Kui vaid Ariadne lõnga jaguks

REET VARBLANE

Instrumentaalsete suundumuste, uute nimede ja tuntud tegijate kõrval oli Tallinna graafikatriennaal 1970ndatel ja 1980ndatel vaieldamatult üks olulisi allikaid, mille abil ja ümber (lähi)kunstiajalugu konstrueeriti. Triennaalile jõudmise alus oli novaatorlus (uudsed tehnilised võtted), kuid ka oma kunstivaldkonna traditsiooni jätkamine, oma maa näo säilitamine ning selle ühildamine looja isikupäraga. Veel 1980ndatel võis triennaalidel suhteliselt hõlpsalt eristada eesti, läti ja leedu graafikakoolkonda. Seetõttu oleks siis olnud märksa lihtsam koostada professionaalide kõrgetele ootustele vastavat esinduslikku retrospektiivi, mis oleks ka laiemale kunstipublikule pakkunud äratundmisrõõmu ja uhkustunnet.

Kuidas aga võtta kokku viiskümmend aastat ja kuusteist sündmust nüüd, kui muutunud pole ainult näituse­formaat, vaid ka kogu valdkond – graafika kui selline ning esitada seda kokkusurutult Kumu IV korruse B-tiiva suhteliselt väikesel ekspositsioonipinnal nii, et oleksid toodud välja olulised teosed, arengu­loogika ning selle otsustav katkestus XXI sajandi algul? Ning et see ei oleks mitte ainult faktipõhine ja teoreetiliselt põhjendatud, vaid ka atraktiivne.

Kuraatorid Eha Komissarov ja Elnara Taidre on mõistnud ülesande tõsidust (ega muidu oleks väljapaneku pealkirjas „labürint“) ja leidnud koostöös kujundajatega suurepärase lahenduse: saali läbiva käigu ühel, korralikult vormistatud küljel on väljas auhinnatud teosed, teisel, korralikult vormistamata küljel aga teosed, mis kas juba eksponeerimise ajal või ka tagantjärele on tähenduslikud graafika kui valdkonna arengus. Tähenduslikud teosed on koondatud teemaplokkidesse, mille abil osutatakse graafikapilti rikastanud uutele nähtustele, teemadele, mida aga tagantjärele võib käsitada ka traditsioonilise estamp­graafika mõradena ja mis ajapikku viisid graafika mõiste ümbermõtestamiseni. Kui pidada kogu nõukogudeaegset kunsti muust maailmast äralõigatud katkestuseks, siis tähistavad need katkestuslikud plokid maailma visuaalse kultuuri juurde naasmise, aga ka meie oma traditsiooni lõhkumise esimesi märke. Kuigi Eha Komissarov on näitusega kaasnenud raamatus viidanud triennaali auhinnapoliitika konservatiivsusele,1 ei läbi binaarne vastandus – alalhoidlikud riigitruud laureaadid ja isepäised novaatorlikud taustajõud – kogu labürinti. Tegemist on igas mõttes hoopis paindlikuma ja keerulisema süsteemiga.

Tuleb tunnistada, et väljapanek hakkas hästi toimima siiski alles koos lisainformatsiooniga, raamatuga. Iseäranis pärast Eha Komissarovi artikli „Triennaali graafika kui kunstiajaloo osa“ läbilugemist omandasid minu silmis teoste valik ja järgnevus loogilise tähenduse, loksusid paika ekspositsiooni rõhuasetused. Kui Komissarovi esseed võibki käsitleda kuraatorikontseptsiooni (süvendatud) esitusena, siis ülejäänud tekstid – kas siis spetsiaalselt sellele raamatule kirjutatud Leedu2 ja Läti3 analüütiline käsitlus või Mai Levini traditsioonilisemas kunstiajaloolises võtmes tagasivaade4 või isiklikumad seisukohavõtud, nagu Eve Kase triennaali reformimise, ümbermõtestamise õigustus5 või Enno Ootsingu algusaegade meenutus6, aga ka triennaali ühe algataja ja esimeste triennaalide ühe korraldaja Jüri Haini varasemate artiklite7 uuesti esitamine – on igati asjakohased just ajaloolise konteksti loomise ja mõistmise mõttes. Raamat aitab mõista, mida tähendas liiduvabariikide suurnäituse tegemine Nõukogude ideoloogilises, majanduslikus ja kunstipoliitilises kontekstis ning millist julgust, visiooni ja korralduslikku võimekust see korraldajatelt nõudis. Aga ka milliste dilemmade ees seisis uus meeskond 1990ndail Eesti iseseisvuse tingimustes ja kuidas nad kujundasid graafikatriennaalist rahvusvahelise tähtsusega nüüdiskunsti formaadi, kui kasutada raamatu koostaja ja näituse teise kuraatori Elnara Taidre sõnastust.

Saan täielikult aru, miks on autorite hulka kaasatud Londoni Courtaldi kunstiinstituudi doktorant Wiktor Komorowski: kindlasti on ta suurepärane kuraator ja Ida-Euroopa kultuuri tundja, kuid tema püüd näha kunstniku igas vabas eneseväljenduses rahvuslikku vastuhakku, on tollase olukorra liiga must-valge adumine ja kunstnikupsühholoogia eiramine. Mida lähemale aga Komorowski praegusele ajale jõuab, seda huvitavamaks läheb tema tõlgendus.8 Lvivi kunstnike, triennaali entusiastide Mihhail Zeleni ja Valeri Tarussovi meenutused9 on aga jäänud kinni Eesti kui Nõukogude vabaduse kantsi hardasse imetlusse ega paku palju uut. Vahest oleks Ljubljana biennaali ekspertidel olnud midagi teistsugust meie triennaali kohta välja tuua.

Selle raamatu väärtus ei peitu mitte ainult konteksti loomises, faktide ja tõlgenduste esitamises, siin avaldatus tuleb selgelt välja graafikast kirjutajate positsiooni muutumine ja sõnavara teisenemine: graafikast kui spetsiifilisest valdkonnast on saanud aktuaalse nüüdiskunsti orgaaniline osa, millega kaasnevad üldisemad küsimused, nagu graafika määratlemine ehk millal ja miks mingit nähtust saab (ja tuleb) vaadata just graafikana.

Tõlkimine on peen kunst, pahatihti kipub ikka midagi kaotsi minema, iseäranis kui tegemist on spetsiifiliste kujunditega. XXI sajandil ei räägita mitte ainult nüüdiskunsti biennaalide-triennaalide üleküllusest, vaid ka ühetoalisusest. Asi ei ole pelgalt nüüdiskunstis ja teemavalikus ega ka mitte esitatud kunsti keele täpsuses, vaid kuidas lokaalset omapära, selle kiiksu uuesti välja tuua.

1 „21. sajandi publikul võib laureaatide teoseid vaadates jääda triennaalist mõneti väär mulje. TGT näitusepoliitika oli tollaste olude kohta silmatorkavalt vabameelne, võrreldes näiteks auhindade jagamisel praktiseeritud poliitikaga, mis sageli ei reageerinud tegelikule olukorrale. Sirvides 1970. ja 1980. aastate katalooge, leiab Eesti osast sageli kunstnikke, kelle graafika ei põhinenud soositud joonistuslikul algel, kes kasutasid fotomehaanilisi eksperimente, tegelesid erootiliste kujunditega ja teiste väga kaasaegsete teemadega (Raul Meel, Jüri Okas, Leonhard Lapin, Tõnis Vint), saamata iial TGT laureaatideks.“

Eha Komissarov. Triennaali graafika kui kunstiajaloo osa, lk 264.

2 Jurga Minčinauskienė, Kristina Kleponytė-Šemeškienė. Leedu graafika dialoogis Tallinna Graafikatriennaaliga. Lk 370–387.

3 Anita Vanaga. Tallinna Graafikatriennaal ja Läti, lk 388–427.

4 Mai Levin. 50 aastat Tallinna Graafikatriennaali, lk 118–125.

5 Eve Kask. Missioonist ehk graafikatriennaali varjatud mootorid, lk 126–137.

6 Enno Ootsing. Meenutusi varasematest Tallinna Graafikatriennaalidest, lk 106–117.

7 Jüri Hain. Tallinna II Graafikatriennaali eel. Lk 138–143. Esimest korda ilmunud Kunst 1971, nr 39/1, lk 5. Jüri Hain. Kaheksas, rahvusvaheline, lk 144–161. Esimest korda ilmunud Kunst 1991, nr 76/1, lk 2–7.

8 Wiktor Komorowski. Mis on hoidnud Tallinna Graafikatriennaali juba 50 aastat maailma graafikakaardil? Lk 240–255.

9 Valeri Tarussov. Triennaal. Vabaduse õppetunnid, lk 226–235. Mihhail Zelen. Reisid Tallinna Graafika­triennaalidele, lk 236–239.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht