Kuidas kirjutada Agu Pilt kunstiajalukku?

Pildi loomingu puhul ei kehti ei kämbi ega kitši, ei kõrg- ega madalkultuuri eristus, ka stiiliküsimused on lõks, mida on parem vältida.

MARTIN RÜNK

Agu Pildi mälestusnäitus „Homohetero“ Kastellaanimajas kuni 3. XII. Kuraator Harry Liivrand, kujundanud Kustav-Agu Püüman ja Ain Talalaev.

Agu Pilt. Nimeta. Akvarell, guašš, 1999.Kastellaanimaja

Agu Pilt. Nimeta. Akvarell, guašš, 1999.Kastellaanimaja

Agu Pildi (1951–2002) mälestusnäituse eesmärk on kuraator Harry Liivranna sõnul kinnistada kunstniku positsioon Eesti kunstiajaloos eelkõige just nii-öelda geikunsti narratiivis. Pilt on üks esimesi Eesti kunstnikke, kelle loomingus on mehe keha erootiline käsitlus nii kesksel kohal. Viimase viie aasta jooksul on Pildi lähedased sõbrad ja perekond korraldanud kunstniku mälestamiseks neli isikunäitust, kus väikeste erinevustega on pööratud tähelepanu peamiselt tema akvarellidele. Küsimus, kuidas kirjutada Agu Pilt ajalukku, võib esmapilgul tunduda lihtne, kuid lähemalt vaadates on see märksa mitmetahulisem.

Agu Pilt ei olnud kunagi peavoolukunstnik ja saavutas üldisema tuntuse alles mõned aastad enne surma. Ometi osales ta juba 1970ndate alguses Kaljo Põllu juhendamisel Tartu ülikooli kunstikabineti töös ja hakkas seejärel käima Tõnis Vindi juures, kuuludes Vindi õpilastest koosnevasse rühmitusse Studio 22. 1980ndatest hakkas Pilt tegutsema kostüümi- ja moekunstnikuna Viru varietee juures ning hiljem tegema seda tööd mitmete etenduste ja lavasõude juures Eestis ja Venemaal. „Ma ei ole ei teatri-, ei maalikunstnik, ei graafik ega ka disainer – olen lihtsalt kunstnik,“ on Agu Pilt korduvalt öelnud.1 Kuidas paigutada see terviklikkusetunne kunstiajalukku?

Tihti on leitud, et Pilt oli just kostüümikunstnikuna endale kõige sobivamas elemendis, kus ta sai lasta oma fantaasial lennata ja dekadentlikul esteetikal esile tulla. Kahjuks jääb selle valdkonna analüüs retseptsioonist üldjuhul välja ja tähelepanu osatakse pöörata ainult raamitud töödele. See ütleb nii mõndagi kunstide hierarhia ja meie võime kohta käsitleda visuaalkultuuri alavaldkondi. Sama käib mäluasutuste kohta. Agu Pildi looming on praegu talletatud kahes muuseumis: Eesti Kunstimuuseumis kahe ja Tartu Kunstimuuseumis 14 tööga. Veebis kättesaadavate andmete põhjal pole tema töid ei teatri- ja muusikamuuseumis ega tarbekunsti- ja disainimuuseumis.

Kuigi Pilt oli meie kunstiväljaga väga lähedalt seotud kogu oma täiskasvanud elu, püsis ta pigem selle äärealadel. Kindlasti on tegu mitme asjaolu kokkusattumisega, aga alles koos Tõnis Vindiga 2000. aastal Kastellaanimajas tehtud näitus „Hingelt alasti“ tõi ta pildile. Agu Pildile tuli kindlasti kasuks tema mentori ja legendaarse graafiku Tõnis Vindi avalik toetus, kuid ka meedias oldi selleks ajaks valmis kõnelema teemadel, millest varem ebamugavusega mööda vaadati. Eesti Ekspressis avaldatud Elo Viidingu tehtud usutluse kaudu sai avalikkus tuttavaks väga põneva isiksusega, kes rääkis suurilmaliku enesekindlusega oma tormilisest menust ja seiklustest Venemaal.2

Agu Pilt avastati 49 aasta vanuselt ja temast sai sensatsioon. Järgmise paari aasta jooksul avaldati temaga kümneid artikleid ja intervjuusid, siis aga võttis masenduse ja alkoholismiga võidelnud kunstnik endalt elu.

Seltskonnategelasena oli Pilt ilmselgelt eksootiline eksemplar, kunstikriitikud olid aga kimbatuses. Ta loomingus oli liiga palju 1970. graafika kuldaega ja Tõnis Vinti, et olla moodne ja originaalne, liiga palju kitši ja isegi slaavilikku ilu, et olla lahe, liiga palju alasti mehekeha, et olla igav. Ta paiknes ilmselgelt kahe ajastu murdejoonel ja puudutas uusi teemasid küll ilustavalt, kuid ka silmatorkava otsekohesusega.

Pildi loomingut kirjeldades on tihti otsitud tuge stiilianalüüsist, kuid veenvate tulemusteta. Kõige täpsem on ehk olnud Liivranna oma, kes võrdles samas Eesti Ekspressi numbris Pildi kunsti elegantselt manerismiga: „Ta püüdis iseenda eksistentsi tõestada mitte ainult suurmeistreid jäljendades, vaid nende saavutusi ka ebatavaliselt tõlgendades, et vaatajat hämmastusse viia, üllatada ja isegi šokeerida.“3 Liivrand täpsustab võrdlust, selgitades, et manerismis on hakatud nägema iseseisvat väärtust, mis mõjub renessansskunstiga võrreldes avaliku moraali trotsimisena ja mille „meelasuses on elunautimise hõngu, vere tukset, dekadentsi võltsimatut ülistust“.4

Agu Pilt õppis Tartu ülikoolis kunstiajalugu ja oli väga hästi kursis raskustega, mis tekivad tema kunsti määratlemisel. „Vaevalt et keegi oskab minu poolt viljeletavat stiili konkreetsete kunstilooliste terminitega nimetada. See on eriline, kõrgesteetiline, aga ka kitšilähedane, magus, ilus. Selle tõttu peavad paljud tegelased Eestimaal mind veidrikuks, kelle pildid, kostüümid, teatrikujundused on mainstream’ist ja nii-öelda moodsast lähenemisest kaugel.“5

Kunstniku isiksuse vastuolusid väga hästi avavas Marianne Kõrveri dokumentaalfilmis „Pildi sisse minek“ (2002) räägib Pilt ka antiesteetika ületamisest ja ilu tagasitulekust, viidates otseselt Linnar Priimäe estetismile. Kuigi nad kohtusid alles 1990. aastate keskpaigas, tundub Priimäe mõju Agu Pildi loomingu raamistamisele märkimisväärne. Priimägi kuulutas aktiivselt oma programmilist seisukohta, et aastatuhande vahetusel pöördutakse tagasi XIX sajandi esteetiliste väärtuste juurde.6 Priimägi pidas Agu Pildi loomingut oma teooria kehtivuse näiteks ning kirjutas ta kohta mitmeid arvustusi ja kureeris ka Pildi eluaja viimase isikunäituse „XIX sajand“ (2001) Samba galeriis.

Jääb küsimus, kuidas tuleb Agu Pildi loomingut käsitleda 15 aastat hiljem. Vaieldamatult tuleb Pildi pärandiga tegeleda, kuid olen endiselt kimbatuses. Kämbi ja kitši, kõrg- ja madalkultuuri eristus siin ei kehti, ka stiiliküsimused on lõks, mida on parem vältida, eriti hinnangute mõttes. Lihtsam on lugu teemaga ja siin võib täie kindlusega väita, et Agu Pilt on Eesti visuaalkultuuris erandlik erootilise kunsti viljeleja, kes kujutas nii nais- kui ka meesakte, kuid just mehe alasti keha ei olnud keegi Eestis varem selliselt kujutanud. Kindlasti on oluline tahk seejuures seksuaalsete tabude järkjärguline kompamine ja avastamine, mis oli Eestile 1990. aastatel iseloomulik.

Oleks huvitav lähemalt tutvuda ka Agu Pildi kostüümide ja moeperformantsidega, sest mul on tunne, et need mõjusid omas ajas fantaasiat ergutavalt ja olid võib-olla isegi elamuslikumad kui ta akvarellilooming.

Lähedaste inimeste jutust on kumanud läbi, et Agu Pilt oli särav ja erakordne inimene, hea sõber, kes läks paljudele korda. Kunst.ee-s avaldatud Raoul Kurvitza järelehüüe Agu Pildile on üks toredamaid kirjutisi, mida olen viimasel ajal lugenud.7 Kurvitz kirjeldab Pildi ärasaatmise almodóvarlikku meeleolu, kus segunes kurbus ja rõõm, ning kirevaid tegelasi, kes olid tulnud head aega ütlema. Õhus oli olnud sõnatu tähenduslikkus, mida on võimatu mõtestada. Kas meil on üldse muuseumi, kus suudetaks selline värvikas ja kogemusküllane elu kogu terviklikkuses oma hoolde võtta?

1 Grete Kaupmees, Agu Pilt – lihtsalt kunstnik, kes valinud Alla Pugatšovale kingi. – SL Õhtuleht 22. VIII 2001, lk 14-15.

2 Elo Viiding, Manerist ja maailmakodanik. – Eesti Ekspress, Areen 13. I 2000.

3 Harry Liivrand, Ah, bella maniera! – Eesti Ekspress, Areen 13. I 2000, lk B9.

4 Samas.

5 Marianne Kõrveri dokumentaalfilm „Pildi sisse minek“ (2002, Exitfilm). https://vimeo.com/188277514

6 Linnar Priimägi, Agu Pilt ja XIX sajand Sambas. – Sirp 17. VIII 2001, lk 19.

7 Raoul Kurvitz, Agu Pildi viimane etendus. In memoriam. – kunst.ee 2003, nr 1, lk 71.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming