Kunst aitab klišeesid lõhkuda

Reet Varblane

  Prostitutsiooniteema ei ole kunstis midagi uut. Bordellistseene kohtab juba Vana-Rooma maalikunstis, kui ainult euroopalikku kultuuriruumi silmas pidada, muistse india ja hiina kunstis võib samalaadset temaatikat varemgi näha. Iseäranis aktiivselt ilmusid prostitutsiooni käsitlevad tööd XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kunsti, eelkõige just  kunstniku vabadust, isepäisust, aga ka sotsiaalset tundlikkust rõhutavates kunstivooludes. Parim näide on muidugi ekspressionism ning peaaegu eranditult on sootsiumi pärast südant valutav avangardistlik kunstnik mees. Prostitutsioonigi käsitleb ta peaaegu eranditult heteroseksuaalse tarbija positsioonilt: tema tööde kangelane on prostituut, naine, olgu ta siis langenud ingli või hukatusliku deemoni rollis. Naine kui kaastunnet vajav või naine kui hukutav saatuslik olend. Pole isegi nii väga tähtis, kummas rollis prostituuti on kujutatud, oluline on, et naine ei määra ise oma rolli, vaid see sõltub mehe vaatepunktist. XX sajandi alguse tööde põhjal ei saa me midagi teada prostituutide kui isikute kohta, need kõnelevad meeste unistustest, seksuaalsetest fantaasiatest.

Päris kummaline, aga samad stereotüübid on kindlalt juurdunud ka sada aasta hiljem. Kui vaadata seksi(tutvuste)teenuste pakkumise netilehekülgi, siis 90 protsenti naisi pakuvad ennast välja liigutuse, žesti, terve keha ning isegi näo kaudu, kui nad kasutavad metonüümiat, siis rõhutatakse pigem rindu kui seksuaalorganit; enamik mehi (nii homo- kui heteroseksuaalina) aga otseselt vaid seksuaalorgani kaudu. Naine pakub üldlevinud visuaalset esteetikat ehk mehepilku järgides unistust, mees tööriista abil teenust. Selleski vallas kehtib üldlevinud soolisust määratlev stereotüüp: meest defineeritakse selle põhjal, mis ta teeb, naist, kes ta on.

Mis tähendus või roll võiks siis olla praegustel prostitutsiooni käsitletavatel (tõlgendatavatel) näitustel? Kas või Tallinna Kunstihoones pühapäeval lõppeval “Kehaturul” või detsembrist veebruari lõpuni Berliinis eksponeeritud “Sex Work. Kunst. Mythos. Realität”/“Seksitöö. Kunst. Müüt. Reaalsus” või 2005. aasta sügisel ja 2006. aasta kevadel Hamburgi töömuuseumi väljapanekul “Sexarbeit. Prostitution – Lebenswelten und Mythen”/“Seksitöö. Prostitutsioon – elu ja müüdid”, mida tänavu suvel on loodetavasti võimalik Bernis näha. Kuid need kolm pole sugugi ainukesed: mõni aasta tagasi Londoni Haywardi galeriis eksponeeritud Ann Sofi Sideni projekt “Warte mal! Prostitutsion after the Velvet Revolution” ei äratanud mitte ainult elevat tähelepanu, vaid see praegu Stockholmi Moderna Museeti kogusse kuuluv videoinstallatsioon on muuseumi välisnäitustele kõige nõutavam töö üldse. Teema on õhus, sest problemaatika on praegu aktuaalsem ja valusam kui kunagi varem.

Esimene roll, mida täidavad praegused prostitutsioonikäsitlused, ka kunstinäituse vormis, on stereotüüpidele osutamine. Selle kaudu aga ka tõsiasjale, et prostitutsioon on keeruline, isegi väga keeruline valdkond, mida ikka veel kiputakse ainult seksiteenuse müümise ja ostmise teole taandama. Mis omakorda on taas üks neid visalt juurdunud stereotüüpe.

Prostitutsiooni kujutamine ei ole pelgalt müüja, prostituudi kujutamine, teda õilistades või põlates. Isegi sel juhul, kui prostituuti käsitletakse prostituudi enda seisukohalt, antakse talle endale sõna, nähakse temas ameti kõrval ka teisi rolle ja staatusi. Mitte midagi ei saa müüa, kui puudub nõudlus, ostja.

Nii et praeguse kunsti asi on visualiseerida ka klienti. Kuidas seda teha? Üks tee on metafoor, teine dokumentaalsus, kolmas nende sümbioos. Metafoori abil on üsna hõlbus tuua välja kliendi negatiivseid jooni: sisemist ebakindlust, kompleksides vaevlemist, võimunäitamise vajadust. Kuid seegi võib üsna kiiresti lõppeda uue stereotüübi loomisega. Tänapäeva ülihõivatud klienti iseloomustab ajapuuduse kõrval ning ilmselt järjest enam suhteloomise võimetus: ükskõik kui lühiajaline suhe ka ei ole, selle nimel tuleb emotsionaalselt, aga ka vaimselt pingutada, sootuks lihtsam on teenus osta, ükskõik, ka see on siis ülikonna viimine keemilisse puhastusse või seksuaalvahekord. Kliendi kujutis kipub kokku langema eduka tegusa kodaniku portreega. Ja samal ajal ei ole klient meie sootsiumis praegu valitseva moraali järgi just positiivne tegelane. Nii et ka “nähtamatut”, “anonüümset” klienti iseloomustavat kunstilist kujundit ei ole just lihtne luua.

Prostituudi ja kliendi kõrval on ka vahendajate kiht, alates bordellipidajatest ja sutenööridest, spetsiaalsed ruumid, nende atmosfäär, aga ka juhuslikud paigad, samuti sotsiaalsed hoiakud. Nii et prostitutsiooni temaatika hõlmab nii isiksuse kui sootsiumi, müügi-ostu akti kui globaalse seksiäri (seksiturism). Heteroseksuaalse ostu-müügi kõrval homoseksuaalsed rahalised tehingud ning vahevormidena transseksuaalide, transvestiitide jne maailma. Horisontaalselt seda valdkonda veelgi laiendades võib ühte otsa märgistada rahal põhinevate armukese suhetega ja teist inimkaubandusega. Kuigi prostitutsiooni ja inimkaubandust võrdsustada pole õige,  nagu pole õige neid ka täiesti eraldada: prostitutsioonist seksuaalse  ekspluateerimise eesmärgil toimuva inimkaubanduseni võib olla väga väike samm. Täiesti turvalist prostitutsiooni ei ole olemas.

Vertikaalselt eksisteerivad siin koos XIX sajandi hoiakud ning esteetilised eelistused ja XXI sajandi Interneti-maailm.

Tallinna Kunstihoone “Kehaturg” on prostitutsiooniteema esimene tänapäevane tõlgendus. Midagi pole teha, praegusaja mõttes keskmise galerii suurune Kunstihoone võimaldas teema markeerida, seda nii  ruumilises kui ka ajalises mõttes. Ruume eraldavad punased sametkardinad osutavad XIX sajandi glamuuriesteetika säilimisele XXI sajandi ruumikujunduses ning harmoniseeruvad Anu Juuraku ööklubide ja seksikohtumispaikade  fotodega, neil on ka näiliselt intiimse ruumi loomise ülesanne. Foxy Haze’i “Vastumeelne keha” murrab prostituudi kivistunud kujutise ja toob vaatajani isiksuse, rõõmsa ja sooja, nukra ja kapriisse… Nii nagu naine, inimene on. Tatjana Antošina meesprostituut on macho-mehe ning prostituudi tüüpkujutise kummaline segu: kunstniku kaamera püüab tundlikult kinni iga isikupärase žesti. Kari Bie Erenurme prostituudi tütre pihtimus esindab ülisubjektiivset ning Teemu Mäki manifest teoreetilist,  objektiivse(ma)t vaatepunkti. Sandra Jõgeva “Dominatrixi” šokolaadid osutavad oma ametit pidava domina vabale valikule ja samas ka valiku ambivalentsusele ning Shula Kesheti karm foto valiku puudumisele. Deimantas Narkevičius ja Pål Hollender mängivad meedia manipulatsioonikirega, luues topelttähendusi.

Aga see on kõigest pealispinna põgus puudutus. Valdkond on liiga põnev, et sellega piirduda. Seda tõestas ka Berliini näitus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming