Kuhu küll kõik neiud jäid, mis on neist nüüd saanud?

Kaisa Eiche

Näitus „Ema ja tütar” Tartu Kunstimajas kuni 11. III. Kuraator Reet Varblane. Näituse „Ema ja tütar” kuraator Reet Varblane alustab oma teksti1 probleemi tõstatamisega, mis ka laotab muidu näituse pealkirjast lähtuva oletatava temaatika laiemale pinnale: „Ema ja tütre suhe on üks neist teemadest, mille peale mõtlemine võib tekitada esmalt üsna ambivalentse suhtumise ning soovi paigutada see n-ö naiste ehk siis nišinähtuste alla”. Kurb tõsiasi, et just selliseid mõtteid väljendas end Tallinna Kunstihoone uueks juhiks valitud Karin Hallas-Murula.2 Kui võtta arvesse Eesti rahvastiku koostise näitajaid, siis 2011. aastal püstitati meeste ja naiste suhtarvu jagunemise poolest üks Euroopa Liidu rekordeid: 100 mehe kohta 116,9 naist. Et kuidas siis naised ja feminism kui nišinähtus? Kuna see markantne näide pärineb just kunstivaldkonnas olulisel juhipositsioonil naise sõnavõtust, lähtun siinses artiklis mõttest, et kui keel kõneleb naise, mitte naine keele kaudu, siis kaotab sõnavabadus humanistliku tähenduse. Marginaliseerimise juurde pöördun hiljem tagasi. Kuraator alustab näituse kaasteksti Simone de Beauvoir’ tsitaadiga teosest „Teine sugupool” (1949),3 tema lõplik probleemiasetus aga lähtub psühhoanalüüsist, Sigmund Freudist (1856–1939) ning tema Oidipuse kompleksi preoidipaalsest faasist laste arengus. Feministina Simone de Beauvoir (1908–1986) end 1949. aastal ei identifitseerinud, ent tema mõtteavaldused kõlasid XX sajandi keskpaigas ülimalt revolutsioonilisena ning raamat „Teine sugupool” oli kahtlemata poliitiline ettevõtmine. Ehkki nüüdseks paljude teise ja kolmanda laine feministlike teoreetikute kritiseeritud, respekteeritakse siiski tema mõtteid arvestades tollast konteksti, kui naised olid Prantsusmaal just äsja saanud valimisõiguse. Kriitikute arvates aktsepteerib Beauvoir kergekäeliselt patriarhaalseid eeldusi (näiteks nii bioloogias kui ajaloofaktides), tajumata seda, et teaduses lähtuti mehekesksest vaatepunktist. Emantsipatsioonist rääkides on Beauvoir näinud neutraalse ühiskondliku mõõdupuuna naiste püüdu sõltumatusele ja elustiilile, mida juba viljelevad mehed.4 Ent sellele vaatamata pärineb Beauvoir’ilt oluline feminismi alusmõte, et naiseks ei sünnita, vaid saadakse.

Selle taustal võib mõnedes teostes aimata ema-tegelase heasoovlikku survet vormida tütar-tegelane ühiskondlikult, s.t mehekesksest lähtepunktist aktsepteeritavaks nagu Anna Hintsi videoteoses „Naisena sündinud” (2012), Sandra Jõgeva graniiti raiutud teesides „Ema õpetussõnad” (2011) või Ulla Juske videoteoses „Alter ego” (2012); tütar-tegelase kohati ennastsalgavat, kohati eneseteadlikku emategelase jäljendamissoovi nagu Kirke Kangro videoteoses „Oraatorid”, Maarit Suomi-Väänaneni filmis „Sumbunud uduses võsas” (2012), Olga Žitlina videoteoses „Tahan elada sinu surma kaudu” (2009) ning isegi Terje Ojaveri skulptuurides „Nägija” ja „Pime” (2011), igaüks eri viisil, isikliku põhjenduse ajel, isesuguse dramaturgiaga.

Osa feministe on pidanud psühhoanalüüsi represseerivaks õpetuseks, mille eesmärk oli naiste kohandamine ühiskonnas kehtivate patriarhaalsete võimusuhete ja seksuaalsete normidega. Freudi on kritiseeritud selle tõttu, et ta määratles naised meeste suhtes negatiivsete ja teistena. Pooldavam suhtumine kujunes välja, kui psühhoanalüüsis (eriti Lacani õpetuses) hakati nägema vahendit, mille abil uurida sugupoolt kui konstruktsiooni ja kujundada ümber sugupooltevahelisi võimusuhteid.5 Oidipuse kompleksil on kaks avaldumisvormi: positiivne ja negatiivne. Negatiivse avaldumisvormi puhul on lapse armutunded suunatud omasoolisele vanemale, vaenulikkus aga vastassoost vanemale: tüdruk pöördub kastratsioonikompleksi tagajärjel ära emast kui algsest ihaobjektist (ka ema on kastreeritud, ebatäiuslik) ja hakkab ihalema isale kuuluvat fallost. Carl Gustav Jung soovitas tüdrukutel esineva feminiinse (negatiivse) oidipusliku hoiaku tähistamiseks mõistet „Elektra kompleks”, mis viitab Vana-Kreeka mütoloogias ematapjast Elektrale. Lühidalt peaks Oidipuse kompleksi eduka ületamisega teistkordsel läbielamisel puberteedieas kaasnema samastumine ühe sugupoolega ja seksuaalse orientatsiooni kindlakskujunemine.6 Psühhoanalüütilisi meetodeid võib aimata Eve Kase videoteoses „Tõus ja mõõn” (2012) ning Ly Lestbergi fotoseerias „Ei midagi” (1998). Pean lisama, et mainitud näituseteosed ei ole ainult üks ühele mõistetavad, tähendustasandeid on neis palju rohkem.

Reet Varblane püstitab näituse kaastekstis lõpuküsimusena probleemi: „Aga mida ootab ühiskond emalt ja ka tütrelt kümne, kahekümne, viiekümne aasta pärast? Kas see on ikka see preoidipiaalne Teise suhe (topelt) Teisesse?”. Ühiskonna ootust on raske määratleda, ammugi ennustada. Kas ühiskonna ootuste all naise suhtes mõeldakse midagi riiklikku poliitikasse puutuvat? Julgen eeldada, et Eesti kui rahvusriigi hääbuva rahvastiku hirmu foonil jääb naine alati rahvuslik-romantilisse rolli. Naise ja rahvusluse suhet uurinud sotsioloogid (Anthias, Yuval-Davis) toovad välja peamised viisid, kuidas naised osalevad riiklikult organiseeritud rahvusloome protsessides. Traditsiooniliselt on naiste osaks bioloogilise taastootja ning implitsiitselt etnilise või rahvusliku grupi piiride hoidja roll. Naised osalevad rahvuskollektiivis selle ideoloogiliste aluste reprodutseerijate ja traditsioonilise kultuuri kandjatena. Kuigi naised on rahvuse sümboolses representeerimises ajalooliselt olulisemat rolli mänginud kujutamise objektidena, ei tohiks unustada, et sootsiumi liikmetena osalevad nad ise rahvusliku mütoloogia ja ideoloogia taastootmises. Naiste rollides on naiste osakaal modernses kultuuriajaloos olnud marginaalne (XX sajandi lõpuni seostati professionaalsust valdavalt meessoost loovisikuga). Pereema ja abielunaise kuvandi propageerimise kõrval ilmus siinsesse kultuuriruumi 1990ndatel tänapäevasem naisekuvand, mis ei toetunud niivõrd euroopalikule võrdõiguslikkuse mudelile, vaid pigem ameerikaliku supernaise ideaalkujule.7 Ühiskonna ootus peegeldub kindlasti ka Google’i otsingu pildivalikus8, millega kuraator näituse sisse juhatab: „Ei ühtegi konflikti, ei mingit draamat!”. Lisan kohe täpsustuseks, et paljud näitusel osalevad kunstnikud on kasutanud autobiograafilisi kujundeid oma teostes (kujutanud oma bioloogilist ema või tütart tegelastena) ja teoste allkirjades (tõsielusündmuste kirjeldusi või dialooge), kuid just siinkohal ei tohiks vaataja unustada, et naiste kogemuste (pildi)keeleline tõlgendamine/liigendamine lähtub (teadvustamatult) patriarhaalsest (fallokraatilisest) keelest. Ka kunstis suunavad teema või küsimuse käsitamist erisugused žanritüüpilised konventsioonid ja koodid.9

Kas näitusel „Ema ja tütar” on naiskunstnikud kasutanud vormi (kui idee materialiseerimine), mis ei piira naise sõnavabadust? Millist naisesust need kuvandid (taas?) toodavad ja kujundavad? Kas näeme näitusel „Ema ja tütar” mingeidki kunstnike pakutud tulevikuperspektiive? Kas nende representatsioonid loovad uut tegelikkust, pannes ka vaataja uutmoodi mõtlema? Mitmed teosed kasutavad järjepidevuse ja kaduvuse sümboolsust. Piia Ruberi fotoseeria „Kuldnaine” (2004), kus kunstnik on vana puu lõhenenud tüves (kui üsas) pildistanud vanemat naist kui ema-tegelaskuju ja noort tüdrukut kui tütar-tegelaskuju. Tütar päiksevalguses, ema mitte, mis on levinud kujutusvõte, et sümboliseerida noorust kui kevadist (tärkamise) ja vanadust (hääbumise) kui talvist aastaaega. Eve Kask esitab videos „Tõus ja mõõn” ema-tütre autobiograafiliselt esitatud dialoogi surmahirmust, õnnetunde vajalikkusest abikaasa ja isa surma järel. Huvitav moment on nn esoteeriline (müstika, kui religioosselt/mütoloogiliselt naisesusega seotud) tekstilõik, kus ema-tegelane kahtlustab tütres taassündinud ema (tütre vanaema) hinge elavat. Anna Hints kasutab videoteoses „Naisena sündinud” tütar-tegelase peal mantrana kõlavat ema häält: „Mina olen naine, tulevane ema. Korda minu järel”. „Emmel on nii hea meel” julgustav kiitus, mis järgneb iga kord, kui tütar lause iseseisvalt omandanud on, toimib rangelt võttes ka ajuloputusena. Sama idee on teostatud ka Ulla Juske videoteoses, aga autor on siin ise tütar-tegelase rollis, kes sirgunud nooreks naiseks, lõpetanud kunstiakadeemia jne, aga on esitatud videos nuuksuvalt sihitu ja „pea kaotanud”. See muidugi teeb Freudi järgi välist armastust otsiva ehk naisena sündinud ehk falloseta jäetud noore inimese näitlikult manipuleeritavaks. Valus vaadata. Seevastu jäljendab vapralt ema-tegelast tütar Kirke Kangro videoinstallatsioonis „Oraatorid”: noor tüdrukutirts ei jäta kasutamata võimalust, et proovida salaja ema kosmeetikat, kingi jne. Kuigi videos ei ole Tallinna lauluväljak rahvast puupüsti täis, ei väljenda südika noore neiu meeleolu vähimatki kahtlust, et lumise tühja välja asemel ema Leelo Tungla eeskujul see nii kunagi olema saab. Kommunikatiivses ruumilises asetuses ja tähenduslike vastandite kaudu üles ehitatud kaksikvideo illustreerib tugevat järjepidevuse sidet. Sandra Jõgeva graveeritud graniittahvel „Ema õpetussõnad” on vastuoluliselt täis universaalseid, samas vaieldavalt subjektiivseid tõdesid, kellele kuidas. Paralleel piibli kümne käsuga on minu arvates piisavalt ohtlikult religioosne, et teoses trükitud lauseid mitte meelde jätta. Terje Ojaveri kaks elusuuruses figuuri on pühendatud surnud emale ja sümboliseerivad teose valmimise ajal läbi viidud mõttelist lunastustseremooniat: „Ma ei ole oma emale midagi võlgu ja olen talle omakorda kõik andestanud”. Elavad on surnuid ikka „nägijateks” pidanud, mütologiseerides nähtamatut teispoolsust.

Näituse üks põhiliine allub Elektra-kompleksi tõlgendusele. Ly Lestbergi fotoseeria „Ei midagi” on autori sõnul küll kuraatori tõlgendus Haapsalu linnagalerii (1998) originaalesitusest, kuid oluline vormivõte näituse kontekstis on alles: nende piltide rittaasetamisel on autor kõik fotod kadreerinud loomult autoritaarse ja domineeriva emata. Selle seeria esimene foto on kogu näituse lummavaim: kunstniku varalahkunud tädi matused, mis pildikeelelt ei sobitu eriti siinsesse põhjamaisesse kultuurilukku. Lestbergi muinasjutulisele surnuportreele mängivad kaasa Kai Kaljo kaksikportreeline fotoseeria „Surmatemaatika” naisliini esivanematest ning Olga Žitlina videoteos „Tahan elada sinu surma kaudu”. Ema surma X aastapäeval taaslavastatud tema enesetapu autobiograafiline lugu väljendab psühhoanalüütiliselt ka Elektra topeltkastreerimist: selleks, et elada läbi oidipaalne faas ja saada seeläbi täisväärtuslikuks indiviidiks, on tüdrukul vaja teatud eluetapis vihata oma ema (alateadlikult vastanduda ehk oma teadliku elu lõpuni). Mis juhtub, kui see võimalus temalt võetakse? Maarit Suomi-Väänanen ongi lühifilmis „Sumbunud uduses võsas” lavastanud psühhoanalüütilisi arhetüüpe. See pakub meeldivalt raskemeelsuseta ja lihtsat narratiivi, nauditava näitlejate valiku ning multifilmiliku lõpu, kus keegi päriselt haiget ei saa.

1 Reet Varblase saadetud pressitekst ja galerii seinatekst erinevad pisut Tartu Kunstimaja levitatud ja kodulehel avaldatud tekstist (viimastes puudub artiklis mainitud lõik).
2 Karin Hallas-Murula teeb kõik, et kunst ei peletaks – Postimees 19. X 2011, http://www.postimees.ee/604248/karin-hallas-murula-teeb-koik-et-kunst-ei-peletaks/.
3 „Ema ei tervita tütres väljavalitud kasti esindajat, vaid otsib temas teisikut, kui aga alter ego teisesus võtab kindla kuju, tunneb ema end petetuna. Ema käitumine oleneb paljuski sellest, kas ta näeb tütre õitsengus iseenda hävingut või tasssünni lubadust.” Eesti keelde on raamat lühendatult tõlgitud 1997. aastal.
4 XX sajandi mõttevoolud. Toimetanud Epp Annus, 2009. Vt „Feministlik teooria. Beauvoiri feministidest kriitikud”, lk 828–831.
5 XX sajandi mõttevoolud „Psühhoanalüüs”, lk 125–132.
6 XX sajandi mõttevoolud „Psühhoanalüüs. Sigmund Freud. Oidipuse kompleks”, lk 144–147.
7 Katrin Kivimaa. Rahvusidentiteet, sugu ja representatsioon 1990. aastate eesti kunstis. Rmt: Rahvuslik ja modernne naiselikkus eesti kunstis 1850–2000. Tallinn 2009, lk 13–35.
8 Reet Varblane näituse kaastekstis: „Väljapaneku juhatab sisse Google’ist võetud ema ja tütre ühispiltide popurrii ehk visuaalne kõnetusviis, mis on siiani kõige enam levinud eelkõige meie euroopalikus kultuuriruumis: hellusi jagavad, sageli ühtemoodi riietatud ema ja pisitütar või siis igavese nooruse võtmes õdedena kujutatud ema ja täiskasvanud tütar või siis mõistev vana ema tema hoidva tütrega. Ei ühtegi konflikti, ei mingit draamat!”.
9 Anu Koivunen, Marianne Liljeström, Rõhumine. Kontroll ja marginaliseerimine. Rmt: Võtmesõnad. 10 sammu feministliku uurimiseni. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2003, lk 47–54.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming