Kui abstraktne on abstraktne kunst?

Mai Levin

Näitus „Abstraktne” Tallinna Kunstihoones kuni 21. VIII . Kuraator Leonhard Lapin.  Viimasel ajal näivad sagenevat „formalistlikud” näituseteemad. Kumu B-tiivas oli aasta algupoolel klassikaväljapanek „Valguse värvid”, Vaalas Jaan Elkeni koostatud ekspositsioon „Mida oskad sina teha valge värviga”; nüüd on  Leonhard Lapin pannud kokku näituse „Abstraktne”. Kas on tegemist vastukaaluga sotsiaalsele probleemistikule kunstis? Teatud määral võib-olla küll. Vahest on kogetud, et epistlid (iseäranis kunstilised) paljudeni ei jõua või kutsuvad neil, kelleni jõuavad, esile pigem soovitule vastupidise efekti; et sotsiaalsete ebakohtade kõrvaldamisel on mõjusamad majanduslikud, poliitilised või juriidilised meetmed. Kuid kahtlemata on kunstnikul õigus oma suhtumist  ühiskonnas toimuvasse väljendada ja sotsiaalsel temaatikal saab ikka olema kindel koht.   

Tegelikult pole ju sotsiaalse ja oma spetsiifilistele probleemidele keskendunud kunsti  vahel kuristikku. Sotsiaalne kunst on seda löövam, mida huvitavam on selle vorm, abstraktne kunst aga polegi nii abstraktne, sest nii selle loomise kui ka retseptsiooni puhul mängivad kaasa realiteediga seonduvad assotsiatsioonid. Abstraktne element on alati olnud olemas figuratiivses, abstraktne kunst on tekkinud figuratiivsest selle arengu loomuliku tulemusena – veidi rohkem kui sada aastat tagasi, tõukudes ekspressionismist ja kubismist.         

Ka kõnesoleval näitusel võib neid algseid lätteid ära tunda: esimest Vano Allsalu („Langemine Maelströmi”) ja Talvi Johani hoogsa käsitlusega maalides, teist Veiko Klemmeri „Maximum Clarity” minimalismis või Jaak Soansi „Terase” jõulises konstruktiivsuses. Ka järgnevad voolud on abstraktsele kunstile oma jälje jätnud: näiteks sürrealism ja  1960ndate psühhedeelilise kunsti laine: Ülo Vilimaalt on näitusel maal „Hingeränd” tsüklist, mis kannabki nime „Psühhedeelilised hetked”. Neoekspressionism ja neopop on nii mõnelegi teeotsa kätte juhatanud: näiteks Andres Sütevakale, kellelt on näitusel mitmeid maale („24. november”,„Lõpetamata autoportree”,„Passioon I-II ”), või Erki Kasemetsale, kes eksponeerib aastatega 1994–2011 dateeritud sigaretipakkkidest kompositsioone  „Hele” ja „Tume”. 1980. aastate kummaline transavangardistlik hingus, aga ka isiklik-irooniline sümbolism hoovab vastu Leonhard Lapini kompositsioonidest „Reekviem” ja „Sisemaailm 112”, milles ready-made’id on ühendatud maalitud „rohelusega”. Mõne kunstniku puhul tekib tunne, et inspireerijaks oli Cobra ja sõjajärgse abstraktse kunsti näitus Monsist siinsamas Kunstihoones aasta algul.     

Uued tehnikad on näitusel samuti esindatud Herkki-E rich Merila digitrükis fotosarjaga „Konkreetne I-III ” lõuendil, mille motiiviks valgusvarju hetkejäädvustused, Peeter Lauritsa digitrükisarjaga „Uus ja püha taevas” (B,F,G), millel sinised vööndid katavad jämedatoimseid tagapõhju, Silver Vahtre ideest sündinud video-heliskulptuuriga „Geomeetria ilu”, mille  muusikaline osa rajaneb Jaan Söödi tsüklil „Puudutus” (heliteostus ja hääl Felix Kütilt, videoteostus Argo Vargmalt). Viimased kaks teost panevad oma vahenditele ambitsioonika sisulise koormuse: üldistada inimese elukulgu ja suhet maailmaga. Pealkirjades avab Sirje Runge ka oma kompositsioonide mõttetiine tausta: tema „Lahingulipud I- III ” peavad peegeldama lahingute tulemusi iseendaga, ühiskonnaga, perekonnaga.   

Kunstiliikide vahel pole kunagi olnud rangeid piire ning kunstnikud on läbi aegade enamasti tegelenud mitme alaga. Tarbekunst on sõjajärgsetel aastatel tublisti lähenenud kujutavale ka meil, mistõttu on loomulik ka tarbekunstnike esinemine sel näitusel päris huvitavate  töödega, nagu Katrin Pere nõeltest „vaip” „Valuravi II (Silita mind)”, Katrin Amose „Aastaajad I-II ” (trükk vineeril) või Urve Küttneri faktuurimängud („Horisontaalne. I-II ” ja „Vertikaalne”, messing, sool, termiline töötlus). Üllatuslik pole ka Mall Parise esinemine pastelse puitinstallatsiooniga „Taaskasutus”. Materjali võlu ja võimalusi demonstreerivad Tiiu Kirsipuu töös „Factura. Natura” (puu, metall) ja Kristiina Uslar („Pâte de verre”). Tegelikult teevad seda muidugi omal moel kõik esinejad. Näituse kammertooniks on oma tundlikkuses Silvi Liiva kuivnõelad („Õitsemine”, „Salakiri”) ja Ülle Marksi joonistus („Spiegel im Spiegel”). Maalijatest satub vaataja kõigepealt silmitsi Lola Liivatiga, tema suure maaliga „Gloria”, kus võidutsevad, teadagi, sinised toonid. Abstraktses laadis enam kui poolsada aastat tagasi alustanud Lola Liivat elab viimasel ajal läbi tõelist tõusuperioodi. Oma laadide  muutumise juures on ikka suveräänseks ja kõrgtasemel maalijaks jäänud Tiina Tammetalu, kelle kolorism mõjub praeguse voolava käsitluse juures taas värskelt („Exodus I-III ”).       

Suure formaadi juures mõjuvad nüansipeenelt ning moodustavad harmoonilise terviku Urmo Rausi „Düünid I-IV” (autoritehnika). Faktuuri nüansseeritus ja peen valgusemäng köidab, nagu ikka Siim-T anel Annuse maalides „Seotud I-II ” ning Jüri Kassi „Sammastes I-II ”. Toredasti on kujunduses koondatud erinevad punased pildid: Mall Nukke „Eroticus urbanus I-II ”, René Kari „Kood” ja Anne Parmasto „Punased”. Viis, kuidas Jaan Elken matab värvikihi  alla kollaažilikke detaile ja kasutab tänavainskriptsioone, annab tema mustvalges gammas maalidele mõneti rämeda, samas ehtmaalilise ekspressiivsuse. Tema hiljutine väljapanek „Päev pärast…” Hobusepea galeriis oli üks viimaseaegseid nauditavaid isikunäitusi abstraktse maali vallas Tiina Tammetalu valiku kõrval Jaani kirikus või Andres Koorti-S ven Saagi kaksiknäituse „New Balance” („Uus tasakaal”) kõrval Vaalas. Kui lisada sellele loetelule  mitmed ülalpool nimetatud, nimetamata jäänud või näitusel mitteesinevad meistrid, saame esindusliku seltskonna, kes kinnitab abstraktse kunsti elujõudu ja keda võib eksponeerida kus tahes.   

Vaatamata sellele, et Ado Vabbe astus abstraktsete töödega publiku ette juba enne Esimest maailmasõda ning abstraktne laad on meil jõudsalt levinud ja kosunud 1960. aastate keskpaigast, ei saa suur osa publikust sellest  ikka veel aru. Usutavasti ei ole sellele publikuosale ka figuratiivne kunst mistahes ajajärgust arusaadav, sest seegi ei ole mõeldav aina muutuvate vormiprobleemideta. Kurb küll, ent kunstist osasaamiseks puudub nähtavasti küllalt paljudel vastuvõtlik sisemine aparaat, mis kuidagi ei vähenda aga kunsti tähtsust ühiskonnale ja tema olemuslikku adresseeritust kõigile. Inimesed kipuvad, muidugi, oma probleeme ja puudujääke kujutlema üldistena ning  mittearusaamine on vahel võtnud vägivaldseid vorme, näiteks 1930ndatel, mil „mandunud” kunsti eemaldati muuseumidest ja koguni hävitati. Abstraktne ja sellele lähenev figuratiivne kunst oli tollal totalitaristlikule mõtlemisele vastuvõetamatu kui indiviidi vabaduse sümbol. See sümboltähendus on tänaseks nõrgenenud, kuid mitte päriselt kadunud, kuna ikka veel esineb totalitarismi retsidiive, veendumust, et kõik peavad marssima ühte jalga, mõtlema ja ennast väljendama ühtemoodi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht