Kui süsti asemel antakse pintsel ja värvid

Ka erivajadusega inimesed on loovad isiksused, neilgi on õigus eluloole ja oma teoste autorlusele.

SIGRID SAAREP

Näitus „Kogutud maailmad“ Kondase keskuses 11. VI – 15. IX, kuraator Mari Vallikivi.

Haritud toetajate või eestkõnelejate olemasolu on külageeniuste ja erakkunstnike nähtavaks tegemisel alati oluline olnud. Selle protsessi käivitasid sajand tagasi avangardi kursil liikuvad kunstnikud ja poeedid. Amatööride tööd jõudsid peagi ka kunstiturule ja galeriidesse. Kollektsionäär, kunstidiiler ja kriitik Wilhelm Uhde (1874 – 1947) oli naivistide (toona kutsuti neid primitivistideks) loomingu esimene teadlik koguja ning avaldas 1911. aastal kunstnik Henry Rousseau’st monograafia. Kui alul naivism ärritas kodanlikku publikut, siis hiljem harduti ja näiteks Nõukogude Liidus sai naivismist riiklikult toetatud kunstivool.1 Hiljem on kunstisüsteemide huvi naivismi suhtes jahenenud.

 

Toores kunst. Kesk-Euroopas tekkinud nähtus art brut (eesti keeles toores, töötlemata kunst) sai alguse psühhiaatrite huvist vaimuhaigete loomingu vastu, vt näiteks Walter Morgenthaler „Ein Geisteskranker als Künstler“ („Hull kunstnik“, 1921). Teise maailmasõja järgsetel aastatel innustuti antipsühhiaatrilistest ideedest, milles nähti vaimuhaiguste raviks kasutatavaid meetodeid (sotsiaalne isolatsioon, ranged reeglid ja rutiin, sundravi) ebainimlikuna ja isiksust maha suruva vägivallana.2 Ebanormaalsuse kõrvaldamise asemel keskenduti teistsuguse normi aktsepteerimisele, paljud doktorid andsid oma patsientidele elektri ja süsti asemel värvid ja pintsli ning haiglate juurde tekkisid loov­ateljeed. Vt näiteks itaallase Carlo Zinelli juhtumit 3 või ka Guggingi kunstnikke.4

Klassikalisel art brut kunstil puudub siinmail ajalooline tagapõhi, kuna häiritud vaimust tõukunud loomingut 1920–1930. aastatel veel ei teadvustatud ja nõukogude ajal oli vaimuhaigla ideoloogilistel põhjustel pigem jäik repressiivsüsteemi tööriist kui patsiendist hooliv raviasutus, erandiks ehk riiklike rahvakunstnike ja parteilaste eriravi. Antipsühhiaatrilisi ideid rakendati aga teatri- ja kirjandusringkondades, mille eestkõnelejaks kujunes eksperimenteeriv psühhiaater ja kirjanik Vaino Vahing.

Praegusaegses ühiskonnas püütakse inimese isiklikku hullust leebemate meetmetega normikohastada. Ka lootusetult teistsugune tuleb saada kontrolli alla, sotsialiseerida ja riiklikult rehabiliteerida. Sellise kõike ja kõiki ühtlustada sooviva paradigma juures ei jää enam palju võimalusi tooreks ja töötlemata loovuseks. Samuti ei võimalda tänapäeva seadused, ravimanuaalid ja ametijuhendid arstidel kuigi palju improviseerida. Lisaks veel isikuandmete kaitse, kliendilepingud ja paljud muud piirangud, mille hulgas ka ühiskondlik või perekondlik häbitunne.

Põhimõtteliselt on art brut (kunst, mida hiljem on terminiga autsaiderkunst laiemaks ja hägusamaks venitatud) psühhiaatrite ja kunstnike interdistsiplinaarne projekt, mis tänapäeval kuulub ajalukku ning muuseumisse. See aga ei tähenda, et professionaalsest kunstist erineva praktika abil loodud teosed kuhugi kadunud oleks.

 

Näitusel esindatud autoritest on erakordselt huvitava pildikeelega kunstnik Lembar Linder. Lembar Linder „Kooriloomad“.

Sigrid Saarep

Kogutud maailmad. Viljandi Kondase keskus korraldas Eesti vabariigi 100 sünnipäeva tähistamiseks sotsiaalse suunitlusega näituse „Kogutud maailmad“, mis koondab enam kui 50 Eesti psüühilise erivajadusega inimese kunstiloomet. Teosed koguti Eesti päevakeskustest ja erihoolekandeüksustest ning näitusel oli 240 teost. Näituse koostaja Mari Vallikivi on seinatekstis kirjutanud: „Siiski pole väljapaneku eesmärgiks niivõrd marginaalsuse demonstreerimine, kuivõrd kunsti põhimõtteliste küsimuste – autentsuse, originaalsuse, loovuse ja kunstniku positsiooni – mõtestamine laiemalt.“

Kas kõik näitusel esitatud autorid end kunstnikuks peavad, selles ma kahtlen ja veel vähem on nad võimelised kunstniku positsiooni teemal argumenteerima, aga see selleks. Samuti arvan, et marginaalsus ei ole negatiivne omadus, mille peaks poliitilise korrektsuse või demokraatlike väärtuste nimel autsaiderkunstist rääkides kõrvale jätma. Keskus ja ääreala on lihtsalt erinevad kohad. Kui kõik galeriid korraga oleksid täidetud kunsti äärealalt pärit töödega, tekiks nähtust kiiresti tüdimus. Kuuldavasti väsitas just marginaalsete maailmade suur kontsentratsioon paljusid 2013. aasta Veneetsia biennaali külastajaid.

Tänapäevaste kultuurinormide juures on mõeldamatu, et saaksime avalikult kirjutada kunstniku teose saatetekstis tema haiguse detailidest või lapsepõlvetraumadest. Autsaiderkunsti klassikalisse perioodi kuuluvate kunstnike kataloogide, näituste ja oksjoniteoste müügilisti kuulub aga alati autori põhjalik, sageli traagiline elulugu, vastasel juhul poleks teosel enam sama sisulist ega ka rahalist väärtust.5 Kui kõik tänapäevased muuseumid on ära tabanud selle, et huvi tekitamiseks tuleb lugusid jutustada, siis ehk on võimalik avatud meele ja empaatia abil süüvida ka erivajadusega inimeste maailma ja sinna varjunud lugudesse. Lood on need, mis köidavad ja teevad mõnegi autori teosed just tausta kaasabil vastupandamatuks. Arvamust, et erakkunstnike juures on elu ja looming lahutamatud, jagavad paljud teemaga süvitsi kokku puutunud kirjutajad, uurijad, kuraatorid, kriitikud. Kriitikutest vastaspool on mõnikord väitnud, et inimeste kannatusi ei sobi eksponeerida ning tööd rääkigu enda eest. Erivajadusega inimesed on samuti loovad isiksused (mitte kliendid) ja isiksuse juurde kuulub õigus eluloole ja oma teoste autorlusele.

 

Kõnealusel näitusel on paljud teosed valminud tugikeskustes juhendajate või terapeutide kaasabil. Seega on loodud produktsioon läbinud juba esialgse moraalse ja kunstilise filtri, milleks on olnud vastavate asutuste töötajad. Kondase keskus on teinud järelnoppimise. Võimalik, et esimese filtrita oleks valik olnud teistsugune ja mitte nii vaoshoitud nagu antud väljapanek. Paljudes erivajadusega inimeste tugisüsteemides tehakse kunstiteraapiat illustratsioone või fotosid kopeerides, et harjutada erivajadusega inimeste käelist osavust ja seeläbi turgutada ka mõtlemisaparaati. Saadud tulemused erinevad, mõnel juhul on originaal aga protsessi jooksul tundmatuseni transformeerunud nagu pikaajaliselt kunstiga tegelenud Diana Rahuba töödes.6

Teosed on vaatamise lihtsusta­miseks jagatud teemaplokkideks: inimesed ja portreed, eluolu ja ehitised, nägemused, masinad ja sõjamehed, taime- ja loomariik, mustrid ja värvid, kirjad ja kordused. Koopiad on paigutatud samuti eraldi jaotusse.

Huvitav pildikeel. Näitusel esindatud autoritest on erakordselt huvitava pildikeelega kunstnik Lembar Linder, kelle teistest eristuvaid teoseid leiab mitmest eri jaotisest. Kahjuks loobus ta pärast oma juhendaja Niina Lõhmuse surma kunsti loomisest. Linderi joonistustes sünteesitud kujundid ja objektid moodustavad kummalise, aga tervikliku süsteemi, tööde atmosfäär on korraga nii helge kui ka kuratlik, nii lapsik kui rafineeritud. Autistliku kunstniku ühel joonistusel on kujutatud inimese poosis karusid, viisnurki mütsil kandvate sõduripeade ja karupeade rivisid, kelle ees lebab alasti naine, esiplaanil aga pisike inimeselaadne olend. Pildile on autor kirjutanud teksti „Ma lõin kaabaka sandiks“. Ühel teisel joonistusel on aga kaks pikaks venitatud seakere ja inimesepeaga olevust, kellest jämedam kõrgub hieronymusboschilikult esiplaanil oleva kõhnema kohal. Teos kannab pealkirja „Kooriloomad“.

Autistide joonistuste juures on täheldatud, et inimeste kujutamisel jäävad nad ühe registri juurde ega varieeri oma kujundeid, kõik näod on üksteisele sarnased. Ümbritsevat ruumi kujutatakse aga detailse täpsusega. Ka Lembar Linderi piltidel on loomad kujutatud ilmekamana kui inimesed. Kuigi ka loomapeade juures on märgata lihtsustamist, vastandina kehadele, mis on vägagi dünaamilised. Veel on autori teostele omane fragmenteerimine ja teatav kordus. Teostel on sageli kujutatud figuure, mis järsult katkestatud või kujutatakse pildil muude kujutatud esemete või figuuridega võrreldes ülisuurelt mõnda detaili. Kui paljude teiste näitusel olevate teoste kirjeldamisel piisab paarist epiteedist nagu ilus, värvikirev, omanäoline või detailirohke, siis Linderi teoste fluidumi loob mainitule lisaks mingi kirjeldamisele raskesti alluv kvaliteet.

Näitusel on väljas palju joonistusi-maale, kuid vaid mõned üksikud skulptuurid. Viktor Novikov on detailse põhjalikkusega värvilisest plastiliinist meisterdanud „Armeede armee“, mis koosneb eri ajastute sõjameestest ning Rando Suppi puidust, naeltest ja plastikust pea. Võib oletada, et skulptuuride loomiseks ei ole asutustel materjale ja ruumi.

Maalidest-joonistustest jäävad teistest rohkem silma Mait Rebase seeria „Taassünni kuninglikud ehted. Jüri Vlassov. Kati Murutar“, Andres Saksa joonistused, ühel neist on kujutatud Toomas-Hendrik Ilvest, teisel ekspressiivset figuuri, mis laadilt meenutab tuntud Guggingi kunstniku Johann Hauseri töid. Paljude portreede hulgast paistab eriliselt silma Raimo Raigla psühhedeelne portree. Veel on põnevad Tambet Tamme „Ufo puiduplatsi kohal“ ja tema teised tööd, Henri Vaarmetsa linna­vaated ja transpordiskeem, Valdek Tiiriku rongide seeria, Marko Jeereti lossid ning Heino Säga toonekured.

Lõpetuseks räägin ühe seiga meie tuntuima alternatiivarhitektuuri esindaja Vaike Lubi rehabilitatsiooni katsest. Usun, et paljud mäletavad või on kuulnud tema tohututest roigasehitistest või ka pilpalossidest Lepakosel, Vändra ja Suure-Jaani lähistel. Ta oli oma „hullumeelsete“ ehtiste ja giidituuridega tuntud peamiselt nõukaajal ja 1990. aastatel. Kuna Vaike Lubi oli Suure-Jaani valla elanik, siis prooviti teda valla sotsiaalkorterisse majutada. Loomult vaba hingena läks Vaike Lubi sealt pidevalt minema, sest metsahooned vajasid ehitamist ning korteris tegevusetult istuda ta ei suutnud. Hulluse normaliseerimisest ei saanud asja.

 

1 Sigrid Saarep, Solvates Meduusi. Modernismist lähtuvad rahvakunstid. Tallinna Kunstihoone Fond, Tallinn 2009.

2 Vt järgmisi raamatuid: Erving Goffmann, Stigma. Notes on the Management of Spoiled Identity. Simon & Schuster, New York 1963; Erving Goffmann, Asylums. Essays on the Social Situation of Mental Patients and Other Inmates. Simon & Schuster, New York 1961; Ronald David Laing, The Politics of Experience and the Bird of Paradise. Penguin Books, London 1967; Ronald David Laing, The Divided Self: An Existential Study in Sanity and Madness. Penguin Books, London 1960.

3 The Museum of Everything Presents Carlo Zinelli. http://www.musevery.com/ilpalazzo/en/zinelli.php

4 Roger Cardinal on Outsider Art. – Raw Vision 1998, nr 22. https://rawvision.com/articles/roger-cardinal-outsider-art

5 James Tarmy, Outsider Art goes mainstream. – Bloomberg 8. I 2016. https://www.bloomberg.com/news/articles/2016-01-08/outsider-art-goes-main­stream

6 Diana Rahuba ja Lembar Linderi tööd olid väljas 2003. aastal Tallinna Kunstihoones näitusel „Solvates Meduusi“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht