Kuhjunud kogemus

Liina Siib

Juliana Engberg: „Biennaal on piisavalt suur üritus, et tuua publik ja kunst kokku teisiti kui muuseumikontekstis.”XIX Sydney biennaal „Sa kujustad selle, mida ihaldad” ehk „You Imagine What You Desire” New South Walesi kunstigaleriis, Artspace’is, Carriage­worksis, Austraalia nüüdiskunsti muuseumis, Cockatoo saarel ja mitmel pool linnaruumis. 21. III – 9. VI, www.biennaleofsydney.com.au.

Kuidas valisite biennaali pealkirja „Sa kujustad selle, mida ihaldad”?
Juliana Engberg: Mõtlesin rollile, mida mängib kujutlusvõime kunsti ja ka ühiskonna loomises, kuidas need kaks asja teineteist mõjutavad. Mis tõukab kujutlusvõimest tegudeni … See motiveeriv jõud on iha. Mõtlesin ka publiku rollile: viimane kui üks tuleb sooviga leida kunstist ideid ja inspiratsiooni, lootuses ergutada oma kujutlusvõimet … Jällegi iha. Mõtlesin neile asjadele ja mulle meenus George Bernard Shaw’ ütlus … ja bingo! Sealt tuligi „Sa kujustad selle, mida ihaldad”. Rääkisin sellest kunstnik Nathan Coleyga, kes lisas veel kaks George Bernard Shaw’ mõtet.1 Ja nüüd on olemas kolmest uuest valgusinstallatsioonist koosnev teos ja biennaali pealkiri, mis on ärgitanud arutelusid ja vaidlusi! 

Kas kandsite iha ja kujutlusvõime ideed kaua mõttes? Kas biennaal kui omamoodi festivaliformaat tundus õige koht see käiku lasta?
Arvan, et biennaal on piisavalt suur üritus, et tuua publik ja kunst kokku teisiti kui muuseumikontekstis. Kuna väljapanekupaiku on mitmeid, tekib interaktsioon: saab tuua sisse ka tegevuskunsti, performatiivseid teoseid, kunsti ja publiku laeng loob energia ning annab ihale ja kujutlusvõimele ühisväljundi. Usun ka, et biennaali formaat, kus inimesed liiguvad ühe projekti ja näitusepaiga juurest teise juurde, omamoodi kuhjab kogemust ja ideed kasvavad neis edasi. Biennaalivorm sobib suurepäraselt selleks, et luua metalugu või isegi mitmeid lugusid, mis hakkavad hargnema arvukatest juhuslikest kohtumistest. Iga külastaja kasutab oma kujutlusvõimet maksimaalselt, et saada kätte assotsiatsioonide rida, mille olen kuraatorina kunstnike ideedest ja nende projektidest lähtudes loonud.
Biennaaliformaat päästab kujutlusvõime valla ja publikumass on piisavalt suur selleks, et luua nakkavat, ihkavat energiat. Mõtteid jagatakse ja antakse edasi. Olla kuraator tähendab tegutseda kunsti, kunstniku ja publiku iha nimel, tulla välja väitega, mis toob mängu elevust ja mõtteid tekitavaid valikuid, luua lähedused ja kohtumiste teekonnad. See tähendab ka kunstile omase tärkava, intuitiivse väljenduse – mis on iha ja samaaegselt esitab iha – vabastamist.

Kas XIX Sydney biennaalil on lähtutud ka lacanlikust désir’ist, ihast kui suhtest puudumisse, ihast, mida ei saa kunagi rahuldada? Kas biennaal kui misanstseen hõlmab ka subjektiivset analüütilist aspekti?
Huvitav, et te selle kohta küsite. Kataloogis kirjutan tõepoolest Lacanist. Mind huvitab vastamatuse mull, mis on ajendanud kunsti looma. Lacani aluseks võttes võib öelda, et isegi kui suudame oma iha sõnadesse panna, jääb alati midagi veel üle: salajane, väljendamatu iha, mida ei saa nimetada või haarata. Iha, mis elab mitteteadvuses ja mis tuleb lisada formuleeritud, nimetatud tõele. Iha on see, mis jääb järele, kui vajadus on nõudmisest lahutatud. Iha on seega nagu mull, mis hüppab silmaga nähtavast eesmärgist välja ja triivib minema. Edasi lükatud või pikendatud iha. Usun, et kunst sünnib selles iha mullis. Kunsti luuakse sellest haaramatust, sõnastamatust ülejäägist. Või nagu on öelnud Žižek: „Iha raison d’être pole eesmärgini jõuda, täielikult rahuldatud saada, vaid toota end taas ihana”. Just see ongi kunst!

Mis määras teie uurimisreisi2 trajektoori?
Peamiselt praktilised kaalutlused: see sõltus sellest, millal kunstnikud said minuga kohtuda, millal nad polnud puhkusel, millal põhjapoolkera oli töölainel ja millal mitte, muidugi ka aeg. Aeg oli mu suurim vaenlane. Mulle oleks meeldinud reisida palju rohkem, näiteks Eestisse ja Lõuna-Ameerikasse, Mehhikosse, aga aeg oli minu vastu! Proovisin reise võimalikult palju ühendada, ühtlasi pidin tegutsema ka Sydneys. See on väga kiirelt sündinud biennaal, sest kuupäevi muudeti ja aeg surus tagant! Pealegi tahtsin käia ära kohtades, mis, nagu mulle tundub, on jäänud hiljutistel Sydney biennaalidel märkamata. Seetõttu võtsin ette mõned kohad idapoolses Euroopas, mõned paigad Skandinaavias ja need Euroopa osad, mis pole olnud viimastel kordadel just ülemäära esindatud. Mind huvitasid ka muutumises kohad ja arvan, et Ida-Euroopa maad on praegu selles mõttes eriti huvitavad.

Olete maininud ühes intervjuus, et õhk, vesi, maa ja tuli esindavad teie arvates filosoofilisi, psühholoogilisi ja poliitilisi narratiive. Selgitage palun seda lähemalt.
Kasutan mateeriat kui narratiivide ja metafooride komplekti, millel on oma tähendus esteetikas, psühholoogias ja poliitikas. Nii saab veest poeetiline aine, eriti kui see asub feminiinses ihas, nagu me kohtame seda näiteks Pipilotti Risti töödes ja sürrealistlikus lähenemises, näiteks John Stezakeri kollaažides, aga ka siis, kui vesi jäästub ja võtab klaasi kuju. Siis võib olla tulemuseks auahne ilu, nagu me näeme seda Roni Horni klaasskulptuurides, või olla habras ja kuuliaukudest läbistatud nagu Zhao Zhao teostes, kus see esitab mõra ja katkestust ning kommenteerib praegust Hiina ühiskonda. Tuli on ühiskonna kui teisenemise metafoor – püsimatu ja hävitav, aga ka jõuline ning elu andev. Õhu kaudu luuakse laulu ja müra, hääli ja mõtteid, aga selle salapära sisaldab ka üllatust või ähvardust, rõõmu või õudu. Maa on põhiline materjal ehitamiseks ja koht elamiseks, aga vahel kasutatakse seda rakettidena, mis ründavad, või piiride ja eraldusjoontena, mis hoiavad inimesi kinni või ei lase neil siseneda.

Kuidas võtate kokku XIX Sydney biennaali esteetika ja poliitika?
Lisan juba eespool öeldule, et minu arvates on poliitika ja esteetika seotud, kumbagi ei saa pärandada. Mulle tundub, et huvitav nüüdiskunst sünnib oma ajas, oma loomise tingimustes, ja et materjal ja sisu kannavad endas paratamatult poliitikat. See ei tarvitse olla avalik. Varjamatult poliitiline kunst ei paelu mind eriti. Eelistan kunsti, mille poliitilisus on sügavam, võib-olla isegi natuke hämar ja poeetiline, nii et publik peab süvenema, nii-öelda kihtidest läbi närima, enne kui leiab sõnumi, millele kunst viitab. Vahel on poliitiline kunstiteosesse peidetud jõud. Kunstnik ehk ei kavatsegi mõne probleemiga haakuda, aga kui see teema on ühiskonnas esil, siis hiilib see suure tõenäosusega ka teoses ringi. Tänavusel biennaalil on mitmeid töid, kus poliitilised kommentaarid sisalduvad metafoorides, mis meelitavad publiku ligi, nii et publik saab mõtiskleda teema üle pikemalt ja jõuda järeldusteni iseseisvalt. Mõnikord käivitub see protsess teatud hulga projektide kaudu, mis kuhjavad tähendusi sedamööda, kuidas publik ühe töö juurest teise juurde kõnnib.

Kui palju draamat oli biennaali töödes?
Kas draamat vaatemängu mõttes? Biennaalil olid mõned tööd, mida võiks vaadelda spektaaklina. Näiteks Eva Kochi „Ma olen jõgi” („I am the river”), Randi ja Katrine’i „Küla” („The Village”), Douglas Gordoni installatsioon, Jim Lambie’ „Zobopi” põrand, Callum Mortoni lõbustuspargist inspireeritud installatsioon ja mitmed teised. Need teosed on ühtlasi ka spektaakli kriitika. Tegemist ei ole tühjade meelelahutajatega, vaid mõtisklevate projektidega, mis on täis tähendust. Mängin ka küsimusega, mida tähendab vaatemängulisus? Mõnel juhul võivad kõige dramaatilisemad tööd olla vaiksed, liikumatud, mitte silmatorkavad, kergemeelsed ja kirevad, aga siiski hirmuäratavalt reflekteerivad.
Mängulised taktikad ja vaatemängulisus on publiku kaasamiseks kindlasti olulised, aga oluline on julgustada inimesi oma ihasid kujustama. Tuleb luua seosed, mis vabastavad iha aeglaselt.

Kas teie eesmärk oli tekitada ruum kriitiliseks debatiks iha üle tarbimis­ühiskonnas, kus meile öeldakse ette, mida ihaldada ja kuidas nautida?
Jah, niivõrd, kuivõrd ma lasen kunstnikel ja publikul toimuvat kontrollida.

Rääkige ka Austraalia kunsti väljavaatest osaleda nüüdiskunstis XIX Sydney biennaali kogemuse valgel. Kas see on olemas?
Nagu igal pool mujal, on ka Austraalias mitmeid nüüdiskunsti suundi. Minu eesmärk ei olnud biennaalil neist kokkuvõtet pakkuda, aga mitmed biennaalile tellitud või valitud tööd liiguvad žanride ja modaalsuste vahel. Vähem on postmodernset tüüpi „teise astme” teoseid, mida on mõnikord seostatud Austraalia kunstiga, aga siinne installatsioon, heli- ja videokunst, skulptuur ning performance on kõik esindatud.

Austraalia põliselanike mineviku ja oleviku teemat käsitleti biennaalil nüüdiskunsti keeles mitmel viisil.
Põlisasukatest linnastunud kunstnikud Michael Cook, Yvonnie Scarce ja Bindi Cole tegid biennaali tarvis uued teosed. Cook on uurinud viirastusliku, end mitmekordsena ilmutava alg­asuka kujutlust Austraalia ühiskonnas: Magritte’i kaabudega arvukate ja anonüümsete meeste kohtumised monumentide ja kohtadega, mis on Austraalia ajaloos põlisrahvaste seisukohast tähenduslikud. Väga rabav fotoseeria äratas biennaali esimestel nädalatel elava keskustelu. Scarce tuli välja suurte klaasanumatega, mis representeerivadmeditsiinilisele ja teaduslikule survele allutatud keha ning viitavad eugeenilistele eksperimentidele, mida põlisasukate peal kunagi läbi viidi. Need kaunid ja samas ärritavad objektid on väga võimsad. Cole on andnud oma teoses „Me kõik vajame andestust” („We All Need Forgiveness”, 2014) katartilise vastuse ametlikule vabandusele, mille Austraalia valitsus esitas põliselanikele ja eriti nii-öelda kadunud põlvkonnale, ning saadab omalt poolt sõnumi kõigile, kes on kitsarinnalised ja sooritavad vaenukuritegusid. Tema töö on üldisem akt ja ületab põlisrahvaste teema piirid.

Mõned kunstnikud loobusid biennaalil osalemisest, et protesteerida üritust spondeeriva Transfield Holdingsi vastu. Kuidas sellele reageerida? Ka Peterburi „Manifestat” kutsuti üles boikoteerima. Kas võib öelda, et kunstnikud on osalemise ja spondeerimise suhtes eetiliselt tundlikumaks muutumas?
Täpsustan: protest oli suunatud korporatsiooni Transfield Services, mitte Transfield Holdingsi vastu. Neid kahte ongi kerge segamini ajada. Transfield Holdings on olnud biennaali partner viimased nelikümmend üks aastat, algusest peale. Kunstnikud on alati olnud mures oma kaasaja probleemide pärast ning asüülitaotlejate kohtlemine Austraalias ja mujal valmistab muret paljudele meie hulgast. Kunstnikud on muutumas uuesti tundlikumaks suhetes võimu- ja mõjustruktuuridega. Viimased osalevad üha rohkem kunsti toetavas rahastamise puntras, eriti nüüd, kui valitsuse toetus väheneb või võetakse sootuks ära. Austraalias on sellest juba palju juttu olnud ja nagu näitab teie küsimus, pakub see huvi mujalgi. Ma arvan, et selleteemaline debatt kujuneb laiapõhjaliseks ja pidevaks, kuivõrd kunstnikud on otsustanud oma mured avalikuks teha ja kasutavad mõjutamiseks oma ainsat relva ehk kunsti või siis keelduvad projektides osalemisest. Selline otsus nihutab rahastamise kindlasti paigast ja kujundab selle ümber. Kui vaadata rahastamist eetika perspektiivist, võib juhtuda, et oleme tunnistajateks tegevuse kokkutõmbumisele ja -tõmbamisele.
Kokkuvõttes arvan, et boikoteerimine annab vähe ja pigem hävitab, kui aitab olukorda parandada. Kunsti hääl võib olla võimas ja kunstnikud võivad leida, et kunstiga olulistele teemadele tähelepanu juhtimine on parem võimalus. Siin Sydneys tõmmati päris kindlasti sobiva ja ebasobiva partnerluse vahele joon. Seitse üheksast boikoteerijast oli nõus eksponeerima oma töid, kui Transfield Services lõpetas oma suhte biennaaliga. Alguses oli boikoti põhjus varjupaiga taotlejate vahistamine avamerel, aga mulle tundus lõpuks, et see justkui unustati ja jutt pöördus rahastamisele. On oht, et boikotid kujunevad fetišiks ega anna reaalset tulemust.

Tõlkinud Elo-Hanna Seljamaa

1 George Bernard Shaw: „Loomine algab kujutlusvõimest. Sa kujustad selle, mida ihaldad; sa ihaldad seda, mille oled kujustanud, ja lõpuks lood, mida ihkad.”
2 engbergontheroad.com.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming