Kuidas saada üle hirmust tuleviku ees?

LIISI TAMM

Oscar Murillo projekt „Sagedused (arhiiv, veel võimalusi)“ Veneetsia biennaali Okwui Enwezori kuraatorinäitusel Arsenales ja Giardini keskpaviljonis ning Ana Callardo projekt „El Pedimento“ ehk „Avaldus“ Arsenale Giradini de Verdinis kuni 22. XI.

Argentiinlanna Ana Callardo projektis osalevad Veneetsia Giudecca saare Casa Reclusione Donne vangla naisvangid.

Argentiinlanna Ana Callardo projektis osalevad Veneetsia Giudecca saare Casa Reclusione Donne vangla naisvangid.

Ulla Juske

Selle aasta Veneetsia biennaali kuraatori Okwui Enwezori pakutud ühendav pealkiri „All The World’s Futures“ ehk „Maailma kõikvõimalik tulevik“ on kutsunud kunstnikud ja ka publiku mõtlema laiemalt tuleviku üle. Teiste hulgas puudutavad seda temaatikat oma väljapanekus otseselt Oscar Murillo ja Ana Gallardo. Murillo on keskendunud lastele ja nende maailmavaate analüüsile, Gallardo seevastu on teinud koostööd Veneetsia naisvangidega ning pannud nad vanglamüüride taga tulevikule mõtlema. Mõlemad kunstnikud on jälginud pikema aja jooksul kindlat gruppi inimesi ja jäänud ise pigem analüüsija positsioonile.

Lapse pilk. Giardinis jäävad otsekohe silma Colombia kunstniku Oscar Murillo (1986) musti leinalippe meenutavad maalid, mis täidavad koos Glenn Lignoni neoonkirjadega keskse paviljoni fassaadi, luues kuraatorinäitusele sisenemiseks tõsiseksvõtva eelhäälestuse.

Hoopis optimistlikuma tooniga on aga Murillo projekti teine osa Arsenales. 2013. aastast on kunstnik mitmete maade ja mitmes vanuses laste koolilaudadele kinnitanud puhtad lõuendid, et nad jäädvustaksid ennast ühe kooliaasta vältel. Praegu teeb projektis kaasa üle saja kooli viiekümnest riigist. Mahukat projekti aitab teostada kunstniku perekond, kaasatud on ka sotsiaalteadlane Clara Dublanc, kelle peamine tegevusvaldkond on integratsioonipoliitika. Koolilaudadele kinnitatud lõuendite põhjal võib laste sotsiaalsele ja kultuurilisele taustale vaatamata täheldada eripärast, aga ka sarnast. Järeldusi laste materiaalsete võimaluste kohta saab teha ka kasutatud vahendite põhjal, kuna lõuenditele on endast jälg jäetud pliiatsite, vildikate, kleepsude, aga isegi mullaga. Palju on ka varjatud sõnumeid laste kodude, ümbruse ja võimaluste kohta, sest lastest lausa õhkub nende keskkonda ja päritolu.

Väga huvitav oleks lugeda projekti kaasatud sotsiaalteadlase ja kunstniku enda järeldusi ja üldistusi, praegu on interpretatsioon ja analüüs jäetud vaataja hooleks. Keel ja moodused, kuidas lapsed on ennast avanud, tõepoolest erinevad, aga veelgi huvitavam oleks jälgida üleminekut alateadlikest kritseldustest õpitud sümbolite ja kujunditeni (nt riigilipud, firmamärgid, logod).

Selles Murillo projektis on esitatud laste „vaba“ maailm, aga kunstnik on mõtisklenud ka selle dokumenteerimise üle. Kuna projekt kestab edasi, siis on selle sotsiaalse eksperimendi lõplikud tulemused veel teadmata. Projekti saab lähedalt uurida, analüüsida ja nende põhjal oma järeldused teha projekti kodulehel frequenciesproject.net.

Kinnipeetu unistus. Üsna samalaadset teemat kannab endas Ana Gallardo (1958) projekt „Avaldus“. Selle tarbeks on kunstnik suhelnud vangidega 2009. aastast peale, teda on huvitanud, kuidas vangid ise kujutavad oma tulevikku. Kunstnik palus Giudecca saare Casa Reclusione Donne vangla naisvangidel kujutada ette oma vanaduspõlve ja visualiseerida oma vajadused mudast skulptuuridena. Mehhiko Oaxaca legendi kohaselt pidid jumalused neile ohverdatud savist skulptuuride eest inimestele vastuteeneid osutama. Vangid said skulptuuride valmistamiseks kasutada oma vangla hoovi mulda ja muda. Selles mullas kasvatatakse vangla territooriumil ka aedvilja vangidele toiduks. Näitusel on väljas lihtsad tarbeesemed nagu espressokann, tassike, aga ka koduloomade, inimeste (eelkõige paaride) ja kodumaja kujukesi.

Kunstnik käis vangide juures paari kuu jooksul, rääkis nendega minevikust ja tulevikust, kusjuures erines nii projektis osalejate taust kui ka nende olukord. Oli vange, kelle vabastamistähtaeg oli peagi saabumas ja kes olid oma vaba tuleviku juba hästi läbi mõelnud, kuid oli ka neid, kelle aastatepikkune elu vanglas oli just alanud ning kes ei osanud oma tulevikust, vanaduspõlvest ja vabadusest midagi arvata.

Gallardo tähelepanu all on abstraktse tuleviku kõrval olnud tema oma vanaduspõlv ja selle kindlustamine. 2012. aastal tegi ta projekti „Koht, kus elada vanaduses“, kus käsitles vanadekodus elamist just iseenda seisukohast. Ta leidis, et elu koos teiste eakate inimestega aitab tunda end vanaduspõlves sama täisväärtuslikuna kui mis tahes teisel eluetapil.

Kunstiprojektid, ükskõik kui head need ka pole, ei anna vastust ega saagi pakkuda lahendust, kuid Oscar Murillo ja Ana Gallardo on teiste inimeste silmade kaudu kuvanud mõtlemapanevaid ja samastumisvõimalusi pakkuvaid vaatenurki ja tuleviku versioone.

* Daily Maili reporter, 10.  II 2014, „So that’s why it’s so infantile! Damien Hirst admits he uses his children’s ideas for his art“, http://www.dailymail.co.uk/news/article-2555639/So-thats-infantile-Damien-Hirst-admits-uses-childrens-ideas-art.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming