Kulka aastapreemia Dénes Kalev Farkasile

Reet Varblane

Nii nagu võib väita, et preemia on juhuse, mitmete õnnelike juhuste kokkulangemine, nii võib sama kindlalt väita, et ühtegi tunnustust ei jagata ka täielikult teenimatult. Vähemalt  kultuurkapitali puhul on see niiviisi. Seekord küsis kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital kolleegidelt nõu. Loomulikult on see iga komisjoni, žürii, otsustajate kogu oma asi, kui palju nad ettepanekuid kuulda võtavad (või saavad võtta, sest eks soovitusigi ole seinast seina) või mis viisil jäävad auhinnasaajad sõelale. Eks kõik sõltu ikka kontekstist ja taustsüsteemist, mille põhjal midagi otsustatakse.         

Kui tahetakse esile tõsta huvitava pildimaterjaliga kaunist, paksu ja rasket esindusväljaannet – eks iga institutsioon vajab oma tõsiselt võetavat suveniiri – ja nimetada seda antud valdkonna esimeseks käsitluseks, mis päriselt tõele ei vasta, siis on see otsustajate õigus. Kuigi just möödunud aastal nii kunstiteadlaste ühingu kui ka EKA kunstiteaduse instituudi eestvedamisel arutati mitmel korral  kunstiajaloo (või ka visuaalkultuuriajaloo) kirjutamise põhimõtteid praegusel ajal ning meil ilmus õige mitu rohujuuretasandil alternatiivväljaannet. Ja samas, kuigi Eestit on tabanud raamatute uputus ning väljaantavate kunstiraamatute hulkki on päris auväärne, saab enamik kunstnikke oma elu jooksul ühe ülevaatliku(ma) kataloogi, kui sedagi, ning kunstiajaloos on vaatamata ilmuvale kunstiajaloole, uut laadi kunsti tõlgendamise käsitlusele  veel hulk valgeid laike.   

Kulka suure ehk aastapreemia andmine Dénes Kalev Farkasile tuli vähemalt mulle üllatusena. Aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda positiivsem ja rõõmustavam see üllatus on. Dénes Farkas on selle igati ära teeninud. Ta on just see kunstnikutüüp, kes on suurema  kära ja promota väga järjekindlalt oma asja ajanud. Ja see n-ö oma asi ei ole ei kitsa siseringi ega ka mitte n-ö kunstimaailma ehk siis oma naba ümber askeldamine, aga see ei ole ka väljapoole suunatud epateerimine, ühiskonna skandaalne šokeerimine, mis mitte ainult ei võida meedia tähelepanu, vaid hoiab teda ka oma lõa otsas. Kontseptuaalne mõtlemine näib sama orgaaniliselt Farkasi juurde kuuluvat kui esteetiliselt ülipuhas (antud juhul ei  ole see liialdus!), täpne ning korrektne väljendus. Ta loob oma maailmu, aga siin pole mitte midagi tegemist emotsionaalse või vaimse põgenemisega, elevandiluutorni sulgumisega. Tema fragmentaarsed maailmad on päris maailma (või selle viisi, kuidas päris maailma meile pakutakse) mudelid, tillukesed valgest paberist maketid, kus võib tunda ära koosolekusaale, televisiooni saateruume, lemmik-seebiooperite toimumispaiku jne. Seal on toole ja laudu,  voodeid, poodiume, kuid ei ühtegi inimest. Inimesed, kelle pärast kogu see atribuutika on loodud, on juba läinud või nad pole veel tulnud (ja enam ei tule, aga on sellel atribuutikal siis mingit mõtet?).     

Kuid maketid on pelgalt vaheetapp, et jäädvustada neid fotodena. Aga fotodki pole lõppeesmärk, sest need on viide millelegi, mis  on vallandanud nii makettide loomise kui ka nende fotojäädvustuse. Need on viide nii reaalsusele kui ka sellele viisile, kuidas reaalsust edastatakse või kuidas reaalsuse vastuvõtjatega (kodanikega, inimestega) manipuleeritakse. Aga ta on teinud seda niivõrd delikaatsel viisil, et selle vastuvõtmine nõuab intellektuaalset pingutust. Oma möödunud sügise Hobusepea galerii näituse puhul nentis Dénes Farkas intervjuus Andreas Trossekile (Sirp 3. IX 2010)  kurvalt: „Ise olen muidugi lootnud, et mu tööd on siseringinaljadest midagi enamat, et suudan jõuda sellest ringist kaugemale. Kahjuks pole ma siiani selle eesmärgi saavutamisele isegi lähedale jõudnud. Tundub, nagu ujuksin vastuvoolu. Raske on eeldada süvenemist niiöelda kontseptuaalsesse kunstiprojekti olukorras, kus haridus- ja kultuurijuhid keskenduvad reaalainete ning rahvuskultuuri reklaamimisele, riigijuhtidele meeldib eelkõige kodanike  sõjaväelistest kohustustest rääkida ning kunstiga tegeleb kõige kõrgemal tasemel riigis kaitseministeerium”. Dénes Farkas lahkus Ungari Instituudi galeristi kohalt. Tema viimane näitus oli 14. jaanuaril avatud Lőrinc Borsosi „Vahetus”. Väga hea, delikaatne ja samas terav näitus. Galeriile hakkas tekkima juba oma, Farkasi nägu. Kuigi kunstnik Farkasil on olnud (ja loodetavasti tuleb ka veel) mitu oma nägu (www.farkas.ee). Siiralt hea meel oli ka Mari Relo-Šaulyse  ja Adolfas Šaulyse, kes on meie ehtekunstis nii isepäiselt nutikad olnud ning kindlalt oma rada käinud, ning Kirke Kangro kuraatoritöö tunnustamise üle. Viimast iseäranis olukorras, et Kirke Kangro ei saanud oma projekti toetuseks pärast esimest taotlemist kultuurkapitalilt mitte midagi ning oli vaat et valmis näituse pooleli jätma. Aga õnneks ei jätnud ja sai teise küsimise järel ka toetuse.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming