„Kumu ÖÖ” – loovus ei pea kinni valdkonna piiridest

Maria-Kristiina Soomre, Helen Sildna

Kui Kumu 2006. aasta veebruaris avati, oli esimene „Kumu ÖÖ” programmikalendris juba kindlalt paigas. Hoolimata n-ö hüppest tundmatusse meenub too 2. juuni asjaosalistele veel tänagi meeldiva nostalgiakülmavärinaga: sellist helide, live-etenduste, visuaalide, emotsioonide ja positiivse koosolemise tulevärki ei ole võimalik kuidagi korraldada, see lihtsalt „juhtub” õigete komponentide koosmõjus. Tegemist oli mõnes mõttes väikese  revolutsiooniga (nii muuseumi minapildis, korralduslikus plaanis kui ilmselt ka avalikus imagoloogias), mis läks aga väga libedalt, sest nii muuseumitöötajatele, muusikaproffidele kui kogu Eesti kultuuripublikule oli tol hetkel kõik Kumusse puutuv uuenduslik ja ennekogematu, seega samas katsetamist väärt ja positiivne. Ka Kumu juhtkonna soov ja visioon oli, et kunstimuuseumist ei pea saama pelgalt konserveerimiskeskus, vaid dünaamiline  ja sündmuste elus epitsenter. Esimesel aastal hoidsid nii Kumu töötajad kui korraldustiim hinge kinni – on siiski suur julgustükk lasta uhiuude heledate parkettide ja kriitvalgete seintega hoonesse korraga 2000 sagivat-tantsivat noort inimest, panna üles lavad ja baarid ning lubada rambivalgusse rokkbändid ja elektrooniline muusika.

Kõik see mõjus alguses ehk pisut šokeerivalt, aga nagu oli näha ja tunda esimesest hetkest peale, kui Kumu avas sel  hilisel 2006. aasta suveõhtul uksed särasilmsetele massidele, said kõik kohalviibijad aru, et tegemist on väga olulise, aga ka loogilise ja loomuliku sammuga Kumu muuseumi ajaloos, programmis ja mõtteviisis üldse. Võiks öelda, et otsus oli kohalikele noortele kultuuritegijatele lausa sümboolne: Kumu avas oma uksed meile, uue generatsiooni aktiivsetele tegijatele ning näitas väga suure ja usaldava žestiga, et see on koht, kuhu oleme oodatud  tooma oma ideid, energiat ja kõige hulljulgemaid mõtteid. Seda, et üks (kunsti)muuseum ei ole pelgalt pildigalerii või „tolmune laohoidla”, vaid võib kujuneda oluliseks kultuurielu närvikeskuseks, ei avastatud loomulikult Kumu koridorides. Juba 1930. aastate muuseumiuuendajad nägid kunstisaalide ümbruses (ja vahel ka sees) hea meelega muusikuid, tantsijaid, kirjanikke ja teoreetikuid end omas elemendis väljendamas ja publikule võimalikult terviklikku intellektuaalset silmaringiavardust pakkumas. Eestiski ei ole publikule võõrad ei klassikalise muusika kontserdid Kadrioru lossis, kunagised muuseumiöö-reivid või ka elitaarsemad nüüdismuusika ettekanded Rotermanni soolalaos arhitektuurimuuseumis, Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseum-kontserdisaali kahesest funktsioonist rääkimata. „Kumu ÖÖ” mastaabi ja olemuse pani aga algusest peale  paika ühelt poolt muuseumi funktsioon kaasaegse kunsti keskusena ning teiselt poolt muuseumihoone loogika, mis lubas hõivata muidu vähem kasutuses fuajee ja siseõue pinna ning eksklusiivselt ära kasutada näitusevahetuse puhuks vabanenud suure näitusesaali, rääkimata auditooriumist kui juba sissetöötatud kontserdipaigast.

Kõige olulisem komponent selle tänaseks juba oodatud traditsiooniks saanud festivali kordamineku juures on aga  tegijate – korraldajate, esinejate ja kahtlemata ka publiku – kirg ning pühendumus. Tegemist ei ole lihtsalt tavalise tantsupeoga, kus helisüsteemi edastatud rütmid panevad reageerima eelkõige luustiku ja lihaskonna ning lihtsakoelisemad emotsioonid, ei ole kindlasti ka talvisest intellektuaalsest pingest vabastava „suveformaadi” või „öödiskoga”, kuigi tuleb tunnistada, et teravkeeled on üritusele „kunstiinimeste õllesummeri” ambivalentse sildi külge  kleepinud. Pidu on „Kumu ÖÖ” kahtlemata, tantsida on alati saanud ja seda on ennastunustavalt tehtud, Eestimaa suve lühikesest ööst on aga „ärgatud” alati ka pisut rikkamana kunstiks liigituvate helielamuste poolest – ja selliste elamuste koondamine, omamoodi uue heli esindusgalerii loomine on tänaseni korraldajate peaeesmärk. Muidugi ei ole muuseumiks ehitatud hoone ei akustika (auditoorium välja arvatud)  ega arhitektuuri poolest ideaalne suure publikuhulgaga muusikafestivali läbiviimiseks, aga „Kumu ÖÖ” puhul kaalub võimalikud puudused üles just programmi, asukoha ja kunstikonteksti tõttu tekkiv täiesti ainulaadne sünergia. Visuaalses ja helilises pildis sulandub „Kumu ÖÖ” ikkagi kohati lausa meeliülendavalt loogiliseks kombinatsiooniks – Kadriorupoolsest sissepääsust mööda kaldteed üles fuajee ja sealt kostuvate eksperimentaalsete saundide poole liikudes valdab kuidagi lausa meeliülendav tunne –, nagu liiguks täisregistril kõlava oreliheli saatel võimsasse gooti katedraali. Just helimaailm annab sellele läbi korruste katuseakendest kiirgavale taevalaotusele mingi müstilise ja täiesti uue vertikaalse mõõtme, mida muidu nii eredalt ei tunnetagi.

Efekt, mis pannud ilmselt paljud külalised ju tuttavat kunstimuuseumi arhitektuuri uue pilguga vaatama.  Otsest sidet visuaalkunstiga on öödel seni esindanud peamiselt videoformaat ja seda otseses suhtes muusikaga kas siis reaalse muusikavideote programmi näol nagu esimesel korral, mil esitleti plaadifirma WARP esinejate videoid, autoriteks muuhulgas kunstimaailma staarid, või siis VJ-de panuse kaudu kontsertide visuaalsete lahenduste juures, mis kaasaegsele näitusekunstile enamasti alla ei jää. Teisel aastal oli peasaali seintele kuvatud lühifilmide  ja eksperimentaalvideote programm, möödunud aastal oli muuseumi siseõues eksponeeritud ka spetsiaalselt „Kumu Öö-le” toodud kunstiteoseid nagu Kris Lemsalu installatsioon „Hand that rocks the brain” (mida sel kevadel taasesitleti Harju tänaval „Riho” nime all) ning glämpunk-bändi Stella kodust ruumiinstallatsiooni. Sel korral õnnestub aga pidulistele osaliselt avada ka kunstisaalid, sest Kumu kaasaegse kunsti näitus „Asjade seis”  sobib selleks nii temaatikalt kui formaadilt ülimalt hästi, pakkudes omalt poolt festivalile ka ühe kodumaise muusikalise esineja Ki wa näol, kes on loonud oma näituse-installatsioonist lähtudes ambient-helimaailma, mis kõlab nii näitusesaalis kui muuseumi katuseterassil. Ei helid ega helielamused ole põhimõtteliselt küll selle näituse peateema, kuid temaatiliselt mõjuvad „Kumu ÖÖ” kontekstis kindlasti ka nii Kristina Normani joonistuste sari „Saladuslik  raadio” kui Villu Jaanisoo „Laine”, teatud mõttes isegi Jaan Toomiku „Isa ja poeg 2”. Mõeldes aga laiemalt „Kumu ÖÖ-lgi” esinenud muusikutele ja neile, kes tulevikus sellel üritusel loodetavasti üles astuvad, siis võib kahtlemata öelda, et kaasaegse kunstimaailma ja intellektuaalse uue popmuusika sidemed on tihedad ja otsesed. Loovus ei pea kinni valdkonna piiridest ning visuaal- ja helikunst on alati orgaaniliselt teineteist  mõistnud, vajanud ja toetanud, nende piirid on olnud „stiilist” sõltumatult hägused või siis voolujooneliselt üksteisega põimunud. Võib mõelda kas või mitmetele plaadifirmadele, kelle kogu kataloogi võib tunda ära täiesti selgepiirilise viusaalidentiteedi järgi (ECM, Rune Grammofon, Fonal Records jpt), on bände, kelle logost on kujunenud terve story. Visuaalne keel peab toetama, selgitama, täiustama seda, mis on sinu muusika ja kes  oled ise. Muusika on elanud visuaalkunstiga lahutamatus kooseksistentsis vähemalt popkunsti ajastust alates; 1950ndate ja 60ndate New Yorgis hakkas levima täiesti uudne kunstiline väljendusviis, “elustiilipõhine” looming, mis ühendas visuaalkunsti, tantsu, muusika ja helikujunduse. Galeriide juurde hakkasid kogunema kontseptuaalkunstnikud nagu Yoko Ono, Carolee Schneemann, Yayoi Kusama ja paljud teised, mitmed kunstnikud hakkasid  tihedalt koos töötama minimalistliku liikumise esindajatega nüüdisklassikas nagu Steve Reich, Philip Glass, Terry Riley ning John Cage jne. Mõelgem kas või Andy Warholi ja Factory näite peale – kes teab, kus ja kuidas oleks tänaseks üks maailma olulisemaid bände The Velvet Underground arenenud ja kujunenud, kui ei oleks olnud neile alati avatud Warholi galeriiruume ning popkunstnikku nende visuaalset identiteeti kujundamas.  Neid linnu ja paiku, kus seesugused loovsümbioosid kuidagi eriliselt õitsele puhkesid (NYC eelkõige muidugi, aga kindlasti Berliin jpm) –, on case-study mõttes ju põnev uurida.

Odavalt tehasehoonetesse rajatud galeriid ja ateljeed olid tihti alati samaaegselt ka bändide prooviruumid ja kontserdipaigad. Rahalisi võimalusi ei ole neil ringkondadel ju kunagi laialt käes olnud, küll on aga tegevust soosinud võimaluse ja vabaduse loomine. Sellisel New  Yorgi tööstuslike “ideaalmaastike” nähtusel, millega seostuvad paljud kaasaegse kunsti keskused ja nendes toimuvad uue muusika peod, on muidugi selge ajalugu, milles oluline osa läänemaailma sotsiaalsetel suundumustel, kultuuripoliitikal ja -protsessidel. Kui tööstuse kadumisega vabanes lääne suurlinnades hulgaliselt endisi tehase- ja laohooneid, millest paljud kuulusid aga arhitektuuripärandisse, oli nende taaskasutamine kultuurifunktsioonis kohati vältimatu. Kaasaegse kunsti institutsioonid ja tegijad adapteerusid etteantud ruumiloogikaga kõige kiiremini ja paremini ning olid uue nähtusena suurimas ruumikitsikuses, sest traditsioonilised muuseumid pühendusid eelkõige modernismiklassikale ja konservatiivsemale tegevusele, eksperimentideks olid ideaalsed just veel „hõivamata” ruumitüübid. Kui võrrelda mitmete paralleelidega nagu New Yorgi PS1 (MOMA2) kontserdisari „Warm  up” või Barcelona MACBAs pesitsev mastaapne Sonar Festival, mis tuttav ka osale Eesti muusikapublikust, kontserdisarjad Tate Modernis jt seesugused algatused, kannab „Kumu ÖÖ” olemus kindlasti sama visiooni ja loogikat, kuid erineb kohalikus kultuurikontekstis mainitud näidetest oma tekke- ja arenguloolt. Selle toimumispaik Kumu kunstimuuseum on sajaaastase rahvusliku unistuse kehastus, esimene spetsiaalne kunstimuuseumi hoone, mille  arhitektuurikeel räägib konservatiivsevõitu monumentaalsusest, isegi kunstiklassikal on end selles hoones mõnevõrra keeruline kehtestada, sest maja on ise juba piisavalt tugev avaldus, teadlikult rajatud „rahvuslik uhkus”.

„Kumu ÖÖ”-taolised üritused võitlevad mõnevõrra selle eest, et võita tagasi see avalik ruum neile, kellele ta samuti õigusega kuulub, meie kaasaegsetele visuaal- ja helikunstnikele, eksperimentaalsetele autoritele ja nende väga  mitmepalgelisele ja täna juba suhteliselt laiapõhjalisele publikule. Seega on „Kumu ÖÖ” samavõrd muuseumi enesekehtestus teatud tüüpi ootuste suhtes, jõuline seisukohavõtt ja enese positsioneerimine kaasaegse (pop)kultuuri väljal. Nii nagu Kumu on oma „nišis” Eestis kõige suurem ja mõjuvõimsam „tegija”, on seda alternatiivmuusika stseenil kahtlemata ka „Kumu ÖÖ”, ja see positsioon teatud „meinstriimi”  esindajana on kaasa toonud ka õigustatud kriitilisema suhte tõeliste fanaatikute poolt „põranda alt”. Korraldajatena kinnitame aga, et „patust” turunduskalkulatsiooni või pealiskaudseid loomemajandustrende järgivat klastermõtlemist „Kumu ÖÖ” korraldamise taga ei ole. „Kumu ÖÖ” ei ole bürokraatlik ametnike laual sündinud brändiloomisaktsioon, vaid muusikat hingega tegevate inimeste ja muusikat kirglikult armastava publiku kohtumine, kus on võimalik realiseerida ka esmapilgul hullumeelsena tunduvaid ideid. Loomulikult on muuseumil olnud hea meel, et see konkreetne muusikasündmus on Kumusse toonud inimesi, kes selleta kindlasti sinna nii kiirelt sattunud poleks. (Loodetavasti on neil tekkinud majast positiivne sõltuvus, mis aegajalt tagasi tõmbab, miks mitte ka täiesti traditsioonilist klassikalist kunsti nautima; kindlasti ei ole „Kumu ÖÖ” aga olnud ainus taoline  „interdistsiplinaarne magnet”.) Usutavasti on Kumu-taolise institutsiooni tugi andnud moraalset „kapitali” ka Eesti alternatiivsematele artistidele, kes ööde lavadel üles astunud. Sellegipoolest, nagu eespool rõhutatud, sellised üritused saavad sündida vaid entusiasmist ja korraldajate sisulisest panusest, täielikult saab see festival „elada” vaid siis, kui nii kunstnikudmuusikud kui ka korraldajad-publik kasvavad „Kumu ÖÖ” kui iga-aastase festivalitraditsiooniga  koos ning mõtlevad kaasa vabalt ning piirideta, mõtlevad sellele kui „meie“ festivalile.

Nii saab aasta-aastalt paremaks nii „Kumu ÖÖ” kui Kumu ise. Moodsate muuseumide arenguradu on ju läbi ajaloo ja maailma linnade tohutult: mõned ongi välja arenenud mahajäetud laohoonetest ning siis koos seal tegutsevate kunstnikega rohujuuretasandilt üles ehitatud, staatuse, prestiiži ja ka turismimagneti märgi on nad alles hiljem ja arvatavasti  suure tööga saavutanud. Kumu puhul on mõnes mõttes tegu teistpidi protsessidega: see läbi vastuolude sündinud ja kaua oodatud kunstikompleks, teatud mõttes „kingitus minevikust”, tuleb meil alles omaks võtta ja selle loomises ühiselt osaleda, sest tegu on protsessiga, mis ei saa kunagi valmis. Muuseum saab kasvada ainult koos oma publikuga ning üks peab usaldama teist.

„Kumu ÖÖ” festival toimub neljandat korda  Kumus sellel reedel, 5. juunil, algab õhtul kell üheksa ning kestab kella neljani hommikul. Avatud on kogu alumine korrus, katuseterrass ning näitus „Asjade seis” V korrusel. Üles astuvad kümme bändi ja DJd, visuaalkontseptsiooni loob muusikale disaineriteduo (Uku-Kristjan Küttis ja Kaarel Kala) Yo Frankie! Programm ja lisainfo www.musiccase.org

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming