Kuidas ja mille nimel kunstis võisteldakse?

Üks tõeliselt kasulik asi on Ars Fennica puhul kandidaatide ühisnäitus, kus pakutakse enamasti head ja aktuaalset kunsti.

OTSO KANTOKORPI

Näitus „Ars Fennica 2017“ Kiasmas kuni 18. II 2018. Kunstnikud, auhinna kandidaadid Maija Blåfield, Pekka ja Teija Isorättyä, Perttu Saksa, Kari Vehosalo ning Camilla Vuorenmaa.

Olen olnud kakskümmend aastat põhikohaga kunstikriitik ja jälginud kunsti­elu iga päev. Minu harrastus on olnud Eesti kunst ning olen ka Eestis palju reisinud. Kui vahel aja maha võtan, siis märkan, kui pinnapealsed on mu teadmised, sest autasustatud ja menukaid eestlasi tean tõenäoliselt nimetada rohkem spordivaldkonnast kui kujutavast kunstist. Olümpiakulla võitnud Erki Noole saavutustest tean tegelikult palju rohkem, kui 2011. aastal Köler Prize’i võitnud Jevgeni Zolotko edusammudest. Seda tõdedes hakkab natuke häbigi.

Suurem osa minu sõpradest ja tuttavatest on kunstnikud. Igapäevavestlustes puudutame teinekord ka kunsti­auhindu, eeskätt Ars Fennicat. Vähemalt proovime võitjad ära arvata. Eks see tegelikult tuletagi meede kõrtsimeelelahutust. Pean siiski tunnistama, et ei mäleta ühtegi kõrtsivestlust, kui oleksime innukalt arutlenud Turner Prize’i üle, kuigi see on ehk maailma üks tähtsamaid kunstiauhindu.

Kunstnike vestlused kunstiauhindadest ja -võistlustest lõpevad tavaliselt sellega, et kõik tunnistavad kunstis võistlemise võimatuks ja tarbetuks, isegi idiootlikuks või vastikuks. Mingil põhjusel ei käi see aga muusika kohta.

Näiteks Sibeliuse akadeemia rahvusvaheline Maj Lindi nimeline klaverikonkurss äratab alati suurt huvi ja enamasti ka sümpaatiat. Üks põhjus on loomulikult selge: kõik võistlejad esitavad samu teoseid, mistõttu on võrdlus justkui loomulik ja seetõttu ka võimalik. Kujutavas kunstis asjad nii ei ole.

Võistlemine praeguses visuaalses kunstis ongi seepärast problemaatiline, et ainuüksi tehnikaid ja materjale on pidevalt juurde tulnud ja need on kogu aeg muutunud. Kuidas on võimalik mõistlikult võrrelda skulptuuri ja videoteost? Millises omavahelises suhtes võiksid olla pretensioonitu käsitöö ja lopsakas barokkmaal? Ilmselt peab iga mõistlik kunstiinimene lihtsalt möönma, et hindamine on võimatu ülesanne.

Kari Vehosalo. Kolm figuuri laval. Õli lõuendil, 2017.

Pressifoto

Geniaalne Köler Prize. Kunstivõistlustel ja mainekatel kunstiauhindadel on aga vähemalt üks dimensioon, mida ei tasu alahinnata. Kui kultuuriajakirjandus kipub meelelahutust pakkuma, siis nüüdiskunstist kirjutatakse keskmeedias alati suurte auhindade jaotamise ajal. See tõsiasi unustati aga siis, kui Helsingi pidunädalatel lõpetati aasta kunstniku auhinna väljaandmine. 1971. aastal alguse saanud traditsioon oli 1990. aastateni ehk kõige tähtsam iga-aastane nüüdiskunsti uudisteema, mis pälvis ka meedias suure tähelepanu. Visuaalne kunst oli siis vähemalt korra silmapaistev uudismaterjal, tänu millele kogu kunstivaldkond ja selle olemasolu said kordki aastas laiema publiku tähelepanu osaliseks.

Auhindade ja võistluste tähtsust saab hinnata, kui mõelda oma igapäevaelule ja teadmistele teiste maade kunstielust. Mina näiteks tunnen tänu Turner Prize’ile suhteliselt hästi Suurbritannia kunstielu, kuna olen jälginud selle auhinnaga seoses algatatud kunstidiskussioone juba aastaid. Seda eriti Guardiani veergudel. Samasuguse kogemuse olen saanud Eestist, kus Köler Prize on – vähemalt minu arvates – tõusnud kiiresti kõige tähtsamaks kunstiauhinnaks. Kui konkreetseks minna, siis olen kaks korda sõitnud Tallinna ainult selleks, et vaadata Köler Prize’i näitust ja kirjutada sellest kunstiajakirjale Taide. Tänu Köler Prize’ile on Eesti kunst saanud Soomes märksa tuntumaks.

Interventsiooniline Köler Prize on sellegipoolest geniaalne auhind: EKKM on osanud selles ühendada tahumatu avangardismi ja elitaarse establishment’i. See on tegelikult apropriatsiooni tüüpiline näide, kuidas võita vaenlane tema enda vahendeid kasutades.

Ars Fennica on aga puhtalt establishment’i auhind. Selle jõud on algusest peale peitunud rahas. Tänavu on auhinnasumma 40 000 eurot. Nii suurest aastapalgast võib suurem osa kunstnikest ainult unistada, kuigi kõrvalt vaadates paistab, et Soome kunstnikel läheb hästi. Empiirilise uuringu kohaselt jääb aga iga kolmanda Soome kunstniku sissetulek alla Euroopa Liidu keskmisele sissetulekule, 2014. aastal oli see Soomes 1190 eurot kuus.

Ars Fennica ei ole siiski rajatud üksnes rahale. Auhinnakomisjoni on alati valitud professionaalsed kunstiasjatundjad ja ka kunstnikud. Tänavu valiti sinna nüüdiskunsti muuseumi Kiasma juhataja Leevi Haapala ning kunstnikud Jussi Kivi (2009. aasta võitja) ja Elina Merenmies (2007. aasta kandidaat), auhinnakomisjoni esimeheks aga fondi tegevjuht Leena Niemistö.

Võitja nimetab hiljuti Amsterdami Stedelijki muuseumi juhataja ametist lahkunud Beatrix Ruf. Auhinna määraja on strateegiliselt oluline, sest lisab auhinnale tähtsust ja toob ka võimaliku rahvusvahelise tähelepanu. Ars Fennica puhul on seda juba ammu tähele pandud. Selle aasta „diktaator“ Ruf tekitas küll teatud määral peavalu, kui tal tuli negatiivse kõmu tõttu Stedelijki muuseumi juhataja ametist lahkuda. On igati põhjust kahelda, kas liiga paljusid rahvusvahelisi ülesandeid täitval Rufil on tegelikult kuigi palju aega või tahtmist Ars Fennica nominentide loomingusse süveneda. See muidugi ei vähenda ainuüksi tema nimest tulenevat strateegilist maineväärtust. Tegelikult on ükskõik milline kandidaat hea valik ning raske ei ole ka kiiresti otsust langetada. Mingit kära selle ümber ei teki. Õigeid põhjendusi on lihtne leida, rutiini küsimus.

Kes saavad kandideerida? Ühes strateegilises mõttes on Ars Fennica ebaõnnestunud: kui ajalugu vaadata, pole päris selge, mille põhjal on kandidaadid valitud ning millal võivad Soome kunstnike kõrval osaleda ka naabermaade kunstnikud.

1991. aastal asutatud auhinna kandidaatideks sobisid 1993. aastal ka Põhjamaade kunstnikud väljastpoolt Soomet. Järgmisel aastal laieneti Peterburi ja Baltimaadeni ning platsile pääsesid ka eestlased: kandidaadid olid ka Jüri Okas ja Leonhard Lapin. 1998. aastal, kui mindi Põhjamaade juurde tagasi, võitis auhinna rootslane Peter Frie.

2000. aastal oli Islandi mehe Hreinn Fridfinnssoni võidukord. 2008. aastal võidutses eestlane Mark Raidpere, tema valis välja kuraatorite maailma supertäht Hou Hanru. 2013. aastal läks autasu taanlasele Jeppe Heinile. 2014. aastast peale on kõik kandidaadid olnud soomlased ning kogu ettevõtmise strateegilisest nõrkusest räägib kas või tõsiasi, et mina kui põhikohaga kunstiproff ei tea näiteks seda, kas Põhja- ja Baltimaade ning Peterburi kunstnikud sellel võistlusel ka edaspidi kaasa teevad. Sellest ei ole juttu ka fondi kodulehel. Seega ei ole see kunstiauhind just täpselt profileeritud.

Kunstiautasud kipuvad kunstipubliku arvates olema tobedad, aga siiski ka vajalikud. Kunstile ja kunstnikele on neist vaieldamatult kasu. Mina, tõsi küll, arvan, et paljudele kunstnikele tähendab see vaid ajutist avalikku tähelepanu ja mõnevõrra lisaraha. Soome kunstimaailm on õnneks vähenõudlik. Ja nii ei saa Ars Fennica pälvinud kunstnikku pidada „uuele ja kõrgemale tasandile“ tõusnud geeniuseks. Kõik auhinna võitnud soomlased, keda ma tunnen, on jäänud iseendaks.

Üks kasulik asi on auhinna kandidaatide ühisnäitus, kus pakutakse enamasti head, huvitavat ja aktuaalset kunsti. Nii on see nüüdki. Kuigi kõikehõlmavat ülevaadet Soome nüüdiskunsti olukorrast need ei paku ega saagi pakkuda, tõstab see kiidulaul vähemalt avalikkuse ette kunstnike arvates tähtsad teemad.

Lohutav on ka see, et pealesunnitud diskussioone ei teki või neid ei ole isegi üritatud üles võtta. Kõigile kunstnikele antakse oma ruum ning nad ei pea mõtlema selle peale, mida teised välja panevad.

Tänavused kandidaadid. Tänavu on üks harvu kordi, kui mulle kõigi kandi­daatide teosed meeldivad, isegi väga meeldivad, kuigi kunstnikud on vägagi erinevad.

Maija Blåfieldi episoodfilm on lummavalt absurdne dokumentaalne kollaaž inimelu uskumatutest dimensioonidest. Lisaks sellele tajusin videokunstis mulle uut mõõdet ja ka oskust: Blåfieldi kaadritagune hääl tõuseb oma lummavuses samale tasemele võib-olla Soome ehk kõige hinnatuma filmihääle Elina Salo omaga.

Pekka ja Teija Isorättyä on trans­formeerinud Hugo Simbergi klassikalise graafilise lehe „Surma aed“ (1897) hüpnotiseerivaks ja liikuvaks tänapäeva­skulptuuriks. See teos on tehniliselt nii peenelt tehtud, et tahes-tahtmata tuleb pöörata tähelepanu ka transformatsioonile. Nii vanaaegne kui see ka pole.

Ainuke tõeline diskussioon puhkeb fotokunstnik Perttu Saksa ja maalikunstnik Kari Vehosalo vahel. Nende mõlema looming sisaldab viljakat hoiakut, mis põhineb Sigmund Freudi mõistel unheimlich. Nad on tuttava ja ka võõra ühendamisel hirmuäratavalt kütkestavad, sõna otseses mõttes vapustavad. Vehosalo osutab, et ka Eestis omal ajal populaarne hüperrealistlik maalikunst ei ole vaid väline stiil – nagu praegu paljude seinamaalide, tänavakunsti puhul nii Soomes kui ka Eestis –, vaid siiani täiesti arvestatav maalikunstile lähenemise viis. Tema loodud maaliruum toob valgesse kuupi tagasi kunsti igavese maagia.

Olgu auhind tähtis või mitte, kunst on seda igal juhul. Juba seepärast tuleb seda näitust vaatama minna. Ars longa, trophaeum breve.

Tõlkinud Mait Eelrand

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht