Kunst kui osalus ja kogemus

Kunstialane tegevus on kokkusaamise ettekääne, kohtumine on osaluse ja kogemuse alus.

RAIVO KELOMEES

Geesi projekt „Salat“ täidab paljude ootused kunstile, mis on ühiskonnakriitiline, toimib avalikus ruumis, sisaldab praegusaegseid tehnoloogiaid ja on mõnevõrra meelelahutuslik.

Geesi projekt „Salat“ täidab paljude ootused kunstile, mis on ühiskonnakriitiline, toimib avalikus ruumis, sisaldab praegusaegseid tehnoloogiaid ja on mõnevõrra meelelahutuslik.

Internet

2007. aasta 10. juulil paigutas Šveitsi kunstnik Johannes Gees Zürichi, Berni, St. Galleni, Appenzelli ja Einsiedelni kirikutorni kaugjuhitavad programmeeritud kõlarid, kust kõlas moslemi muessini palvehüüd. Rahvas vaatas hämmeldunult tornide poole, suutmata siiski varjata muiet. Kui aktsioonist oli kakskümmend neli tundi möödas, võttis kunstnik teo eest vastutuse, sai aga süüdistuse „usurahu“ rikkumise eest. Puhkenud diskussioonis keskenduti grupi poliitikute algatatud referendumile keelustada Šveitsis minarettide ehitamine. Plaanis olnud minaretiehitus Langen­thali jäeti pooleli.

Geesi projekt „Salat“ täidab paljude ootused kunstile, mis on ühiskonnakriitiline, toimib avalikus ruumis, sisaldab praegusaegseid tehnoloogiaid ja on mõnevõrra meelelahutuslik. Näeme ka kunstile tüüpilist märkide vahetamise võtet. Ristiusu kiriku torni ja muessini hüüu ühendamine sarnaneb oksüümoroniga, mille puhul luuakse vastandväljend, mille osad teineteisega vaidlevad, näiteks elav laip või magus valu. Kas selline vaidlevate poolte ühendamine ei iseloomusta nüüdiskunsti tervikuna?

Kui näitus muutub etenduseks, kui etendus sisaldab kujutavale kunstile ja performance’ile omaseid elemente, kui aktsioonilik filmiprojekt teostatakse linnakeskkonnas ja seda esitatakse teatris, kui skulptuur eeldab publiku sekkumist, kui tantsuprojekt tähendab liikumatult istuvat esitajat, siis tekib olukord, et varasemad kunstiliigi- või kunstimeediumipõhised määratlused lagunevad ning kunstiteost ei tule mitte ainult põhjendada, vaid ka nimetada teistmoodi. Kui sellele lisatakse arvutid, elektrooniline tehnoloogia ning füüsiliste esitajate ja masinate piirid hägustatakse, tuleb võtta kasutusele uus mõisteaparaat või vähemasti loobuda vanast.

Kunst kui suhtlus. Pole uudis, et kunsti määratlemise katsed aeg-ajalt lihtsalt luhtuvad. Sooviga otsida korda ja seaduspära pakutakse sõnastusi, mõõtmisi ja reegleid, mis kokkuvõttes pigem ahendavad maailmapilti. Kas visuaalkunsti kirjeldamiseks saab üldse enam kasutusele võtta kindlaid mõõdupuid? Selletaolised katsed aga ei näi lõppevat.

Tundub, et kaks suurust kunstis siiski jääb: kunstniku soov ennast väljendada ja suhe publikuga. Kunst on loodud suhtlusvormina, kokkusaamise ettekäändena. Ja kui see seda juba on, kas pole siis küllalt, kui lihtsalt saadakse kokku kunsti vahendava toimeta?

Nõnda kipubki olema, et kunst, seal kus see veel on, jääb kokkusaamisüritustel tagaplaanile või täidab tausta rolli, kuhu saab pilgu pöörata, kui tahetakse vestluspartnerit vahetada. Kunsti puudumise olukorras ollakse justkui siiramad selles mõttes, et tuldigi kohtuma ja ennast kursis hoidma, suhtlusvõrgustikus püsima. Näituseavamised, festivalid, konverentsid pakuvad võimalusi inimsuhetes surfijatele. Kohtumist kogetakse olemisviisi ja kunstivormina, eesmärgita suhtlemisest saadut kasuks pöörata.

Kui olemegi harjunud seda nägema anekdootliku konverentsi- ja festivaliturismina, millele on hoogu andnud odavlennud ning võimalus interneti teel kiirelt ööbimiskohti broneerida ja neist odavamaid leida, siis püsisuuruseks on janu uute kogemuste ja elamuste järele. Kuigi otsapidi tarbimismaailma mõõtkavasse pandav, on see vältimatult inimliku olemise juurde kuuluv uudishimu rahuldamine ning soov vahelduse ja muutuse järele.

Johannes Geesi töö toob esile universaalse uudsuse tekitamise mehhanismi. Üheks on juhuse printsiip, ootamatu elemendi sissetoomine, teiseks aga märkide ümbertõstmine, tähistaja või tähistatava ümbervahetamine.

Kunstnikud on seda loomingulise mõtlemise aluspõhimõtet kasutanud küllap teadlikult algelisematest meelelahutusvormidest kõrgemateni. Selle alusel tekib üllatus ja ootamatus, erinevus eelnevas kontekstis esitatust, juhuslik asjaolu, mis sekkub vaatlusse või loometegevusse. Leonardo da Vinci soovitas selleks, et saada uusi ideid, vaadelda ebaühtlast niisket seinapinda, mis oma varjude ja värvimitmekesisusega kujutlusvõime tööle paneb. Selles nõuandes on soovitus otsida ideid ebatavalistest ja inimese käe poolt puutumata kohtadest, nagu niiske seinapind on. Tuim sein on kujutlusvõimet käivitav masinavärk, selge kujutise puudumine annab võimalusi uute kujutiste esilemanamiseks.

Soov kohtuda ootamatu ja planeerimatuga käivitab sageli autori ja publiku, kindlasti ka rännumehe, kellele kindel rongiplaan on luhtuva reisi eeldus. Olemise juhuslikustamise soov ja tahtmine jõuda uue tunnetamiseni on vahend ja eesmärk uue kogemuse saavutamiseks.

Anish Kapoori installatsioon „Ülestõusmine“ („Ascension“) Basilica di San Grigrio Maggiores 2011. aastal Veneetsia biennaalil kujutas endast kiriku keskmises löövis spiraalsena kerkivat suitsusammast.

Anish Kapoori installatsioon „Ülestõusmine“ („Ascension“) Basilica di San Grigrio Maggiores 2011. aastal Veneetsia biennaalil kujutas endast kiriku keskmises löövis spiraalsena kerkivat suitsusammast.

Internet

Kriitiku tüdimus või võimetus? Vahel loen tülpinud kunstikriitikute seisukohavõtte lehes või FBs: kõik kordub, uudsust pole, varasemaid heroilisi kunstnikke ei leia enam kusagilt jne. Ega ole ka ise vaba sellisest hoiakust.

Pessimistliku kunstiarvustuse taustaks võib olla võimetus leida uut kunstiteosest, juhuslike leidude puudumine või suutmatus neid oma tekstis genereerida. Seikluse ja ootamatuse kadumine võib olla tingitud praktilistest põhjustest, kuid ka kunstitõlgendaja soovimatusest oma teadvuseseisundit sel moel painutada, et selle ja kunsti kokkupuutest sünnib midagi, mida nimetame elamuseks. Teadvuse ja taju painutamine kõlab masohhistliku aktsioonina, mille teostab enda kallal kunstikirjutaja, et näha uutmoodi, et avalikul tekstilisel väljaastumisel üldse mõte on.

Ühel 2008. aasta külmal laupäevahommikul kutsus Charlie Todd oma sõpradega organisatsioonist Improv Everywhere kohale enam kui kakssada vabatahtlikku, et võtta ette aktsioon. Mida vabatahtlikud pidid tegema, seda öeldi neile alles siis, kui nad olid kohale tulnud. Vabatahtlikest said Improv Everywhere’i agendid, kes tardusid New Yorgi keskvaksalis kindlal ajahetkel poosi, mis neile pähe tuli. Kes kükitas, kes hangus lehelugejaks, paarike tardus suudlusesse. Raudteejaama tihe inimliiklus oli umbes viieks minutiks häiritud. Isegi politseinik hüüatas üllatusest: „That is the craziest shit I’ve ever seen in my life, and I’m a cop!“ ehk „See on kõige tobedam jama, mida ma oma elus näinud olen, ja ma olen võmm“.

Improv Everywhere on korraldanud tuhandete agentide toel enam kui sada ettevõtmist. Küll on nendeks olnud püksteta metroos sõitmine, tagurpidi kõnd Times Square’il, aegluubis kulgemine ostukeskuses. Ja kuigi vaevalt saab neid enam värsketeks ja alternatiivseteks pidada, sest rahvusvahelist tuntust on kogutud 2006. aastast peale, on need siiski mingis mõttes olnud nagu päikesekiir suurlinna elanike tuimas argipäevas. Sildikleepimist ja konteksti uurimist jätkates võib neid liita globaliseerumisvastaste võitlusega kommertsialiseerunud linnaruumi tagasivõitmise eest. Sellekohaseid viiteid leiab häppeningi ja aktsioonikunsti ajaloost, kuid peamine argipäeva rõõmustava valgushelgi kõrval on mäng väljakujunenud tähenduste ümberpööramiseks. See näib olevat kunsti missioon tervikuna.

Strateegia, mille sisu on tähenduste vahetamine, ümberpööramine, küsitavaks muutmine on justkui aktsionistliku ja avaliku ruumi kunsti temaatika. Ikka, et kodanike tähelepanu millelegi pöörata, ta silmad avada. Kunstipraktika tundub nende strateegiate valguses siiski ürgsemana, mahtudes skaalale jantlikust tähelepanupüüdmisest kuni paradigmaatilisi nihkeid põhjustatavate filosoofiliste mõtteavaldusteni. Selles strateegias on aga peidus saatan, kui väljenduda kõrgelennuliselt. Soovis tähendusi vahetada põrkutakse sellele, mis ühiskonda koos hoiab. Mõni väidabki, et kui temast ei oleks saanud kunstnik, olnuks ta kurjategija. Reeglite murdmine ja kokkuleppeliste arusaamisviiside kummutamine viib ühiskonna kooshoidmise eitamiseni. Et mitte päris välja heidetud saada, peab kunstnik balansseerima õhukesel noateral või jääl, sest halvimal juhul tuleb jätta hüvasti terve mõistusega.

Geesi ja Improv Everywhere’i aktsioonid erinevad kaasatavate poolest. Lihtsaim viis säilitada mõistus ja näiline konformism on koguda enda ümber ühtmoodi mõtlevaid või käituvaid inimesi. Koos nendega tuntakse, et kuulutakse ühiskonda. Väljaastumine ja reeglite murdmine on muutunud lausa turvaliseks solidaarsusmänguks. Need, kes ei käitu nii, nagu on kokku lepitud, on pigem veidrikud. Kui enamik keskvaksalis viibinutest oleksid olnud tardujad, paistnuksid liikujad korrarikkujatena.

Falschmob1. Interneti videokeskkonnad on pakkunud mõtlemiseainet sotsiaalsete mängude ja flashmob’ide pealtvaatajatele. 2009. aasta märtsis esitas paarsada tantsijat ja pealtvaatajat Antwerpeni raudteejaamas „Helisevast muusikast“ tuttava „Do-re-mi“ laulu. Kuigi see oli pealtnäha samasugune spontaanne valguskiir rutiinses argipäevas, nagu on eespool kirjeldatud aktsioonid, oli tegu Belgia televisiooni promosaatega. Aktsionistlike, interventsionistlike strateegiate kasutamine kommertsi või rakendusliku tähelepanu teenistusse ei vähenda nende spontaanset sarmi.

Ja kas enam ongi võimalik leida mõnda lennu- või raudteejaama, mida ei ole õnnistatud flashmob’iliku aktsiooniga ühes tantsu ja muusikaga ning sõbraliku tellija logoga tagaplaanil. Ryan Hirsch on kirjutanud flashmob’ide allaneelamisest televisiooni poolt: „Kui interneti sensatsioon saavutab taseme, et televisioon selle üles korjab, siis sensatsioon tapetakse.“2 Autor soovitab uut interneti sensatsiooni: „Ruining flash mobs!“ Või siis ka flashmob’ide vastast aktsiooni „Counter flash mob“: kui on teada, et flashmob leiab aset, siis tuleb korraldada seda häiriv falschmob.

Eelmise lause viimane sõna oli siinkirjutaja juhuslik eksitus, kuid sobib lausa valatult. „Falsch“, mis saksa keeles tähendab valet. Võltsaktsioonid, mis on laenanud ideid aktivismist või marginaalsest kunstipraktikast ning on muutnud need tarbeliseks, rakenduslikuks aktivismiks.

Kuigi võib jõuda absurdini, näeme siiski, et mõlemad, nii loomingulise initsiatiivi utiliseerijad kui ka loojad ise unustavad kaasategijate siira kire milleski ühises kaasa lüüa. Mootorit, mis põhineb uudishimul ja hormoonidel, ei ole võimalik seisata.

Arusaadavalt võtab see heade ja loominguliste, müügikavatsusteta lavastatud aktsioonidelt nende süütuse, kuid parimad neist teevad selge sõnumiga relvituks. „Eco-friendly flash mob“3 võib olla flashmob’idele keskendunud Prantsuse televisiooni klipp, muusikagi kuuluvat Prantsuse TVle, kuid näha supermarketitäit inimesi üht plastpudeli üleskorjajat ülistamas on sellegipoolest muljetavaldav.

Liikumiseta tants tundub vastuoluline, oksüümoronlik, kuid see ei välista üllatust. Šveitslane Yann Marussich4 pöördus oma performance’i „Bleu Remix“ (2008) teostamiseks meditsiini ja biokeemia spetsialistide poole. Tulemus on liikumatult „tantsiv“ kunstnik, kelle nahapooridest imbus sinist vedelikku. Sisemus projitseerus väliskestale.

Vaataja seisukohalt on selline kogemus kummastav ja õõvastav. Aeglane visuaalne muutus on rabav, kuna eritub sinine „veri“. Seda valgub temast higi, sülje, pisaratena. Vaataja, mitte tantsija, liigub ja silmitseb etendajat nagu kuivale uhutud merekoletist. Ükskõik millise biokeemilise protseduuriga see tulemus ka saavutati, on elamusliku kunstiteose koostiselemendid ilmselged: liikumise-liikumatuse vastuolu ja sinine veritsemine. Meie silme ette kerkivad arvukad religioossed maalid märtritest, eelkõige Kristusest – neist on saanud meie kultuurilise alateadvuse osa. Sinisus on aga üllatav.

Kuigi autor viitab taimerütmile ja butoh’i-tantsule, mis teda olid inspireerinud, ning teost analüüsides võime selle koostisosadeks lahutada, ei saa teosest saadud visuaalset kogemust nii lihtsalt teadvusest kaotada. Kunstnik kirjutab, et ta ei taha näidata kannatust, vaid jõudu, mida saadakse kannatustest. See lause paneb järeldama, et ei ole suurt vahet, millisel ajastul kunsti tehakse, ikka käsitletakse inimeseks olemise piire.

Näiteid tähenduste ümbervahetamisest, vastuolulise kokkupanekust, mille tulemuseks on vaataja teadvuse nihestamine ja kunstielamus, võib tuua veel. Olia Lialina internetiprojektis „Kui tahad puhastada oma ekraani“ („If You Want to Clean Your Screen“, 1996)5 puhastad brauseri akna liigutamisega oma ekraani. 2011. aasta Veneetsia biennaalil eksponeeritud Anish Kapoori installatsioon „Ülestõusmine“ („Ascension“) Basilica di San Grigrio Maggiores kujutas endast kiriku keskmises löövis spiraalsena kerkivat suitsusammast, mille vertikaalne liikumine ja ülestõusmine seostub vaatajal tollesama kultuurilise ja visuaalse taagaga, mis on ilmselge ka Yann Marussichi projektis.

Värskeid näiteid eesti kunstist. Tooksin veel kord välja toimiva kunstiteose tunnused: vaataja osalus, tähenduste vahetamine ja nihestamine ning võõristav (uus) pilk harjumuspärasele.

Stacey Kooseli kureeritud näitusel „TL;DR“ Tallinna Kunstihoone galeriis on Varvara ja Mari teos „Wifipedia“. Kunstnikud on sõitnud jalgrattaga mööda Tallinna tänavaid ja skaneerinud wifivõrgustikke. Tulemuseks on paberisse köidetud 362leheküljeline „Wifipedia“ ehk wifi kuumkohtade nimetuste loend koos GPS-koordinaatidega. Huvipakkuv on aga nende nimetuste sisu, mis on justkui lühike 32 tähemärgi piires tehtud seisukohavõtt, vahel mänguline, vahel ka poliitiline. See on määratud võimalikule publikule, nagu „Pesakene“, „FBI surveillance van“, „Kallis, see on meie Wifi!“ või „Osta ise omale ruuter :)“, „SutsetamineKahjustabNaabreid“, „Igaf ja Palaf“ jne. Korjatud materjal on nagu kohaspetsiifilise enesemääratlemise, Tallinna digitaalse allhoovuse etnograafiline uurimus. Kunstiteos teeb ilmseks varjatu, kuigi tavapärase. Wifiruuteri personaliseeritud nimetusi võib mõista seisukohavõttudena.

Teiseks näiteks toon Tallinna Linnagalerii näituselt „Elektra 2015“ Ott Jeeseri, Sven Pärtli ja Johann Taela teose „Nukumeister“ („Puppet Master“). Töö kogemiseks on vaja vähemalt kahte inimest, nõnda et üks juhib teise käitumist. Samalaadne on ka Ott Jeeseri James Connori, Mari Prekupi ja Karin Lingi „Koomiline looja“ („Comic Creator“), kus osalejaid peab olema kolm. Kunstitöö ongi pigem skulpturaalne-elektrooniline mäng, mis ei ole mõeldud osavõtmatuks vaatamiseks, vaid kaasategemiseks.

Lootuses, et lugeja on suutnud teksti viimase lõiguni murda, tahangi jõuda peaaegu tavatõeni, helge tõdemuseni kunsti ja loomingulise mõtlemise maailma muutvasse ja avavasse toimesse. Kunstialane tegevus on kokkusaamise ettekääne, kohtumine on osaluse ja kogemuse alus. Vastandlike märkide liitmine on peale rutiini katkestamise ja üllatuse ka äratuseks mitmekesisematele olemisvormidele.

1 Falschmob’i kasutatakse vastandina flashmob’ile, et rõhutada aktsioonide konstrueeritust.

2 Mobbed TV Show – Flash Mob America OR Death of the real flashmob. http://sourbrains.org/2011/03/31/mobbed-tv-show-—-flash-mob-america-or-death-of-the-real-flashmob.

3 http://www.youtube.com/watch?v=y6Vow-QEiQA.

4 http://www.yannmarussich.ch.

5 www.entropy8zuper.org/possession/olialia/olialia.htm.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar