Kuidas eksponeerida muuseumis kunsti ajalugu?

Greta Koppel

Kunstiteadlaste ühingu tänavuse aastaseminari üks teema oli „Kuidas eksponeerida muuseumis kunstiajalugu?”. Teema avamiseks ja arutelu ärgitamiseks paiskasid korraldajad õhku veel omakorda küsimusi nagu „kuidas on muutunud kunstiajaloo eksponeerimise põhimõtted viimasel kümnendil?”, „kas Eestis on samamoodi kui mujal Euroopas?”, „mis on praegu kunstiajaloo eksponeerimisel oluline?”, „millised on näituste suundumused”, „kas ja kui palju peaks muuseum tegema publikumenu tagavaid blockbuster-näitusi?”, „kui palju peaks tegelema missioonipõhiste nišiteemadega?”. Kunstiajalugu eksponeeritakse muuseumis ajutiste näituste ja püsiväljapanekutena. Ajutiste näituste vorm soosib üksikküsimuste vaatlemist, nähtuste analüüsimist, võimaldab vahendada praeguse kunstiajaloo (kunstiuurimise) akuutseid küsimusi ja teemasid. Püsiekspositsioonilt eeldatakse kestvust, terviklikumat jutustust. Vana kunsti püsiekspositsioonid (traditsiooniliselt peetakse selle all silmas ajavahemikus 1450–1850 valminud kunsti) on muuseumi kauamängiva kunstiajaloo põhivaramu. See on universaalne kunstiajalugu arenguloost, kulgeb ajas kronoloogiliselt ja stiilikeskselt, esile on tõstetud idoliseeritud kunstnikud, kultuslikud šedöövrid ning rõhutatakse selliseid väärtusi nagu esteetiline kvaliteet, unikaalsus ja originaalsus. Põhiosas kujunes selline narratiiv välja juba ligi kahesaja aasta eest, kunstiajaloo distsipliini ja muuseumi kui institutsiooni algusaastatel, edaspidi on vastavalt ajastu väärtushinnangutele rõhutatud periooditi üht või teist aspekti. Laialt võetuna on hakanud selline eksponeerimisviis mõranema alles viimasel viiekümnel aastal, peegeldades muutusi ühiskondlikus mõtlemises: aktsepteeritakse tõdede paljusust, väärtushinnangute pluralismi.

Kuidas on muutunud kunsti eksponeerimise põhimõtted viimasel kümnendil? Suured ja universaalsed jutustused on asendunud isiklikumate lugudega. Püsiekspositsioonide ülesehituses on varasem kronoloogiline-koolkondlik jaotus asendunud temaatilise käsitlusega, universaalse asemel rõhutatakse kohalikku aspekti.

Aja jooksul aset leidnud teadmiste huviasetuse muutus avaldub ka objektide süstematiseeriva, liigitava, klassifitseeriva vaatlemise asendumises nähtuste uurimisega, analüüsimisega.

Praegust kiirelt muutuvat ühiskonda iseloomustab ka püsiekspositsiooni eluea lühenemine: eelistatakse mobiilseid lahendusi, kus ekspositsiooni saab kergesti ümber paigutada, uusi töid sisse lülitades jutustust (fookust) muuta. Ka otseselt sõnalisi lugusid jutustatakse rohkem kui varem, sageli mitmehäälselt. Lisaks kunstiajaloolasest kuraatorile annavad oma hääle töödele konservaator, muuseumipedagoog või miks ka mitte palavalt armastatud näitleja, esitatakse mitmesuguseid vaatenurki, mille hulgast külastaja saab valida teda kõnetava loo.

Hiljuti uuendatud Euroopa muuseumide püsiekspositsioon

2012. aasta kevadel avati Taani Rahvusgalerii uuendatud Lääne-Euroopa vana kunsti püsiekspositsioon, olgugi et eelmine seesugune oli selleks ajaks alles varases teismelise-eas (1998–2012). Ilmekas näide püsiekspositsiooni üürikesest elueast. 1998. aastal avatud ekspositsioon oli oma lähenemiselt väga julge ja moodne, paiknemine muuseumi uues valgusküllases juurdeehituses rõhutas aga vana kunsti moodsasse keskkonda toomist. Väljapaneku vaieldamatult kõige imposantsem osa oli kaheksa meetrit kõrge hele näitusesaal, mille kriitvalgetel seintel olid maalid eksponeeritud kolmes kuni viies reas. Selline installatsioon meenutab XVII-XVIII sajandi maaligaleriide seinu ning on vaadeldav nüüdisaegse kunstiajaloo – „kunsti kontekstis” kontseptsioonina. Tinglikult oli sealgi järgitud temaatilist jaotust, mis oli omane ka mainitud maaligaleriide installatsioonidele, kuid maalid olid seintele reastatud tähtsuse järjekorras: (muuseumitöötajate meelest) olulisemaks peetud olid vaatajatele paremini näha. Vähem olulisi väikeseformaadilisi töid oli võimatu vaadelda, sest need paistsid valgel seinal ülemises reas pisikeste tumedate plekkidena. Olgugi et kontseptsioonilt moodne ja installatsioonilt efektne ja pilkupüüdev, osutus see lahendus vana kunsti eksponeerimiseks ebasobilikuks. Valge kuubi printsiip toetab üldjuhul üksikobjekti fookusesse tõstmist, kuid vanad, domineerivalt tumeda taustaga tööd, eriti kui need on asetatud tihedalt üksteise kõrvale, ei tule valgel seinal esile.

2012. aastal avatud uus püsiekspositsioon on eelmisega võrreldes visuaalselt vähem ambitsioonikas, arvestatud on vana kunsti kapriisidega: ekspositsioon koliti ümber (tagasi) muuseumi vanasse hoonesse, kus ruumide seinte värv toetab vana kunsti eksponeerimist. Jutustus on esitatud temaatiliselt, aga nii, et esile on tõstetud kohaliku kogu eripära (näiteks XVII sajandi Madalmaade kunsti väljapanekus on keskne roll illusionistliku tromp-l’śil’i žanri meistril Cornelis Norbertus Gijsbrechtsil, kes on Madalmaade kunstiajaloo käsitlustesse ilmunud alles hiljuti, kuid tegutses aastatel 1668–1672 Kopenhaageni õukonnas), aga ka kohalikke kunstnikke, kes seostuvad tuntud Lääne-Euroopa kunstisuundumusega: näiteks näeb kõrvuti töid nii itaalia, prantsuse, flaami, hollandi, aga ka taani enda karvadžistidelt. Taani rahvusgalerii püsiekspositsioonid on eeskujulik näide, kuidas nende loomisel on aktiivselt suhestatud kunsti praeguste uurimisteemadega.

Võib tuua ka täiesti vastupidise näite. 2011. aasta sügisel avati Riia börsihoones Läti väliskunsti muuseumi uus püsiekspositsioon, mille dominandiks on Peterburi Ermitaaži XIX sajandi sisseseadet jäljendavad massiivsed stendid. Maalid nendel on eksponeeritud kujunduslikul põhimõttel (esteetiliseks printsiibiks võib seda nimetada vaid tavakeelekasutuses): ühel stendil kohtab nii flaamlasi, itaallasi, prantslasi, portreed ja maastikud on läbisegi jahistseenide ja natüürmortidega. Kui otsida mingitki loogikat, torkab silma tööde visuaalne rütmistamine: horisontaalset maali raamivad kaks vertikaalset, nende kohal ehisvööna väiksemad pildid jne. See kummaline „jutustus” muutub igati arusaadavaks, kui selgub, et kunstiajaloolase-kuraatori roll on piirdunud tööde väljavalimisega, aga teoste eksponeerimisviis on jäetud täielikult sisearhitekti otsustada.

Äsja avatud Amsterdami Rijksmuseumi uus püsiekspositsioon, mida oodati muuseumi ümber- ja juurdeehitustööde venimise tõttu üle kümne aasta, rakendab samuti uute püüdluste nimel nüüdisaegset taktikat, pakub mitmeid kaalutletud kompromisse. 1885. aastal avatud muuseumi puhul oli tegemist rahvusmuuseumiga, mille ekspositsiooni keskmes oli Hollandi ajaloo kuldaeg – XVII sajand. XX sajandi esimesel poolel kinnistus rahvuslike tunnete puhangus selle perioodi ülimuslikkus veelgi, teisel poolel lõikas sellelt kasu kultuuriturism. Kahtlemata on tegemist Hollandi ajaloo õitsenguperioodiga, kuid sellele vaatamata oli varasem väljapanek ebaproportsionaalselt XVII sajandi maalikunsti poole kreenis nii tööde hulga kui nende keskse asetuse poolest muuseumis, varasemad ning hilisemad perioodid aga viidud peatrajektoorilt kõrvale – marginaliseeritud.

Uue ekspositsiooni üks eesmärke on tõsta muuseumi tähtsust Hollandi publiku silmis. Iseenesest tähelepanuväärne väljakutse, mille õnnestumist (ebaõnnestumist) käis muuseumi taasavamise järel esimesel publikule avatud päeval (14. IV) uudistamas üle 13 500 inimese.

Uues ekspositsioonis on (kunsti)teosed asetatud konteksti: selleks, et eksponeerida neid koos nende ajalooga, on loobutud meediumipõhisest (maal, skulptuur, tarbekunst jne) ja klassifikatsioonipõhisest (kunst, ajalooline ese) eritlusest. Mitmel juhul on kanoonilise kunstniku tähtsa suurteose asemel eelistatud hoopis Hollandi kohalikus ajaloos olulist sündmust jäädvustavat taiest.

Teiselt poolt on tegemist võimalikult laiapõhjalise ja ülevaatliku ekspositsiooniga. Väljapanek hõlmab perioodi keskajast XX sajandini, ent muuseumikogu ajaloost ja iseloomust sõltuvalt domineerib siiski ka uues ekspositsioonis XVII sajand. Lisaks XX sajandi ekspositsioonile on muuseum saanud endale uuendusena eraldi Aasia kunsti paviljoni, muuseumi ajaloolist väärtuslikku kogu on uue ekspositsiooni tegemise ajal eraldi ja suurte kulutustega täiendatud. Kui uue ekspositsiooniga soovitakse ennekõike kõnetada omamaist publikut, otsida kompromissi kuulsate kunstiteoste kui turistlike vaatamisväärsuste ja ajaloo vahel, siis Aasia paviljoniga pakub muuseum oma kõige tulusamale grupile (jaapani turistid) kindlasti lohutust.

Uues Rijksmuseumis saab vaadata kunstiajaloo paralleelseid jutustusi: XIX sajandi lõpu kunstikaanon on säilitatud restaureerimise käigus välja puhastatud Cuypersi kavandatud ruumide dekoratsioonides, see tõstab mineviku vanameistrid nimeliselt esile. Ainsana on säilitanud oma esialgse positsiooni muuseumi püsiekspositsioonis Rembrandti „Öine vahtkond”, mis asub hoone keskteljel nn augalerii lõpus, spetsiaalselt kujundatud arhitektuurses raamistuses. Maal, mis oli rahvuslik ikoon muuseumi avamise ajal, on tänini suurim publikumagnet, olgu tegu siis turisti või ajaloohuvilisega.

Rijksmuseumi näide toob omakorda välja selle, kui tähtsat osa etendavad kunstiajaloo esitamisel muuseumihoone ja selle ruumijaotus, raamib seda, tuues sisse ootamatuid katkestusi ja pöördeid. Kui muuseum on kodustanud mõne teise otstarbega hoone (kirik, loss jms), võib hoone tähendus põhjustada ka eksitavaid interpretatsioone.

Kunstiajaloo uuemad suundumused kajastuvad ka muuseumide uuendatud püsiekspositsioonides, kuid jutustuse esitamisele seavad omad nõuded nii publik (kellele jutustatakse) kui keskkond (kus seda tehakse). Muuseumis esitatavas kunstiajaloo jutustuses on visuaalselt kogetaval füüsilisel objektil kanda tähtis roll. Jutustuse esilepääsuks tuleb arvestada visuaalse mõjususega – see tähendab hoolsat valikut ning nende eksponeerimise viisi (kujundust). Materjal, millest saab suurepärase kunstiajalooalase uurimusliku artikli, ei tähenda veel head näitust.

Kadrioru kunstimuuseum, ainus traditsiooniline vana kunsti muuseum Eestis, on samuti hakanud järk-järgult oma ekspositsiooni ümber tegema. 2010. aastal esimesena valminud Madalmaade püsiekspositsioonis on järgitud samu arengusuundi, millest eespool juttu oli: rahvuskoolkondlik jaotus on asendunud temaatilise käsitlusega, n-ö Lääne-Euroopa suure kunstiajaloo jäljendamise asemel on tähelepanu kogu siinsel tähendusel. Muuseumilugu põimub siin tahes-tahtmata ühte erakorralise arhitektuuri ja väga väärika ajalooga lossi looga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming