Kuldkäpp, mõistatuslik

Kadri M?

Leili Kuldkepp. Igavikku. Kuhu sa lähed. 1990. Gagaat, kuld, hõbe.

 

Näitus “Klassikud. LEILI KULDKEPP, “Armastusemaa on tuhaks põlenud”” Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis kuni 19. XI. Kuraatorid Maria Valdma ja Merike Alber, näituse kujundaja Inga Raukas. Näitusel on kasutatud Sven Grünbergi muusikat Maria Valdma dokumentaalfilmist “Linnutiivul oled sa siit läbi läinud…” (AD Oculos Film, 2000).

 

Päev enne sügisest pööripäeva avati tarbekunsti- ja disainimuuseumis Sven Grünbergi sisendusliku muusika saatel kunstiakadeemia emeriitprofessori Leili Kuldkepi tööde näitus.

Oleme seda näitust kaua oodanud.

Aastaid on Leili Kuldkepp –  Kuldkäpp (lubage mul kasutada seda väljendit, mulle tundub, et see on austav ja täpne) avalikust kunstielust eemal olnud.

Loobumine on kasvamine, sest sügavamalt mõista võime ehk vaid seda, millest me lahti öelda suudame. Seda, millega tegeleme, me tihti täpselt ei mõista, sellest ei saa veel lahti. Loobumine eeldab suurt hingejõudu, ent õnnestumise korral on tasu vaeva väärt.

Kuldkäpp on valmis saanud aukartustäratava mahu ja sisuga autobiograafia ning ehetega, mida Inga Raukase monumentaalses kujunduses näitusel näha võime.

Siinkohal tunnustus arhitekt Inga Raukasele ja teda toetanud abiväele. Katkestatud, poolekslöödud  sambad – kui mõõk kehasse. Kõik just nii ju ongi. Väga täpne ja puhas, Kuldkäpa vaimu esile toov.

Professor Albert Hansen, kes juhtis metallikunsti eriala aastatel 1950 – 1962 ja kel Kuldkäpaga oli hingeline side, nagu seda autobiograafiast lugeda võime, olevat kuuldavasti üliõpilastelt, kes õppima asuda soovisid, küsinud: kas kannatust on?

Kannatlikkus on ehtekunstitöös õige oluline.

On veel mõned riskifaktorid.

Silmad. Silmad peavad head olema.

Käed. Käsi peab kindel olema.

Hambad. Happeaurud teevad kähku oma töö.

Selg. Ehtekunstniku selg peab sirge olema, mitmes mõttes, vaatamata pikkadele tundidele kullassepalaua taga ning siin ja seal kummargil.

Süda. Süda peab õiges kohas olema tegu on ju ühe intiimsema kunstialaga.

Ja lõpuks – üksindustunne. See on küll ühine pea kõigile kunstnikele. Kui soovid olla vaid seltskondlik, siis kunstiga tegelda ei tasu. Kunstis oled sa üksinda silmitsi oma loominguga, oma deemonitega. Kuldkäpp on selle kõigega, küll valuga võidu, hakkama saanud.

 

 

Kuldkepi looming tähistab reaalsusele vastanduvat meelekujutuslikku ja paremat maailma, teatud esteetilist utoopiat, ideaali. Trotsi argisuse vastu.

Kunstnik on öelnud oma tööd olevat adressaadita. Pigem ütleksin ehk – adresseeritud on need kõiksusele, jumalale. Töödes on tajutav varjamatu sakraalsus.

Paljud tööd sel näitusel kuuluvad eesti ehtekunsti klassikasse. “Manala väravatel” (gagaat, mammutiluu, kuld, hõbe, 1989), “Eluring. Sa käid” (gagaat, kuld hõbe, 1989), “Uskumused” (eesti mineraalid, kuld, hõbe, sari aastaist 1988-89) – nii pingestatud ovaali kohtab harva.

Varasemast loomingust  jääb kõlama monumentaalne lihtsus ja kivi karakteri austamine. “Must kuup”, “Must rangus”, “Su kõrged tahud” (obsidiaan, kullatud hõbe, hõbe, 1984) on kivilõike täpsuse, proportsioonitäpsuse ja ajastutäpsusega tolle aja parimad näited.

Kivid ja mineraalid on Kuldkäpa armastus olnud aastakümneid, ta on käinud neid lihvimas tollastes oludes parimas võimalikus paigas – Jekaterinburgis Siberi piiril, sealt pärineb tema nefriidikirg. Nefriit on kividest üks erilisemaid, oma kiulise struktuuri ja sitkuse tõttu võimaldab ta lihvida pikka peent vormi. Seda on Kuldkäpa loomingus ka näha. Lihvida Hiinas ja Indias pühadust tähistavast kultuskivist, peitkristalsest nefriidist piitspeeni tundliku proportsiooniga sambaid ei ole vaid tehnilise virtuoossuse demonstratsioon. Seal taga on ikka üks suurem plaan. “Mis asi see on, ei ütle, see sinna peab jäetama. Kes kuldseid õunu tahab, peab vasega väetama.” Vaatate – mõistate.

Kuldkäpp on teinud pikki aastaid koostööd teaduste akadeemia geoloogia instituudi asjatundjatega. Viimastelt sai kunstnik tõuke eesti mineraalide juurde, neist on valminud erakordselt kaunid tööd. Kes ütleks nüüd, et Eestis ei leidu vääriskive? Ka raud on väärismaterjal, kui seda väärikalt kohelda.

Hallikasmustjast träpsulisest eesti mandelkivist, ofiokaltsiidist, heledast eesti korallist (sic!) ja erinevatest mineraalidest modelleeritud ehted ja hingekujud on kui eesti hinge läbivalgustus. Eks ta tumedavõitu ongi.

Kogenud kivilõikajad teavad, et kivis on struktuursed pinged – nagu inimeseski. Kivi lihvides peab tal vahepeal laskma rahuneda. Hiljem võib siis edasi töötada. Omast kogemusest tean, milline määratu töö on lihvida väikesest vääriskivitükist figuratsiooni, kuju, kus eksimine kümnendikmillimeetris võib kogu tulemuse nurjata, kihva keerata, nagu libahundimaise otsekohesusega ütleks Kuldkäpp.

Mammutiluust vormitud skulptuursed “Linapeod” ühendavad Kuldkäpa filigraanse joonistusoskuse ja tugeva vormitunnetuse. Need teosed on vaikne austusavaldus kunstniku lapsepõlvekodule Viljandimaal. Peenest tööst ja töömahukusest on siin isegi kohatu kõnelda.

Siin töötab skulptori loogika – mida ära võtta, kuidas alles jätta. Konstruktori, disaineri loogika on teine – kuidas üles ehitada.

Ajaloo ilu peitub teadupärast detailides, ja detaili väljapuhastamises on Kuldkepp ületamatu meister. Kuldkäpp! Väikestes asjades on suurte küsimuste salavõti.

Tooksin siin lõigu Fernando Pessoa “Rahutuse raamatust”: “…pisikesel vormil pole absoluutselt mingit sotsiaalset või praktilist väärtust ja selsamal põhjusel on ta täiesti vaba igast räpasest assotsiatsioonist tegelikkusega. Minu jaoks lõhnavad kõik pisikesed asjad ebareaalsuse järele. Kasutu on kaunis, sest ta on vähem tegelik kui kasulik, millel on kestev ja püsiv eksistents; samas kui kasutu, hunnitu lõpmatusarvutus jääb sinna, kus ta on, ei lähe kunagi kaugemale sellest, mis ta on, ning elab vabalt ja sõltumatult. Kasutu ja tühine loovad alandliku staatika intervalle meie tegelikus elus. … Ma tunnen kaasa neile, kes ei taju selliste asjade tähtsust.”

Kunstniku kivimodelleeringute laad on pehme ja delikaatse vormiga, vaiksel vaatlemisel märkame vormi tasast tõusu ja vajumist, kusagil kummub nukker kulmukaar, seal all raske silmalaug. Näiteks mustast sumeda pinnaga gagaadist modelleeritud teosed “Suurele andaluuslasele” ja “Igavikku” (1990 – 1992, gagaat, kuld, hõbe).

Kõige ootamatumad, kõige rabavamad, ehk ka kõige isiklikumad olid sel näitusel tänavu, aastal 2006, loodud mammutiluust “Hingekujud”. Kolm justkui kookonisse või valgesse linasse mähkunud inimhingekest lebamas oimetult siledal luuplaadil, jalge ees kullast pamp, käeulatuses lilleõis – ent käsi ei tõuse: “Inimlik tõde”, “Tuge ei ole”, “Halastust ei ole”. Ühel neist on nurka visatud lusikas külje all.

Figuuri modelleerimine on alati olnud Kuldkepi käpajälg, lõvi tuntakse küüntest. Ent sellise puhastumiseni võib jõuda vaid suure ja ränga elukogemusega looja.

“Särgid on eraldi” (puu, kuld, metall, 2003 – 2006) – mida küll mõtles kunstniku käsi, kes sellise töö lõi? Mida võis tunda ta süda? Must tahukas on tumm, selle üle on heidetud longus kulunud kuub, krae trotslikult turritamas.

Maagilisus viitab tavalisest erinevale kausaalsusele. Lisaks otseselt põhjuslikele seostele võib teoses olla ka varjatud seoseid. Mõistagi on tõlgendused tihtilugu meelevaldsed, ent hulgaliselt tõlgendusvõimalusi pakuvad need tööd ometi.

 

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogudes on üle poolesaja Leili Kuldkepi ehte, lisaks hulgaliselt vormitöid, mida sel näitusel eksponeeritud ei ole. Nüüd on meil võimalus neid ehteid näha, koos uute töödega.

Autobiograafia, üle kuuesaja lehekülje teksti ja mõtisklusi, sealhulgas mõned joonistused,  on esialgu näitusel väljas vaid ainueksemplaris. Inimese identiteet peitub suuresti tema mälus. Ilma reflektsioonita selle salajase üle, mis läbinud hinge, on me isikliku elu kulg sihitu.

Näituse avamisel oli kohal ka kunstnik ise. Ehk ei ole näituse külastajail ilmtingimata vajalikki teada, et Kuldkepp on viimased 11 aastat kodus haigena haavu ravinud, kodust väljumata, vaikselt oma töid tehes. Eks need pärlikarbid, kes pärleid teevad, on ikka veaga.

Kuldkäpp on rohkem kui 30 aasta jooksul paljudele kunstnikele loomingulise tee kätte juhatanud. Ja laev läheb. Ta läheb sellel kursil, mille Õpetaja on aastate eest kätte näidanud.

Praegu teevad ilma juba tema õpilaste õpilased. Paljugi on muutunud, inimesed on uued, olud on teised, ülikool ei ole ammugi enam see, mis ta oli Kuldkepi ajal, ent – professor Kuldkepi õpetuse põhiolemus ja ta looming on aja kullaproovile vastu pidanud. Mida aeg edasi, seda isiklikum, eksistentsiaalsem on kunstniku looming.

 

 

Leili Kuldkepi esteetiline müstitsism

 

Leili Kuldkepp. Hingenägu. Sa oled läinud. 1992. Oonükskaltsiit.

 

Lahkumata päriselt ehtekunsti traditsioonide pinnalt, võtab Leili Kuldkepp loominguks avara väljendusvabaduse, toeks peenetundelisus, hiilgav intuitsioon ja suur tehniline kogemus. Hulk tarbekunstimuuseumi näituse eksponaate pole kantavad ehted. Need on loodud pigem skulptuuri kontseptsiooniga. Ilu sulnidus on kunstniku jaoks maagiline vägi, mis aitab siseneda salamaailma, et leida sealt oluline sõnum. Tihti on see sõnum elleegilises ja nägemuslikus vormis. Ta romantiline põhitoon  on filosoofilise sisuga ja mitmeti  mõistetav. Kas Pühendussammas on Ilmasammas, millel seisab maa ja taevas, või seisab sellel kunst või armastus?

Inimesega koos sünnib igatsus, kodu- ja kauguseigatsus, mõlemad. Kunstniku fantaasia saab virgutust Kreetast ja arhailisest Kreekast, muistsest Hiinast ja Hispaaniast ja siirdub siis lapsepõlvemälestustesse. Taluelust on pärit pika kiuga linapeotäite vormid – ühed näituse pinevama väljendusega pisiskulptuurid –, ka materjali rohuroheline ja pojengiroosa. Rohurohelisest kumab hea, leebe ja rahustav kojujõudmise tunne. Filigraansed väiksed kujundid tööde serval viitavad lindudele, nahkhiirtele, muistsetele märkidele. Kunstniku loov kujutlusvõime on saanud tõuget ka modernismi ajast. Mängudeks pealkirjastatud tööde tsüklis usun dekooris  leiduvat vihjeid konstruktivismile, sürrealismile ja abstraktsele kunstile. Kui väga head joonistajat iseloomustab teda õrn ja täpne grafism, mis on nähtav ka kõikides töid aktsentueerivates pisikujundites.

Leili Kuldkepi suhe loodusega on kaunis, hämar ja sügav, ulatudes aistiliseni. Seinatekst räägib, et kunstnik saagis nefriidist kivipulgad igatsusest kuulda nende saagimise heli. Helide maailm, muusika, kehastab aga piirideta igavest voolamist ajas. Ta lähtub kivisse või mammutiluusse peidetud kujuks saamise võimalustest, tihti  on vormitud sellele ainult vihje ja materjalitükike säilitab oma loodusliku oleku jälgi.

Näituse sugestiivsemate tööde hulka kuuluvad iidolilaadsed “Hingenäod” ja “Hingekujud”, kelle hulgas leidub soome-ugri tootemeid. Näod on teadjad ja nägijad, vahendajad teispoolsusse. Hingenägu mõjub ka ähmastuva ja kaugeneva mälestusena kellestki ning igatsusena tabada tabamatut.

Seda materjali ilu respekteerivat kunsti võib nimetada omalaadseks esteetiliseks müstitsismiks.

Ene Lamp