Kuidas saada kunstiteadlaseks?

Mart Kalm

Kunstiteadlaste ettevalmistamise plussid ja miinused kunstiakadeemias  

Kunstiteaduse üliõpilased tutvuvad Stourheadis inglise pargikunsti saladustega.

 

Kunstiteadlasi valmistab 1992. aastast ette Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituut (KTI). See pole ainulaadne, kuid mõneti ebaharilik, Eesti spetsiifilistest oludest tingitud lahendus.

Tavaliselt õpivad kunstiajaloolased ülikoolides ja nii on see Eestis olnud 1920. aastate algusest. Enamik KTI õppejõududest on samuti Tartu ülikooli taustaga. Ometi oli toonase kunstiülikooli rektori Jaak Kangilaski mõttel avada Tallinnas kunstiteaduse eriala iva sees. Ühtepidi oli eesti kunstiavalikkus rahulolematu Tartust tulnutega, kes olid liiga ajaloolased ega suutnud suhestuda kaasaegse kunstiga. Nõukogude võim oli Tartu kunstilinnana sandistanud ja Tallinnaga võrreldes toimus seal lihtsalt vähem. Samal ajal oli kunstiülikoolis terve kateedritäis kandidaadikraadiga õpetlasi, TRÜ raatsis aga pidada vaid üht kunstiajaloo dotsenti.

Viimased 15 aastat on küll Tartus olnud kunstiajaloo õppetool, mistõttu sealt on tulnud tublisid tegijaid. Tahaks loota, et õppetool jääb püsima ja saab peagi uuesti komplekteeritud. KTI ja õppetool teevad tihedat koostööd, ühised on magistriseminarid ja üldkunstiajaloo praktikad, viimati Kreekas. Ehkki erialad on lähedased, ei kattu need täielikult. Tartus koolitatakse kunstiajaloolasi, s.t alusharidus tuleb ajaloost, millele kasvatatakse peale kunstimõistmine. KTIs koolitatakse kunstiteadlasi, mis tähendab, et õpetuse põhisisu moodustavad kunstiajalugu, -teooria ja -kriitika.

 

 

Humanitaarteadlaste vähesus

 

Kunstiteadlaste õpetamisel kunstikoolis on oma plussid ja miinused. EKAs saavad nad kaasa kunstitegemise köögipoole tundmise. Kujunedes koos kunstnikega, mõistavad kunstiteadlased paremini tegijate püüdlusi ja panustavad üldisesse vaimsesse atmosfääri. Kindlasti on kunstiteadlaste õpetamisest kunstikoolis kasu kunstnikele. Osa kunstiteaduse tudengeid on ka aktiivselt kunsti teinud ja praegu Berliini ülikoolis kunstiteaduses doktorikraadi kaitsmiseks valmistuv Mari Laanemets ongi Eestis vist rohkem tuntud videokunstnikuna. Kooskasvamisega kaasneb sageli põlvkondlik kriitika. Põlvkondlikkus on tõesti iseloomustanud meie vilistlaste Mari Sobolevi, Hanno Soansi, Anders Härmi jt kirjutisi, ent lõpuks on see vana traditsioon, sest ka Sirje Helme tekstides on kesksel kohal oma põlvkond, arhitektuurikriitikuna Hanno Kompuselgi.

Kunstikoolis õppimise miinuseks ülikooliga võrreldes on teiste humanitaarteaduste vähesus. Meil on endal prof David Vseviov ja me ostame neid aineid sisse, kuid sakraalkunstist huvitatu vajaks kõrvale teoloogia aineid, linnaehitusest huvitatu inimgeograafiat jne. Ehkki 3+2 süsteemis on see raskendatud ja tähendab sageli akadeemilise puhkuse võtmist, oleme soosinud isegi bakalaureuseõppes vahetusaastat Tartus või välismaal. Vastastikune akadeemiline hulkurlus humanitaarinstituudi ja teiste Tallinna ülikooli osadega on vana tava ja meil on plaane ühisõppe tõhustamiseks. Samuti on KTI harjunud võõrustama teiste avalik-õiguslike kõrgkoolide üliõpilasi.

KTI koosseisu kuulub kolm professorit (Krista Kodres – vanem kunst, Katrin Kivimaa – kaasaegne kunst, feminism, Mart Kalm – arhitektuuriajalugu) ja kaks dotsenti (Kaia Lehari – esteetika, Ene Lamp – eesti kunsti ajalugu). KTIs pole professoriks valitud ühtegi nõukogudeaegset kandidaati, kõik on uuel ajal päris doktorikraadi kaitsnud. Oleme püüdnud tagada, et stuudiumi jooksul satuksid üliõpilased eripalgeliste ja -ealiste, kuid oma valdkonnas end tõesti üles töötanud kunstiteadlaste käe alla. Nii lisanduvad tunnitasulistena kunstiteooria osas Jaak Kangilaski, Virve Sarapik, Andres Kurg ja Helen Bome, kriitika osas Eha Komissarov, Hanno Soans, Ants Juske, Triin Ojari, Epp Lankots, kunstiajaloos Juhan Maiste, Anneli Randla, Mai Levin, Tiina Abel, Sirje Helme, lisaks üksikute valikainete lugejad. EKA väiksus tingib aktiivsuse väljapoole: ainuüksi 2007. aastal on juba toimunud Nicolas Chare’i (Inglismaa) psühhoanalüüsi kursus, TÜ väliseestlasest kirjandusprofessori Tiina Kirsi omaeluloolisuse kursus ja Helsingi ülikooli kunstiajalooprofessori Riitta Nikula modernse linna sünni kursus. Kevadel ootame doktorikursusi pidama rahvusvahelise renomeega kunstiteoreetikuid Keith Moxeyt ja Ann Hollyt ning arhitektuuriteadlast Mary McLeodi, kõik New Yorgi Columbia ülikoolist. Ehkki meil on üle kümneaastane kogemus osa õppekava inglise keeles õpetamisel, ei pea ma rahvusteaduse päris ingliskeelsele õpetusele üleminekut perspektiivseks.

 

 

Iseseisvalt mõtlev tudeng

 

Kunstiteaduste instituuti ja kogu kunstiakadeemiat võib süüdistada elitaarsuses: me pole läinud massiülikooli teed ja raha eest puupeadele lehti pähe hakanud kasvatama, sest tunneme vastutust ühiskonna ees –  pole mõtet tööjõuturgu üle küllastada poolharitlastega. Seni on KTI vilistlased väga hästi mahtunud muuseumidesse jt kunstiinstitutsioonidesse, kultuurimeediasse ja muinsuskaitsesüsteemi. Kuna peame oluliseks õppetöö kvaliteeti, pääsevad tasulisse õppesse vaid esimesed riigikohtadest ilma jäänud. Siiski võiks rohkem lõpetanuid minna edasi teadusesse, kui sihtfinantseerimine ja ETF ei kängitseks eesti humanitaariat reaalteaduste mudelitesse. KTI teadurid Andres Kurg, Epp Lankots ja Andreas Trossek on kõik agaralt ka ajakirjanduses oma mõtteid avaldanud. Eesti kunstiajaloos on aga veel palju valgeid laike, seni uuritu vajab enamasti ümbermõtestamist, põnevaid kunstiteoreetilisi probleeme on küllaga, transdistsiplinaarsed uuringud on alles algusjärgus.

Kunstiteadlaste ja -ajaloolaste õpetamisel on rahvusvaheliselt probleemiks, et noor suhtleb taiesega ainult seni kirjutatu, autoriteetide ja teooriate abil, kuid ei julge visuaali vahetult kogedes teha iseseisvaid otsuseid. Eestis leiduva taide kohta puuduvad küll julgust röövivad tekstimassiivid, kuid ohu vältimiseks seab KTI õppekava ikkagi üliõpilase kohe silmitsi teostega: käiakse näitustel, muuseumifondides ja ringkäikudel. Teine KTI õpetuse eripära on rõhk kirjalikul eneseväljendusoskusel. Filoloogi sõnastusõpetust õppekavas pole, kuid  suur osa õppetöödest arutatakse läbi ja isegi toimetatakse, mis on väikeülikooli vaieldamatu eelis.  Eesti kunstimaailm ei oota meilt vaikimises müstiliselt tarku kunstiteadlasi, vaid oma mõtteid vahendavaid kirjutajaid.

Kui suurte maade koolidel on võimalik spetsialiseeruda, siis KTI oma unikaalsuses peab pakkuma võimalikult demokraatlikult laiapõhjaliselt haridust. Muidugi õppejõudude huvid ja kontaktid suunavad teatud määral, sest ega nad siis ennast salgama pea, kuid põhimõtteliselt ei tohi ühtegi lähenemisviisi, perioodi või kunstiliiki teiste arvelt peale suruda. Nii aetakse eesti kunsti praktikal võrdse huviga kuskil padrikus nii kunagise barokkpargi teljelise kompositsiooni kui kolhoosi keskasula tsoneerimise jälgi. Olukorras, kus õpe käib paratamatult õppekava järgi ja mitte ülikooli kombel seda ise kujundades, oleme püüdnud innustada üliõpilasi võimalikult ise oma huvivalda leidma. Kolmeaastases bakalaureuseõppes ei pruugi see veel õnnestuda, kuid põhimõtteliselt peab koolis saama üliõpilane uurida seda, mis huvitab, sest enamasti tuleb elus niikuinii kohaneda hoopis töökoha nõuetega.

Mõni aeg tagasi pahandas kunstnike liidu esimees Jaan Elken, et KTI on produtseerinud terve põlvkonna kunstiteadlasi, kes ei jaga tema vaadet kunstile. Minul oli seda lugedes ainult hea meel, et me pole koolitanud vaguraid vanainimesi, kes omandavad automaatselt eelmiste põlvkondade arusaamad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming