Kuidas muuta protsendiseadust?

Reet Varblane

Protsendiseaduse raames on siiani enamasti arglikke väikseid objekte loodud.

Kui mõelda kunstiteoste tellimise seaduse (KITS) riigikogus vastu võetud „nuditud” variandi peale, kust on välja jäetud omavalitsused, rääkimata eraõiguslikest ehitajatest, ning riigikogulaste üleoleva  käitumise peale selle seaduseelnõu arutamisel – kuigi tollane kultuuriminister Laine Jänes avaldas pateetiliselt lootust, et seadus toob kaasa paradigmaatilise suhtumise muutuse kultuurivaldkonda –, on päris nutune tunne: poliitikud on taas kultuuriinimestele ära teinud. Ka riigikogu kultuurikomisjoni tollane esimees Peeter Kreitzberg oli oma arvamusavalduses tagasihoidlik: „Kui hanke ja konkursi korraldus oleks algusest peale võimalikult objektiivne ja läbipaistev, siis võiks arvata, et ühe protsendi seadusel on mõte” (Sirp 18. VI 2010).
Praegune olukord näib siiski positiivsem, sest valmis on kümme tööd üheteistkümnes paigas (Järvamaa kutsehariduskeskuse tunnusskulptuur või õigemini mitmest objektist koosnev installatsioon asub Paide õppehoone ja Särevere õpilaskodu juures). Kultuuriministeeriumis on võetud ette kehtiv seadus üle vaadata, täpsustada, muuta tellijale ja loojale sõbralikumaks, vettpidavamaks, toimivamaks. Kunstide asekantsler Raul Oreškin ja kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre rõhutasid möödunud neljapäeva kohtumisel kultuuriministeeriumis mitmel korral kommunikatsiooni parandamise vajadust. See ei puudutanud ainult asjaosaliste teavitamist (konkursside õigeaegne väljakuulutamine, teabe levitamine), vaid eelkõige tellijat, seda mitte niivõrd vahendaja (nagu on RKAS), kuivõrd kasutaja mõttes. Soomre: „Kunstiteos tuleb sisse juhatada: rääkida, miks on avalikus ruumis kunsti vaja, kuidas kunst inimesi mõjutab, alata lausa sellest, mida praeguse kunsti all mõistetakse. Kes saab seda veel paremini teha, kui mitte teose looja ise.”  Kommunikatsioon, mis tagab avaras mõttes harituse.

Kunsti ja arhitektuuri süntees
Käikuläinud kunstiteostest on enamik tellitud koolidele: neli gümnaasiumi, kaks kutsehariduskeskust, üks tehnika- ja teeninduskool ja üks aianduskool, kunstihariduse ja -harituse küsimus on enam kui omal kohal. Koolide renoveerimis- ja ümberehitusprogrammi elluviimine protsendiseaduse käivitumise ajal on olnud õnnelik kokkusattumine. Ei ole õige öelda, et meie koolides pole kunagi varem professionaalset kunsti eksponeeritud, et õpilaste kunstiharidus on päädinudki talve- ja sügispiltide ja õuntega vaikelude guaši- või vesivärvitehnikas maalimisega, uues kunsti­õppeprogrammis on nüüdiskunstil märkimisväärne osa. Selle elluviimine on aga endiselt küsitav. Ka 1950ndate ja 1960ndate „kunst kuulub rahvale” programmi raames ei viidud koolidesse sugugi mitte ainult nurgataguste kunstnike lauspropaganda pilte. Kõikjal üle Eesti võis näha ka tollaste meistrite maastikke ja kompositsioone. Kui tollase arusaama järgi oli kunstiteos (objekt, peamiselt maal või graafiline leht seinal) esteetiline lisand, mida võis igal ajal ühest kohast teise tõsta, siis protsendiseaduse järgi peaks kunstiteos moodustama hoone (või hoonete kompleksiga) ehk siis arhitektuurilise lahendusega orgaanilise terviku, sünteesi.
Tõsi, protsendiseadusega käiku läinud juhtumite puhul ei ole tegemist suurte ettevõtmistega, isegi mitte täiesti uute arhitektuurilahendustega, vaid juurde- ja ümberehitamisega. Arhitektitöö mõttes, nagu märgib Raul Järg, üks Järvamaa kutsehariduskeskuse tunnusskulptuuri autoritest, ei ole sel vahet, ehitusmaksumuses aga küll.

Kunstiteose spetsiifika
Kunstiteosele mõeldud rahasumma kujuneb ehitushinnast, selle suurejoonelisus, aga paljuski ka novaatorlikkus, eksperimentaalsus ehk siis traditsioonilise maali või ka skulptuuri (objekti) asemel heli- või valgusinstallatsiooni, ka mitme meediumi sünteesi (video, heli, valgus, laserkiir, nüüdisaegsed materjalid, interaktiivsus) loomine ning tagamine, et loodud teos mitte ainult valmis ei saa, vaid ka tehniliselt toimib ja ajale vastu peab, nõuab väga palju raha. Seda ei tee kunstnik üksinda oma ateljees nii öelda põlve otsas valmis. Kõik, mis siiani on käiku läinud, on ikka vaese aja kokkuhoiuvariandid.
Kunsti käsitlemine pelgalt projektipõhise nähtusena ei mahu paljude kunstnike arusaama. Seaduse vajalikkuse tulihingeline põhjendaja, endine EKLi president, võistlustööde mitme žürii liige Jaan Elken leiab, et kuna aluseks on võetud arhitektuurielu fetiš – riigihangetele kohustusliku anonüümse konkursi formaat – ja püütud seda kuidagi kohandada kunstiväljale, sobib seadus „rakendusliku kunstitoote, mitte kunstiteose” tellimiseks. Elken: „Ma ei näe võimalust, kuidas anonüümsena (nii et keegi autorit ära ei tunne) oma (abstraktse) maali kavandiks peaksin vormistama, on ju maalikunsti kui kunstiliigi tähendus meediumispetsiifiliselt pigem meediumis endas, teostus on oluline komponent teose tervikmõjust. Nüüdisaegset maalikunsti pole võimalik enamasti kavandi kujul mittespetsialistile veenvalt esitada, kui tegu pole just narratsioonipõhise piltjutustusega.” Elken pakub teiste maade, eelkõige Saksamaa kogemusele osutades paindlikku mehhanismi: kutsutud osalistega konkursid, otsetellimused autoritelt, valmistööde kasutamine (riigigümnaasiumid), anonüümsed avatud konkursid.
Kultuuriministeeriumis ollakse aga seda meelt, et riigi raha puhul tuleb anda võimalus võimalikult paljudele kunstnikele ja meediumidele, et tagada võimalikult mitmekesine tulemus. Lahendust nähakse žürii paindlikkuses. Kindlasti tuleb püüda jõuda selleni, et arhitekt, projekti autor osaleb žürii töös. Kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre: „Tellija teavituskohustus tuleb ettepoole tõsta, et saaksime teavitamise juures kaasa aidata. Teadlikkuses peitub seaduse edukuse võti. Siis saab ajapikku kaasa ka omavalitsused ja eraõiguslikud tegijad. Aga see on pikem protsess. Mida teadlikum on avalik diskussioon, seda parem on tulemus.” Soomre meenutab peamiselt erakapitali eest teoks saanud NO99 teatri laemaali projekti. Tõepoolest supernäide: asi pole ka mitte ainult kunstnik Tõnis Saadoja laemaalis, vaid sellega kaasnenud Paul Kuimeti protsessi dokumenteerimises ning Gregor Tauli, Kuimeti ja Indrek Sirkli monumentaalmaali raamatus, rääkimata Eero Epneri panusest. Kahjuks on see siiani vaid üks ja ainus selline näide.
KITSis esinevale möödarääkimisele osutab ka Peeter Laurits, Ida-Virumaa haigla fotoseeria üks autor: „Avaliku ruumi kunstiteoste tellimist käsitletakse teenusena, see tekitab palju segadust ja vääritimõistmist. Kunstiteose loomine ei ole teenuse osutamine, kunstiteost kaitseb autoriõiguse seadus hoopis teistel alustel, kui sätestatakse tapeedipanekut või ruumide koristamist.” Mõttetult keerulise (loe: segase) võistlusjuhendi üle kurdavad mitmed kunstnikud, ka need, kelle idee on käiku läinud. Siit tõsine üleskutse kunstnike liidule. Selleks et kunstiteose tellimise seadus hakkaks edukalt toimima, on vaja ühte korralikku kunstiteoste võistluste juhendit (nii nagu on selle koostanud arhitektide liit). Tellija peale ei maksa lootma jääda, õigem on teda harida, sest protsendiseaduse korralik toimimine on ka kunstnike huvides.

Esimesed viljad
Protsendiseaduse raames valminud teostele ei saa otseselt midagi ette heita, seda kunstnike oma loomingu kontekstis: ei saa öelda, et teosed on kuidagi ülejala tehtud. Kuidas need ajale vastu peavad, seda saab näha. See nõuab kunstnikuvastutust, mis praegusel lühiajaliste kokkuhoidlike galeriiprojektide ajal on kadumas.
Järvamaa kutsehariduskeskuse tunnusskulptuur „PeaAsi” (autorid arhitektid Raul Järg, Priit Pent ja Raul Erdel) ja Viljandi riigigümnaasiumi maalist ja skulptuurist koosnev installatsioon „Kera” (autor Merike Estna) on vaieldamatult neid väheseid näiteid, mis toimivad koos ümbruskonnaga, moodustavad oma keskkonna. Kuigi Estna tööst on valmis ainult maaliosa, ei ole see paigaldatud n-ö esteetilise plekina seinale, vaid on ruumi orgaaniline osa. Estna on üks neist kunstnikest, kelle igal teosel (projektil, sest ta on heas mõttes projektikunstnik) on puhtdekoratiivse väärtuse kõrval ka nii-öelda teine mõte. „Kera” puhul tasuks õpilastega arutada maali- ja pärisruumi suhte üle, miks mitte ka mitmesuguste ruumiteooriate võtmes, arutleda ruumi kui sellise teemal. „PeaAsja” kohta ütleb Raul Järg ise: „Tegemist on betoonskulptuuriga, millel on terasest torust pea, mis on tühi. Skulptuurid viskavad tirelit: ühel on jalad ülespoole, pea allapoole, teisel vastupidi. See on peata mehe kujutis. See ongi mõtlemise koht, iseäranis noortele. Mis on tähtis: asi või pea või …?” Järgi selgitusest tuleb välja üks oluline moment: kunstiteosel, ükskõik, millises meediumis, on sümboolne väärtus, teine mõte. Sellele juhib tähelepanu ka Elken. Selleks et protsendiseaduse sees ei loodaks rekreatsioonikeskusi, tuleb kunst eristada disainist. Aga see on targalt koostatud žürii rida. Ka arhitektuuribüroo KAOS Arhitektid (Margit Aule, Katri Haarde ja Mae Köömnemägi) on mõelnud nii tellija (Räpina aianduskool) kui ka paiga mälule (seal asus varem viljapuuaed). Nende „Vaade ajalukku” kujutab roostekarva terasest „kaevu” (stiliseeritud geomeetriline objekt), mille põhjas avaneb vaade õunapuule. Kujutatud õunad sümboliseerivad rohelusse uppunud väikelinna ja selle sümbolit aianduskooli. Mõte on ilus ja vähemalt fotol tundub objekt kenasti keskkonnas paiknevat.
Urmas Viigi objektid „Kommidiivan” ja „Sitikadiivan” on rõhutatult (kunstiliselt) sobimatud objektid (nii on ta ise neid nimetanud). Viik on iseenesestmõistetavusega toonud kuurortlinna rohelusse võimendatud kitšivõtmes objektid, pannud need särama. Jeff Koonsile võrdne partner, kahju ainult, et Niiduparki ei satu just palju linnarahvast.
Midagi halba ei taha otseselt öelda ei Vergo Verniku „Tasakaalu” ega ka Peeter Leinbocki „Viimase spikri” kohta. Idee poolest on Leinbocki objekt vaimukas. Keskkonna mõttes aga jäävad need kuidagi haledalt üksinda. Ma ei tea, mis nipiga see peaks võimalik olema, aga hädasti on neile juurde vaja teisi objekte, et tekitada dialoog. Lausa üksildasena mõjub Hannes Starkopfi „Cyberant”. Taas on ära rikutud väga hea mõte, iseäranis kui mõelda algse kineetilise variandi peale. Ehk aitab korralik haljastus tuua välja hiidsipelga kui olmeulme tehismaailma absurdsuse võrdkuju (puhtalt minu tõlgendus).  Edith Karl­soni poleemikat tekitanud Haapsalu ühisgümnaasumi laeinstallatsiooni „Lennula” alumiiniumisse valatud origamitehnikas linnukeste puhul saab mängulisuse (sedagi pole nii vähe) kõrval rääkida installatsioonikunstist, aga ka tulekandjatest lindudest, kõrvutades vana- ja praeguse aja lugusid jne. Peeter Laurits ja Herkki Erich Merila on oma digiseeria „Therapia Floralis 1–30” ehitanud üles  „teraapilise kujunduse” põhimõtetele, arvestanud hiljutisi uurimusi ning mänginud vastuvõtja uudishimule ehk pakkunud ootamatu kujundi. Kui minu puhul käivitas seeria üks töö, fragment kultuurilisi assotsiatsioone, siis loodetavasti juhtub sama ka haigetega. 
Annan muidugi endale ka aru, et empaatia korral võib peaaegu igas professionaalses teoses midagi leida. Empaatia on vaja vastuvõtjas tekitada. Jaan Elken, vastates mu palvele seadust kommenteerida, alustas sõnadega, et „praegu on seadus ka ebatäiuslikuna parem kui seaduse puudumine”, lisades: „Seadus ei ole soodustus ega kingitus kunstnikkonnale, vaid esimene katse luua tellimis- ja rahastamismehhanism, millest lõppkokkuvõttes võidab eelkõige avalik keskkond.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming