Kuidas esitleda nõukogude kunsti – vaade muuseumi seest

Juta Kivim?

Järelkajana Kumu diskussioonile 29. III.  

Kumu avamisest möödunud kahe kuuga on nii ajakirjanduses kui kuluaarides kõige suuremat elevust tekitanud Eha Komissarovi kureeritud nõukogude perioodi hõlmav ekspositsioon. On tõstatatud küsimusi selle ekspositsiooni piiride kohta – miks pole välja pandud 1990ndate kunsti (mis tegelikult jääb perioodist välja) – kuni küsimuseni, miks üldse eksponeerida eraldi okupatsiooniajastu kunstinähtusi, ja eriti, miks rõhutada sügava murrangu järgse perioodi, nn sotsrealistlikke kunstinähtusi ja nende omal ajal eksponeerimata jäänud paralleelnähtusi samast ajastust. On kirjutisi, kus on rõhutatud, et nõukogude ekspositsiooni kujundus on ebaõnnestunud, võrreldes tänaseks juba kanoniseeritud II maailmasõja eelse nn varamu-tasandiga. (Postimees 3. IV). Küsitavaks on tehtud kuraatori valikud jpm. Kõik see kokku näitab elavat huvi just nimelt aastakümneid hõlmavate nõukogude kunstinähtuste vastu, mis on ju tänaseni paljus kaasaegsel tasemel läbi kirjutamata.

Mitmetele neist küsimustest vastas Kumu arutlusõhtul Eha Komissarov ise ja teeb seda ilmselt veel korduvalt. Küsimuse üle, miks on peetud vajalikuks eksponeerida nii rohkesti stalinistliku ajastu kunsti, sealhulgas ka Nõukogude kunstikeskustest neljakümnendail uude provintsi saadetud vene näidiskunsti, vastaksin meelsasti ka mina. Nagu Eha Komissarov ja mitmed teisedki tänaseks keskikka jõudnud kunstiteadlased, olen minagi lõpetanud Tartu ülikooli ajalooteaduskonna ja vaatan kunsti eelkõige seoses kultuuriliste ja sotsiaalpoliitiliste arengutega ajaloolises protsessis. Ma ei tea, kas taotluslikult või n-ö kõrvalproduktina on sotsrealistliku perioodi rikkalik ekspositsioon toonud kaasa päris huvitavaid küsimusi tõstatava antropoloogilise ainese, mis meid endid, aga kindlasti ka Eestit külastavaid võõraid võiks huvitada kindlasti tunduvalt rohkem mõnest muust samas ekspositsioonis esitatud probleemist. Küsimusele, kas kunstimuuseumi ekspositsioon peab tõepoolest olema ühtlasi ka ajalootund, vastaksin väga positiivselt. Jah, see ajalootund kunsti kaudu huvitab paljusid tunduvalt rohkem kui Euroopa ääremaa epigoonliku kunsti kohapeal paika pandud ametlik kunstiajalugu. Paraku ei pruugi see sobida üldaktsepteeritud valmistõdedega rahvuslikust eneseteadvusest.

Kuigi EÜSi ridadest riigistruktuure hõlvama kasvatatud etatistlikud noorpoliitikud seda ei armasta meenutada, seisab Eestil ja eesti rahval seljataga ligi tuhandeaastane koloniaalajalugu ja selles ajaloos on eesti rahvas olnud alati üheses positsioonis, koloniseeritud rahvas, hoolimata romantilistest legendidest, mis enamasti on töötatud välja vähem kui kakssada aastat tagasi alguse saanud rahvusliku enesemääramise perioodil. Ja veel, olenemata sellest, kas eestlased seda soovivad, hõlmab Nõukogude okupatsioon selles paljude okupatsioonide reas aukartustäratava ajavahemiku. Viiskümmend aastat on üks neljandik noore rahvuse rahvusliku enesetunnetuse ajaloos. Kui Venemaa tuhandeaastases riikluse ja rahvusliku kristluse traditsioonis võib nõukogude periood saja aasta pärast tunduda lihtsalt koletu ajalookapriisina, siis Eesti puhul ei ole see kindlasti nii ja mida varem hakkame paljusid oma rahvuslikke eripärasusi, sealhulgas ka kunstiajaloo arengut  analüüsima neid tõsiasju arvesse võttes, seda parem on see eestlaste rahvusliku enesetunnetuse tervisele. On üsna võimatu püsida assimileerimata, püsida elus tuhande aasta ja ka viiekümne aasta jooksul lakkamatus eitamise ja resistance’i seisundis. Selleks, et püsida sajandeid kestnud eriolukorras elus, on olnud ilmselt paratamatu leida võimalusi kompromissideks, elada sümbioosis okupeeriva võõrvõimuga. See kõlab alandavalt ja hirmutavalt, ent on paratamatu tõsiasi, millele peaks julgema võimalikult ruttu silma vaadata ja ka välja uurima, kuidas asjad tegelikult toimisid. Kuivõrd oluline on stalinistlik periood ka veel tänapäeva eesti kunstnikele, näitab kas või seegi, kui mitmeid kordi on oma näituseprojektides midagi sest ajast püütud meenutada ja esitada. Tuletaksin vaid meelde Jaan Elkeni üht viimaste aastate paremat näitust Hobusepea galeriis “Sagrada Familia”, kus kunstnik suudab maalikunsti võimalustega aktualiseerida rahvuse geneetilise mälu, konkreetselt 1946. aasta küüditamise loo.

Venemaalt siia saadetud “esmajärguliste” nõukogude kunstnike mitte just võib-olla esmajärgulised tööd olid omamoodi etalonid, mida nii või teisiti siiski järgiti. Ka tee Moskvasse ja vene muuseumidesse ning näitusesaalidesse oli vaba. Keegi ei keelanud reise mööda Nõukogude impeeriumi, kuigi osa neist toimusid sunniviisiliselt ja olid surmavad. Ent selline on Venemaa ajalooline traditsioon, millega oleme seotud momendist, kui Peeter I XVIII sajandi algul annekteeris Baltimaad. Olime paratamatult seal sees ja käsitletav periood on osa meie endi ajaloost. Paarkümmend aastat iseseisvust kahe maailmasõja vahel ei muuda seda tõsiasja olematuks.

Ella Wuolijoki astus Euroopa kirjandusse venekeelsest Tartu Puškini tütarlastegümnaasiumist ja esivanemate unistustest loodud Aleksandrikool asus tööle venekeelse koolina, meie esimene rahvuslik kunstnik Johann Köler töötas pea kogu elu Peterburis, oli vene kunstiakadeemia professor ja eestlased said tema maale näha alles pärast meistri surma, teades vaid Kaarli kiriku apsiidimaali, mille alt äsja saadeti rahulasse seekordse iseseisva riigi suur president Meri.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming