Kultuuritu Tallinn, utoopiline T-linn

Rebeka Põldsam

Lilli-Krõõt Repnau näitus „Utoopiline T-linn” Draakoni galeriis kuni 29. I.  Kui Draakoni galerii 2010. aasta programm  lõppes Sandra Jõgeva üritusi täis tuubitud näitusega, mis formaadi poolest oli kriitiline kohaliku kultuuri rahastuspoliitika suhtes, siis nüüd on Draakoni galeriis Lilli-Krõõt Repnau teravvalusad litod institutsioonikriitikaga kultuuripealinna ja kultuuri kaubastamise vastu.  Kuigi Raine Karbi projekteeritud Sakala keskus meenutas paljudele liialt nõukogude aega, oli Karla katedraali lammutamisele hulgaliselt vastuseisjaid. Sellest hoolimata tõmmati enamik Sakala keskusest maha ning suure surmaga ilmus asemele Solaris, mida esimestel nädalatel kritiseeriti, kuid millega hiljem vaikselt harjuti (ehkki mitte kõik ei ole seda omaks võtnud). Fakt on see, et Solaris müüb end „kultuuri- ja  elustiili keskusena” (muide, ka Viru keskusel oli algul kultuurikeskuse silt). Eks ta ole: Ilmar Raag kirjutab, et „[e]i ole kultuuritust, on vaid vaimne keskkond, milles me elame”.* Solaris on tarbimiskultuuri keskus, mis on tõesti mugavalt bussiliikluse sõlmes ning monopoliseerib vähemalt kinokultuuri Tallinnas (Solarise kino tõmbas ka Coca-Cola Plaza hinnad 30 protsenti alla). Düsfunktsionaalse sisekujundusega raamatupood, kõrgkunsti ambitsiooniga väike  kino, üksikud kuriositeedinäitused ja ülikallite piletitega Nokia (sic!) kontserdisaali programm, mitu mõttetusi müüvat nipsasjakeste poodi ja kiirtoidukohad (v.a Komeet) on see elustiil ja kultuur, mis ennast ise peaks toitma – milline eeskuju loomemajandusele!      

Repnau on harvaesinevalt läbimõeldud pealkirjadega litode abil Solarise, Viru keskuse ja eesti keeles eimidagi tähendavate metroplaza’de arhitektoone materdades visanud kivi ka kultuuripealinna kapsaaeda. Missugust uut kultuuri see „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” meile pakub? Suur osa sündmustest on aastatepikkuse traditsiooniga,  „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” päästab mõned programmid masuaja rahanappusest, samas puudub kultuuripealinna tegevusel pikemas perspektiivis positiivne programm: suurinvesteeringuid kultuuriehitustesse tegelikult pole. Kunstnikku painab veel küsimus, miks on Tallinn üldse Euroopa kultuuripealinn, kui kodanikuühiskond eksisteerib vaid mõttetasandil ning kunstikultuur (või kõrgkultuur) on väikeste ressurssidega hädaabi „toode”  entusiastidele.   

Repnau näitus pole hüsteeriline hädakisa, et kunstnik jääb rahata, kuna kultuurivaldkond on alarahastatud. Pigem jääb näitusel kõlama pessimistlik kujund, et uhkete fassaadide taga ei ole mitte midagi. Tegemist on olukorda  üldistava näitusega, kus julge sotsiaalkriitika on esitatakse konservatiivses vormis. Kuigi järjest uuenev graafikameedium on kaasaegses kunstis küllalt nähtav, peaks Repnau valitud Mare Vindi ja Vello Vinna esteetiline keel kõnetama ka konservatiivsema maitsega publikut, kes huvitub rahvuskultuuri säilitamisest ja kultuuri heast nimest. Kas Metro Plaza, mis seisab Mere puiestee ja Narva maantee nurgal ja mille vana fassaadi taha on ehitatud klaaskast,  väljendab kuidagi Tallinna linna ajalugu, seda, et XIX sajandil oli see koht linna 0-punkt, kust algasid tähtsad maanteed? 

* Ilmar Raag. Kultuuritust ei ole olemas, Postimees, 8. I 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming