Kunst ei ole reaalsus, ent annab meile viiteid tegelikkuse kohta

Juta Kivimäe

Skulptuurinäitus „Meelepete” disaini- ja arhitektuurigaleriis kuni 18. IX. Näitus on korraldatud Eesti Kujurite Ühenduse ja Eesti Pimekurtide Tugiliidu koostöö raames.  Kuidas tajuda maailma, kui inimesel puudub lapsepõlvest saati nii nägemine kui kuulmine? Raske liitpuudega inimesi, pimekurte on mitmes vanuseastmes praegu Eestis umbes 200 ja üks kolmest koolist, kus nad haridust saavad, Helen Kelleri järgi nimetatud Heleni kool Tallinnas. Väikelapsena nägemise ja kuulmise kaotanud kirjanik ja omaenese kogemustel põhineva õpetussüsteemi rajaja, 1968. aastal  surnud ameeriklanna Helen Keller on suur austusväärne erand, ent suutlikkus eesti liitpuudega lastele maailmast ekspertabi ja tuge tuua teeb väga suurt au ka Heleni lasteaiale ja koolile Tallinnas. 

Projekt „Helen ja käed” ühendas pikemaajaliseks koostööks Heleni kooliga seotud inimesed ja professionaalsed kujurid Aili Vahtrapuu, Mari-Liis Tammi ning G-galerii töötajad Kristi Kesküla ja Aksella Piiliste. Nad leidsid võimalusi vastastikuseks kommunikatsiooniks eelkõige käekontaktide, kõigile äratuntavate esemete kompimise, ent ka vestluse ja vaatluse  teel, sest mitte kõik pimekurdid ei ole täieliku liitpuudega ja tänapäeval aitavad väikesi mittekuuljaid ka kuuldeaparaadid. Koos tehti jõukohane ringkäik skulptuuriajaloos ja püüti ette kujutada reaalseid skulptuure. 

Pikale eeltööle järgnenud näitus koosneb tegelikult kahest teineteist toetavast ja omavahel kommunikatiivsest poolest. Heleni kooli laste ja ka täiskasvanute skulptuurid on valmistatud pehmest looduslikust materjalist, talgikivist. Talgikivi on järeleandlik, raspliga hõlpsalt töödeldav materjal, ent siiski  piisavalt tugev, et kivi töötleja materjali vastupanu tajuks. Võib-olla ei olegi oluline talgikivist objektide lõplik kuju. Olulised ja eriti otseselt näituse külastajat puudutavad on ka pimekurtide osalejate verbaalsed kirjeldused oma tööprotsessist. Siirad tsenseerimata kirjeldused nii tavalises kui pimekirjas rikastavad ka silmadega vaatajat ja avardavad tavalise inimese ettekujutust maailma tunnetamise võimalustest. Ühe sellise võiks tuua näiteks: 

„Kõigepealt ma ei osanud sellele kivile seletust anda, et ma teen sellise mõtte, mis pähe tuleb. Ja siis mõtlesin, et teen vanapagana, ja siis, et ei tee ikka vanapaganat, ja siis tundus see olevat jänese moodi ja siis tuli ta hoopis kassi moodi välja. Meeldis see veega lihvimine. Ma ei olnud seda varem teinud ja mulle tekkis siis pähe selline naljakas mõte, et see kivi oleks justkui vannis.”

Näitusel on väljas videosalvestis Heleni  kooli noorte tööst ja nende kõnest, verbaalsest kommunikatsioonist, mis võib osutuda enam või pisut vähem kommunikatiivseks. Ka näitusel osalevate kujurite ühenduse liikmete Aili Vahtrapuu, Mari-Liis Tammi, Hille Palmi, Vergo Verniku, Tiiu Kirsipuu ja Eneken Maripuu töid iseloomustavad pimekurtide kirjed, mis annavad töödele hinnangu eelkõige kompimisel saavutatud kommunitatsiooni, mitte visuaalse taju kaudu. Kujutlegem ennast ilmajäetuna  nägemis- ja kuulmismeelest. Kogu tunnetuse skaala tulebki saavutada käte ja kehakontakti toel. 1970. aastail Venemaal aktiivselt pimekurtide kommunikatsiooniprobleemidega tegelnud filosoof Evald Iljenkov on esitanud ühes oma raamatus tunnuskujundina Auguste Rodini skulptuuri kahest teineteist õrnalt puudutavast naisekäest.

Tõepoolest, varustatuna nägemis- ja kuulmismeelega, oleme ehk seni hinnanud liiga vähe oma võimet kommunikeeruda  üksteise ja maailmaga puudutuste kaudu. Aga sellel näitusel lausa peabki kõiki teoseid puudutama ja seda võiks teha, silmad kinni. Mina ise sain sel näitusel samuti tõelise üllatuse osaliseks, puudutades ja avades kinnisilmi Mari-Liis Tammi kommunikatiivseid kastruleid. Kaks tavalist siledat emailitud supipotti osutusid kaane alt ja servast karvaseks ja pehmeks. Pottide seest leidsin toidu asemel külmad ja siledad ümarad kivid. Üks pottidest  astus minuga ka verbaalsesse kontakti, käratades midagi üsna ebasõbralikku. Teise paja põhjast oleks pidanud esialgse idee kohaselt kukkuma sõbralik kägu, ent lind oli ära väsinud ja vait jäänud.