ehk sümboolse kapitali poolt, rääkimata kõikvõimalike turgude, ökolettide ja muu „inimnäolise kapitalismi” ilmingute tõrjumisest, mille asemel tõime Põhuteatri juurde näiteks tasuta raamatulaenutuse ja palliväljakud ja hoidusime ala sulgemisest isegi öötundideks, kuigi, tõsi, avalikus ruumis käis ringi turvamees, inimese alateadlike ihade valvur.

See kõik oli lihtsalt „lahe”, teiselt poolt oli see aga ka poliitiline. Avalik ruum oli meile täpselt sama oluline kui NO99 Põhuteatri programm ning seda ka seetõttu, et üha enam neid funktsioone ja nähtusi, mis varem kuulusid avalikkusele või mida toetas avalik raha, on tänaseks allutatud täpselt samasugustele toimimisreeglitele nagu eraettevõtlus või poliitika. Need on tulusus ning populism. Erinevatel põhjustel (nt poliitiline surve) on populistlikud kultuuriotsustused hakanud anastama üha suuremat ruumi. Meilgi tuli Põhuteatri juures võidelda ühe avalikku raha käsitleva toetaja sooviga riputada nii maja kui ka ala täis oma logosid, et „olla nähtav” ja „saada kontakte”. (Tõsi, nende logode asemel riputasime üles enda omad.) Aga meenutagem ka pahameelt „Vabaduse laulu” ümber või teatud retoorikat Kunstihoone uute eesmärkide ümber. Seda kõike aga mitte ainult Eestis. Mõni aeg tagasi rääkis Hamburger Kunsthalle kuraator üha möödapääsmatumast vajadusest korraldada vaid blockbuster- ja namedropping-näitusi, kuna kriitiline suhestumise ühiskonnaga on muutunud võimatuks. Ta lõpetas oma jutu kohaliku kõrge kultuuriametniku tsitaadiga, kes enda sõnul ei saa aru ooperimaja probleemidest, kuna „„The Lion King” on ju nii populaarne”.

Seetõttu ongi „avalik ruum” mitte ainult lihtsalt ruum, vaid ka poliitiline seisukohavõtt, kus püütakse rakendada reegleid, mis saavadki kehtida ainult seal. Ja just seetõttu palus NO99 ka Tõnis Saadojal teha oma teise korruse fuajeesse umbes 50 ruutmeetrile laemaali. Kunst avalikus ruumis on ühelt poolt midagi, mis meenutab meile nõukogude aega kogu selle poliitilises monumentaalsusihas. See ei ole hinnang, vaid ajalooline fakt: viimase paarikümne aasta jooksul on loodud vaid haruharva kas või seinamaale, rääkimata laemaalidest, mida meil pole praegu peale 1947. aasta Estonia laemaali ning veel mõne üksiku meenutadagi. Teiselt poolt oleme aga tagasi olukorras, kus laemaal ei ole vaid ühe ruumi estetiseerimine, vaid midagi veel. Teatrile sellest maalist mõõdetavat tulu ei tõuse, Saadoja maalikeel ei ole populaarne ning tagatipuks ei ole meil õrna aimugi, mis saab laemaalist siis, kui NO99 kümne-viieteistkümne aasta pärast lõpetab. Kuid me ei soovinudki seda ainult enda jaoks. Me soovime selle laemaaliga kõnetada avaliku ruumi ideoloogiat, kippuda veel ühe avause kaudu sinna, kus majanduslikud või populistlikud huvid ei ole kõike üle võtnud. Ning, jah, kuigi Saadoja pole kindlasti poliitiline kunstnik ning tema maal on käsitletav ka (või isegi ennekõike) nüüdiskunsti diskursuses, on üks mõõde sel tööl veel. Ja see mõõde ei ole seal juhuslikult.

Muide, olgu öeldud, et laemaali loomiseks ei kuluta teater oma raha. See oli samuti üks meie eesmärke. Soovisime vaadata, kas õnnestub leida institutsioone või eraisikuid, kes oleksid nõus panustama millessegi, millest neil endal mingit kasu ei ole. Kui kultuurkapitali tugi tundub siinkohal loogiline, siis AS Peri tahe anda tasuta tellingud ning mõned anonüümseks jääda soovivad eratoetajad, kes annavad suurima toetuse ning kes ei saa siit isegi sümboolset kapitali tagasi, annavad lootust, et avalikkus võib tekkida ka mõne teise kunstiteose juurde kui vaid teater.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming