Kui horisonti pole, mis siis üldse on?

„Vaikus. Pimedus“ on aktuaalne, kuid tulevikustsenaariumile pinnase loomiseks jääb puudu teravusest ja ahhaa-elamusest.

LIISI AIBEL

Näitus „Vaikus. Pimedus“ Tallinna Kunstihoones kuni 9. X. Kuraator Anneli Porri, kujundajad Jaana Jüris ja Neeme Külm (Valge Kuup OÜ), kunstnikud Neïl Beloufa, Kennedy Browne, Phil Collins, Jaana Kokko, Holger Loodus, Kristina Norman, Anna Škodenko ja Andres Tali.

Soome kunstnik Jaana Kokko lahkab videos „Mis seal on kujutatud?“ (24’, 2016) pimedate näitetrupi abil tunnet, mis valdab meist enamikku, kui mõtleme tundmatule tulevikule.

Soome kunstnik Jaana Kokko lahkab videos „Mis seal on kujutatud?“ (24’, 2016) pimedate näitetrupi abil tunnet, mis valdab meist enamikku, kui mõtleme tundmatule tulevikule.

Karel Koplimets

Lapsena imestasin ajalooõpikuid või muud ajalooainelist kirjandust lugedes alati, kuidas inimesed Teise maailmasõja koidikul nõnda naiivsed olid: ostsid ja ehitasid maju, asutasid ärisid, abiellusid ja said lapsi. Kuidas nad ometi ei tajunud, et kannakinnitamise asemel tuleks hoopis põgeneda ja elumajadest etem oleks püstitada barrikaade? Viimase aasta jooksul olen aru saanud, et naiivne olin (loomulikult) hoopis mina, sest kogu maailmas õhus vibreerivast ärevusest ning üha tõsisematest konfliktidest hoolimata ei põgene ma ära, vaid elan rahulikku elu, olen ametis kodu ja püsivate suhete rajamisega. Miks? Sest mu mõistus – vaatamata ohumärkide teadvustamisest – keeldub uskumast, et peagi võib tulla sõda või laguneda tuttav maailmakord. Selle arusaamani jõudmine on mu kõige teravam kogemus: minevikust ei saa õppida ega tulevikku ette näha.

Suve keskpaigas ringles Facebookis ajaloolase Tobias Stone’i artikkel „Ajalugu ütleb meile, mis võib Brexitist ja Trumpist edasi saada“,* mis puudutas jagamiste arvu järgi otsustades väga-väga paljusid. See raputas üles tardumusest, mis tuleb igiomasest minuga-seda-küll-ei-juhtu-mõttelaadist või, nagu nendib artikli autor, paratamatust optimismist. Stone väidab, et ajalugu liigub ringi mööda: suured ja vapustavad sündmused korduvad üsna kindla regulaarsusega ning sõjad on inimkonnale igiomased ja seega vältimatud. Kuna üksikisiku ajalootaju on piiratud, ulatudes vaid paari põlvkonna taha, siis ei oska me kunagi fikseerida hetke, kui seisame taas suurte muutuste lävel. See jääb alati tuleviku-ajaloolaste määrata.

Kunstniku utoopianägemus tulevikustsenaariumiks. Näituse „Vaikus. Pimedus“ alapealkiri on „Kui me teame, mis oli, kas me teame, mis tuleb?“. Kiire vastus on „ei“ ning etteruttavalt nendin, et seda tõestavad ka kõik eksponeeritud teosed. Laias laastus võib mõttemustrid jaotada selle näituse kontekstis kolmeks: liigne mõtlemine tulevikule ja pidev märkide otsimine minevikust; üldse mitte tulevikule mõtlemine ja minevikus elamine ning tulevikus elamine ning mineviku unustamine. Ideaal võiks olla kõigi kolme sümbioos, kuid ega seda tegelikult juhtu. Selles võib üsna kindlalt ja kohe alguses kokku leppida.

Näitusekataloogi eessõnas kirjutatakse, et „kunstnike pakutud utoopianägemustel või minevikurefleksioonidel on suur potentsiaal saada mudeliks mõnele tulevikustsenaariumile“. Mulle tundub, et siinkohal ja nüüdiskunsti silmas pidades on takistuseks, et praegu ei ole moes omada pretensiooni haarata kogu maailma, kõik korraga välja öelda ning kokku võtta. See pole mõeldud etteheite, vaid ääremärkusena, et arutada selle üle, kui suur on kunstniku võim millegi uue, kunstist kaugemale ulatuva loomisel ja kaasinimeste sotsiaal-poliitilise maailmapildi kõigutamisel. Ehk on põhjus see, et näituse autorite puhul on tegemist katastroofieelse, mitte -järgse põlvkonnaga. Sellel põlvkonnal pole mälestusi ja kogemusi miljoneid inimesi haaravatest massipsühhoosidest ja vapustustest, mis tõestavad, et maailmakorra raputamine ning absoluutselt kõigi inimeste elu ühekorraga muutmine on tõesti võimalik.

Individualistlikul, siduva filosoofilise ideoloogiata ajajärgul on loomulik, et tegeletakse ennekõike detailide, üksik­olukordade ja -mõtetega. Kildudest formuleerub järk-järgult siiski tervik, mis peegeldab tuleviku-mineviku suhteid kindlasti kainemalt kui üks, absoluutsele tõele pretendeeriv monoliitne mõte, teos või akt. Kuraator Anneli Porri on Kunstihoonesse kokku kogunud valiku selge sõnumiga teoseid, mis kutsuvad ühel või teisel moel tema sõnul oma (kitsast, kuid huvitavast) vaatenurgast astuma välja mineviku-oleviku-tuleviku paratamatust voolust ja teadvustama, et meie arusaamised ja motivatsioon on muutlikud ja ebapüsivad ning sõltuvad kontekstist.

Eelmise sajandi keskpaigas valitsenud utoopiatel ei ole läänemaailmas enam kohta: elatakse pigem hetkes ning tunnistatakse oma piiratust tuleviku ennustamisel. Sestap mõjub Prantsuse-Alžeeria kunstniku Neïl Beloufa videoteos „Kempinski“ (14’, 2007) küünilisele läänlasele äärmiselt värskendavalt. Video peategelased, lihtsad Mali inimesed, on oma mõtetega juba tulevikku jõudnud ning jätnud mineviku ja oleviku rahulikult oma elust kõrvale. Nad nendivad rõõmsalt, et autod on samasugused oma tahtega olevused nagu meie. Kui ka kõik inimesed peale ühe maailmast kaoksid, võiks nad asendada edukalt härgadega, kes ei jää millegi poolest inimestele alla ning suudavad praegu kehtivat ühiskonnakorda muretult edasi kanda. Kempinski inimesed ei vaeva oma pead kasutute detailide ning ülemõtlemisega, vaid hoolivad ainult neile kõige olulisemast, s.o omavahelistest suhetest ja poeesiast, vaevamata pead sellega, mis on olnud minevikus või juhtub siin ja praegu.

Hoopis teistsugust maailmanägemist kannavad Iiri kunstnike rühmituse Kennedy Browne’i video „Mitme müüt ühes“ (19’, 2012) ning installatsioon „Imeaastad“ (2013), mis põhinevad tänapäeva geeniuste biograafial: Bill Gates, Steve Jobs, Mark Zuckerberg ja paljud teised on kokku sulatatud üheks äri-Frankensteiniks. Üks teos toetab teist ning mõlemas on keskendutud selle väljamõeldud supereduka ärihai lapsepõlvele, mille vähem või rohkem tähelepanuväärseid aspekte tagantjärele oraakellike ettekuulutustena (freudistlikult) analüüsitakse. Näiteks foto „Bar mitzva valgusmõõk (1997)“ juurde käib kirjeldus: „Fotol tähistatakse tema bar mitzva’t. Ta valis oma üleminekuriituseks „Star Wars’i“ teema ja riietus vaimustusega Darth Vaderiks.“ Tundub, et tegemist on võrdlemisi tähtsusetu lapsepõlve episoodiga, kuid kui teame, et kurjaks maailmavalitsejaks kehastumine oli Mark Zuckerbergi südamesoov, siis hakkame tahes-tahtmata tema ja „Star Wars’i“ põhipaha käitumismustrite vahele paralleele tõmbama.

Kristina Norman on käsitlenud videoteoses „Pidulikud ruumid“ (30’, 2016) ja Inglise-Saksa kunstnik Phil Collins oma „marksismis täna (proloog)“ (35’, 2010) riigikorra vahetumisest tulenenud muutusi. Norman on keskendunud napilt ajale jalgu jäänud kunstiteosele, Evald Okka monumentaalpannoole „Rahvaste sõprus“. See valmis Maarjamäe lossis 1987. aasta lõpus, olles juba uhiuuena totaalselt vananenud, sest tööl kujutatud kommunismiideaale ei uskunud nagunii mitte keegi. Tõstatub küsimus, kas Okas oleks pannoo­tellimuse vastu võtnud ka juhul, kui oleks osanud ennustada, et isand, kelle poole ta selle maaliga kummardab, kaotab peagi trooni. Aga ega midagi liialt traagilist ju Okkaga juhtunud: talle sai osaks põgus meelepaha ning suuremahuline töö jäi uue riigikorra tulles monograafiatest välja. Kõik see jäi lihtsalt seljataha ega vajutanud pitserit ei kunstniku enesekindlusele ega reputatsioonile.

Collins vaatab samasuguse pilguga tagasi Berliini müüri langemise järgsele ajale Ida-Saksamaal, kui riigikorra ja ideoloogia muutumisega kohaneti võrdlemisi sujuvalt (kui välja arvata mõned väikesed ja kiiresti ununevad isiklikud vapustused). Sümpaatsena mõjub naine, kes töötas kaheksakümnendate lõpuni marksismi-leninismi teooria õpetajana kutsekoolis, kuid kui teda selle ala spetsialistina enam ei vajatud, leidis kiiresti uue kutsumuse kosjakontoriäris. Nii Collinsi kui ka Normani tööd illustreerivad hetkes elamist. Kui nende videote tegelased oleksid osanud tulevikku paremini planeerida, siis oleks ehk nende elu teisiti läinud, kuid nad ei osanud – ja tegelikult polnudki sellest midagi. Kõik kohanesid ja läksid eluga omas tempos edasi.

Näitusel eksponeeritud videotöödest abstraktseim, Soome kunstniku Jaana Kokko „Mis seal on kujutatud?“ (24’, 2016) lahkab pimedate näitetrupi abil tunnet, mis valdab meist enamikku, kui mõtleme tundmatule tulevikule. Küsitakse, kuidas kujutab pime inimene ette horisonti, mida on olmeobjektidest või ka maastikust palju keerulisem kujutleda – nagu tulevikkugi –, ning nenditakse, et kui horisonti pole, siis justkui polegi midagi.

„Vaikus. Pimedus“ on näitus, mis on õigel ajal õiges kohas. See on aktuaalne, kuid ei rõhu päevauudislikult skandaalidele ja pessimismile, andes lootust, et inimesed saavad alati ja igas olukorras hakkama. Juba möödas, unustatud. Ehk teravusest, šokiteraapiast ja mõnest reljeefsest ahhaa-elamusest jääbki pisut puudu, et tõeliselt puudutada ja luua pinnas „mõnele tulevikustsenaariumile“. Aga kas tulevikustsenaariume üldse saabki luua?

* Tobias Stone, History tells us what may happen next with Brexit & Trump, 2016. Vt https://medium.com/@theonlytoby/history-tells-us-what-will-happen-next-with-brexit-trump-a3fefd154714

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar