Kuidas päästa skulptuurikvadriennaal?

Reet Varblane

XI Riia skulptuurikvadriennaal „Integratsiooni anatoomia” Läti raudteemuuseumis kuni 25. XI. Kuraatorid Aigars Bikše, Inese Baranovska ja Ivars Drulle, kunstnikud Adel Abidin (Soome), Conny Blom (Rootsi), Isaac Cordal (Hispaania), Hubert Czerepok (Poola), Christoph Faulhaber (Saksamaa), IR WIN (Sloveenia), Pravdoliub Ivanov (Bulgaaria), Kirke Kangro (Eesti), Ernests Kļaviņš (Läti), Andree Korpys ja Markus Löffler (Saksamaa), Ginters Krumholcs (Läti), Anna Macleod (Iirimaa), Dalibor Martinis (Horvaatia), Jerbossin Meldibekov (Kasahstan), Eugenio Merino (Hispaania), Rimantas Milkintas (Leedu), Stefanos Tsivopoulos (Holland), Vladas Urbanavičius (Leedu), Što Delat? (Venemaa), Süli-Zakar Szabolcs (Ungari). Veel paar päeva on Riias vaadata järjekordne, XI skulptuurikvadriennaal. Nii nagu üle-eelmisel korral, 2004. aastal, on see ka seekord väljas peamiselt uue, peatselt valmiva raamatukogu hoone lähedal raudteemuuseumis. Kuigi Läti kuraator, kunstiteadlane, poliitik, Eesti kunsti hea tundja Helena Demakova oli Inese Baranovska, Aigars Bikše ja Ivars Drulle kuraatoritöö suhtes üsna kriitiline, sai minus siiski võitu terve uudishimu (ka kohusetunne), sest on ju 1972. aastal algatatud Riia skulptuurikvadriennaal mõned aastad varem alguse saanud Tallinna graafikatriennaali (1968) ja Vilniuse maalitriennaali (1969) kõrval siiani vastu pidanud, uuenduskuuri läbi teinud ning rahvusvahelisele nüüdisskulptuuri väljale pürgiv kunstiüritus, kuhu sel aastal oli kaasa haaratud ka meie kunstnik Kirke Kangro. Kahjuks pean aga tunnistama, et Demakoval oli õigus. Ning nagu ebaõnnestunud väljapanekutega ikka kipub olema, ei ole asi nõrkades töödes – näitused „Integratsiooni anatoomia” leidus õige mitu väga head tööd, mis oleksid õiges kontekstis koostoimes, tervikus esile tulnud.

Asi pole tavaliselt ka – nagu selgi korral – läbikukkunud kontseptsioonis, sest tundub, et Lätis on just õige aeg rääkida poliitilises võtmes ära nämmutatud integratsioonist värskemalt, subjektiivsemalt, teistsuguse kogemuse ning kõnetusviisiga. Seda rõhutavad ka kuraatorid ise: „Läti elanikud moodustavad kakskeelse ühenduse: umbes pool elanikkonnast räägib läti ja pool vene keelt. Nende kõrval on aga teisigi, küll väikesi, aga oma identiteedi – keele, kultuuri ja religiooniga gruppe. Nad elavad üksteise kõrval kui paralleelmaailmas ja inforuumis.”

Kuigi kuraatorid osutavad oma projekti tutvustuses protsessile (projekti keskmes on analüüsida kultuuritsoonide läbikäimist, vaadata isiklikku kogemust kollektiivse kogemuse osana, kunstiteosed peavad mõjuma „kuuma kartulina”, et algatada värsket mõttevahetust), viitab pealkiri „Integratsiooni anatoomia” pigem passiivsele lähenemisele, osiste kirjeldamisele, mitte toimimismehhanismi, talituse ja funktsiooni – füsioloogia analüüsile.

Teoreetiliselt vettpidav kontseptsioon iseenesest ei taga veel head väljapanekut, kuigi täpne ning hästi läbi mõeldud, teistsuguselt sõnastatud lähteülesanne, raamistik (kontseptsioon) aitab selle loomisele kaasa. Kui aga jälgida kuraatorite isiklikumaid väljaütlemisi – Inese Baranovska: „Iga päev, kui lahkume oma privaattsoonist, satume vastastikku välismaailmaga. See on sõbralik või agressiivne või isegi antagonistlik. Küsimus on, mida näeme ja mida tahame või ei taha seal näha. [—] Kas osaleda avaliku ruumi kõikehaaravas mängus, tegutseda aktiivselt, reageerida otsekohe või ükskõikselt kõrvale hoida – see on iga kodaniku moraalne dilemma”; Ivars Drulle: „„Integratsiooni anatoomia” on Läti ja Euroopa temperatuuri mõõtmise vahend, selle abil püüame tegelikkust peegeldada selle kui tunnustust meie elule, nüüd ja siin.” –, siis ei saa ka nende lähteülesandele otseselt mitte midagi ette heita.

Kvadriennaali nõrkus algab aga kontseptsiooni lõpus toodud eesmärgi („enamikku töödest eksponeeritakse avalikus ruumis, Riia kesklinnas Vabadussamba ümbruses ja Võidu monumendi pargis, et … luua ideaalne keskkond viljakaks dialoogiks”) eiramises või siis elementaarse teabe puudumises. Vähemalt kümme päeva enne kvadriennaali lõppu, reedel, 16. novembril oli võimatu mingitki teavet selle kohta saada või Vabadussamba ümbruses (kui kaugel?) ja Võidu monumendi pargis kvadriennaaliga seotut näha. Ka raudteemuuseumis ei leidnud ma ühtegi teabelehte, kaarti, kataloogist rääkimata. Kuigi sealsed töötajad, nii saalivalvur kui ka kassapidaja, olid lahked ja abivalmis, püüdsid kvadriennaalikorraldajaid kätte saada, aga pressiesindaja telefon vaikis, korraldajate kontor asus üsna kaugel keskturu taga teaduste akadeemia linna kohal kõrguvas stalinistlikus hoones. Ja ega meie Mare Mikofiga olnud ainukesed teabenäljas külastajad: tahtsid teisedki, vene, inglise ja ka läti keeles pärijad, sel reedel, aga ka teistel päevadel, midagigi avaliku ruumi projektide kohta teada. Raudteemuuseumi kvadriennaalisaal ei olnud maha jäetud paik: seal oli päris koolilapsi, aga ka teadlikumaid vanemaid külastajaid. Ei olnud küll nii rahvarohke kui Kasseli „dOCUMENTA” eelviimasel nädalal, aga Kassel pakkus ka siis täisteenindust saksa- ja ingliskeelsest giidituurist kuni kataloogideni, teabematerjalist rääkimata. Kassel on ennast rahvusvahelisele nüüdiskunstiväljale kinnistanud, etableerunud suurüritus, aga, vähemalt loodan, et ka Riia pürib sinna, kuigi ei interneti rahvusvahelistes kunstiteabekanalites (e-flux jt) ei ole leidunud kvadriennaali kohta midagi ega saadetud teavet ka naabermaade kultuuriajakirjandusele. Vaid tänu osalevate kunstnike initsiatiivile on teada, et kvadriennaal on avatud ning et seal toimus ka esinduslik (esinejate peale mõeldes ja ettekannete pealkirju lugedes usun, et ka sisukas) konverents. Ehk oligi kuraatorite salamõte algatada ainult kitsale ringile mõeldud viljakas dialoog?

Vabadussamba ja Võidu monumendi (nende vahele jäid Läti punaste küttide monument ja okupatsioonide muuseum) ühendustelg on suurepärane mõte, iseäranis keskmega raudteemuuseumis kui sümboolses mõttes ühendava, aga ka eraldava lüli, kvadriennaali galerii näitusepaik. Kahju, et see telg ei toiminud. Kahju, et ka raudteemuuseumi suur saal, kvadriennaali paik täielikult ei toiminud: ka sealgi eksponeeritu jättis juhusliku mulje. Miks „temperatuuri mõõtmise vahend” ei andnud meile teada, kas tegemist on normaalse, ülekuumenenud või alajahtunud olukorraga? Kuidas oleks saanud panna 19 kunstniku erineva intensiivsuse, kogemuse, üldistusastme ja kõnetusviisiga projektid koos rääkima, tekitada arutelu – dialoogi või ka vaidlus?

Kaheksa aastat tagasi suudeti samas ruumis toimima panna IX kvadriennaal või õigemini selle osa, sest linnaruumi projektide leidmiseks oli oma kaart tehtud, kaasa oli haaratud ka Arsenālsi suur saal. Ei mäleta, et siis oleksid kvadriennaali projektid pidanud jagama ruumi muuseumieksponaatidega, muuseumikontekst mängis kaasa vaid taustana sümboolse tähenduse mõttes.

Dalibor Martinise suuremõõduline objekt „Õhkulastud Lenini mantel” on praeguse ekspositsiooni üks keskpunkte, nii sisuliselt kui ka vormiliselt: endise Nõukogude Liidu üks viimaseid ikonoklasme, Peterburi Soome vaksali ees seisnud 2009. aasta aprillis õhku lastud Lenini monumendi pronksmantli vatiinist koopia, suur auk seljal. Tegu ei olnud iganenud (vaenuliku) ideoloogilise märgi ametlik kõrvaldamisega, see oli omaalgatuslik väljaastumine, altpoolt tekkinud protest, iidoli eemaldamise ebaõnnestunud katse, sest linnavõimude eestvedamisel restaureeriti monument ning 2010. aasta aprillist seisab isakuju taas vaksali ees ning kordab oma 1917. aasta kuulsat kõnet, aprilliteese. Jerbossin Meldibekovi keskaasialikult pilusilmsed Lenini kujukesed („Mutatsioon”, oli väljas ka möödunud kevadel Pärnu Linnagaleriis) kompavad kollaboratsiooni ja protesti õhkõrnu piire, ühe kasvamist teiseks. Kasahhi kunstniku teist projekti „Perekonnaalbum” (samuti oli Pärnus näha) võib otsesemalt vaadata ikonoklasmi võtmes: tema perepiltides kõnelevad aja kulgemisest nii muutunud inimesed kui ka tausta monumendid, mõnest monumendist on alles vaid postament, ainult tava lasta ennast pildistada millegi näiliselt igavese ees on jäänud ajahambast puutumata. Omamoodi ikonoklasmina võib käsitleda ka Peterburi rühmituse Što Delat? multimeediaetendust „Vene mets”, kus valmiliku libretoga koomilise ooperi žanrisse on pikitud dokumentaalseid kaadreid Vene elust, nii eksklusiivseid vastuvõtte, noorsportlaste õnnistamist kirikuisade poolt, aga ka jõhkraid argistseene. Kuid nii nagu selle rühmituse puhul ikka, ei piirdu nad ka seekord poliitilise pamfletiga: nad on osavasti Vene metsaelukate, nii loomade kui ka metategelaste – psühholoogide ja patoloogide ning kavalate libategelaste sekka põiminud ka kunstiinstitutsioonide kriitika. See etendus tehti kevadel I Kiievi biennaali tarvis, Riiga jõudis see Glasgow’ etenduse dokumentatsioonina. Kirke Kangro „Musta objekti”, tanki ja klaveri sümbioosi, oleks tahtnud näha „Vene metsa” läheduses või vähemalt niiviisi, et nad oleksid teineteist mõtteliselt toetanud. Ka kunstniku enda verbaalne lisand, Walter Benjaminilt laenatud mõte, et „igasugune kultuuridokument on ka barbaarsuse dokument” sobib vene rühmituse motokski.

Helsingis elava iraagi kunstniku Adel Abidini mustvalge animafilm „Memoriaal” (2009), 1991. aasta Bagdadi pommitamise poeetiline metafoor, visuaalne mõistulugu hävitamisest, üksindusest ja olukorra muutmise võimatusest, juhatab näituse välja, on viimane keskendumist nõudev teos, enne kui heita viimane pilk ruumile kui tervikule. Abidin osales 2011. aasta Veneetsia biennaalil Iraagi paviljonis teravmeelse tarbimisliku meelelaadi kriitilise videoga „Sõja tarbimine” (2010-2011), seega oleks „Integratsiooni anatoomia” kontekstis võinud seda käsitleda sõja integreerimisena kasumlikku maailma. Abidinit tasub tähele panna ja kui võimalik, siis tema töid ka Eestis näidata. Nii „Memoriaali” (aga ka praegu puudunud teost) oleks tahtnud näha ungari kunstniku Süli-Zakar Szabolcsi installatsiooni „Monument” läheduses või vähemalt oleksid need võinud moodustada mõtteliselt ühtse ruumi. Siit oleks saanud edasi minna Szabolcsi rutiinset, masinlikku toimingut, edasi-tagasi sammumist jäädvustanud videoga „Töö”, mis õiges kohas ning õige nurga alt eksponeerituna oleks toiminud purustava jõu, vägivaldse integratsiooni metafoorina. Sellisena haakub see video ka Kirke Kangro objekti ja Isaac Cordali liivakastis möllavatest tillukestest mehikestest koosneva installatsiooniga „Järgne juhile”. Tegelikult asuvad ungarlase video, eestlanna must monstrum ja hispaanlase installatsioon õige lähestikku, teatud nurga all satuvad nad korraga külastaja vaatevälja. Sisulist dialoogi siiski ei teki, sest liigne müra hakkab segama.

Hea tahtmise juures oleks saanud teise hispaania kunstniku Eugenio Merino sõjalt igasuguse glamuuri maha kiskunud tinapakendis koju saadetud sõduritele pühendatud installatsioonile „Tagasiteed ei ole” luua põhiekspositsiooni kuuluva vaguniga sisulise tausta, lavastada misanstseeni.

Olen veendunud, et kõik eespool välja toodu on vaid üks võimalus, vahest mitte kõige paremgi. Üks on aga selge, et sakslaste Andree Korpyse ja Markus Löffleri veerandtunnine väga tõsine ja tundlik lühifilm „Teie lapsed kasvavad sellisteks, nagu meie oleme” oleks küll vajanud omaette ruumi, black box’i.

Kvadriennaali puudus ei ole täielikus (või ka osalises) möödalaskmises, vaid nüanssides, punktis i peal. Pahatihti piisab just sellest, et kogupilt pole enam see, mis see peaks olema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht