Kumu

Lola Liivat-Makarova

Tõdede mastaap  

Kumu pidulik avamine tähendas, et  kunst on võitnud. Valgus on läidetud vildaka raja kohale. Saab sellest tee kunstitõe juurde?  Tänapäevane uus kunstimuuseum Kumu on alustanud eesti kunsti vääristamist. Väljas on kaks püsiekspositsiooni: XVIII sajandi algusest 1944. aastani ja 1945. aastast 1990. aastani. Oma elu jooksul olen peaaegu kõiki neid teoseid näinud, nendega kohtumine ei valmistanud üllatusi, selletõttu jõudsin juba avapäeva pidulikus miljöös saada ülevaate kuraatorite valikust ja taotlustest. Hämmingut tekitab mõne kuraatori voli ja kontseptuaalne interpretatsioon.

Eesti kunsti klassika väljapanek mõjub väärikalt. Murranguaeg  temaatika muutustega ja tõsielupeegeldustega kronoloogilisel teljel jääb kaalukaks. Kuraator Tiina Abel pälvib tunnustust. Eesti skulptuuri väljapanek on kõigepealt asjatundlik, siis aga julgelt naljakas. Eesti skulptuuriklassika ehk ennesõja-aeg skulptuuris on hindamatu ja kunstimuuseumi skulptuurikogu  rõõmustavalt suur. Oleksin  soovinud veel rohkem skulptuure näha, kuid ka monumentaalsel Kumul on piirid. Skulptuurisaali tornjas ruum küllap lausa kutsus modelleeritud päid välja paiskama – küll musti, valgeid, patineeritud, kipsnägusid, alumiinium-hõbedased Leninid uhkelt nende vahel kõrgumas. Väga tabav ja sisuliselt õige pilt puuslike hämarast okupatsiooniajast. Kuigi teost “riiulil” ei ole võimalik lähedalt vaadata, paneb kujundus end maksma ja lummab vaatajaid.

Püüdlust ajamärgistamiseks on ka näha “Raskete valikute” maali ekspositsioonis. Seal on lõigatud suured lahmakad seinapinnad vene nõukogude aegsele maalikunstile. Need on tollased annetused meie kunstimuuseumile. Kas peredvižniklikud vene maali näited on eesti kunst? Muuseum säilitab ka suurel hulgal viiekümne aasta vältel kogutud eesti sotsrealistlikku temaatilist maali, nende kogust väljatoomisega oleks nõukogude kunsti tulek eesti kunsti võinud tulla kergemate valikutega (või ei ole aeg veel küps ajalootõest ülevaadet anda)? Aega, mil selliste kunstiteostega nime sai teha, veel mõned mäletavad. Panin tähele avapäeval kutsutud külaliste reageeringuid näitusesaalides: noorte inimeste imestunud nägusid, väliskülaliste nõutuid ilmeid, ka seintel nähtust lõbustatud tuntud isikute ja kolleegide märkusi. Midagi anekdootlikku ning kerglast jäi kumama. Edasi tõid “Rasked valikud” selgelt nähtavale kuraatori maitse-eelistusi, milleks on figuraalne kompositsioon ja portree (kas või visandid) lemmikautorite loomingust. Paljude kunstnike looming, nende seas maalikunstikorüfee Alfred Kongo teosed, ei ole lihtsalt seintele mahtunud. Uus kunstimuuseum on eelistanud luua eesti kunstist just sellise pildi. Välja on jäetud abstraktne ekspressionism. Ja ilus (?) kunst Eha Komissarovi määratluses. Vähe on Tartu kunstnike töid. Küsisin kolleeg K. N-ilt (ei soovi oma nime avaldada): miks? Ta vastas, et Tartu kunstnikel on Tartu kunstimuuseum, eesti kunstnikel on Kumu.

Püsiväärtused on toodud nähtavale ja kunstipublik, eriti noorem põlvkond, saab eesti kunstist õige (!) ülevaate. Eesti rahvuslik kunstimuuseum on kehtestanud kaheks aastaks oma kunstitõe. Loodan koos kolleegidega, et kahe aasta pärast on eesti kunstiajalugu ümber kirjutatud ning see kajastub ka ekspositsioonis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming