Külastajatega tõlgenduslike ja jutustavate näituste ristteel

Pille Runnel, ERMi teadusdirektor

Eesti Kunstiteadlaste Ühingu aastaseminaril arutleti muuseuminäituste üle, küsides ka seda, kuidas esitada (visualiseerida) ekspositsioonis ajalugu. Kuidas üldse saab teada, kas praegused muuseumid kasutavad nende käsutuses vahendeid (esemeid, visuaale, arhiiviallikaid) parimal võimalikul moel? Arvan, et kui arutleda ajaloo, mineviku ning kultuuripärandi kommunikatsiooni võimaluste ning eesmärkide üle praegusaegsete muuseumiekspositsioonide vahendusel, on asjakohane vaadata peale muuseumide ka muuseumikülastajate suunas. Külastajad kogevad näitust, lähtudes oma tõlgendusraamist, võrreldes oma näitusekogemust teiste neile tuttavate ajaloo tundma õppimise viisidega. Inimeste personaalseid tõlgendusi ja ootusi ei saa muuseumid oma valikut tehes kuigivõrd mõjutada, võib-olla ehk nendega arvestada. 2010. – 2012. aastani osalesid Tartu ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumi uurijad üle-euroopalises rahvusmuuseumide uurimisprojektis (www.eunamus.eu). Mahukas uuringus käsitleti rahvusmuuseumide ajaloolise kujunemise küsimusi, kuid puudutati ka muuseumide rolli praeguses ühiskondlikus kontekstis. Uuriti ka külastajate suhtumist muuseumisse. Mõned uuringus puudutatud teemadest aitavad päris hästi ilmestada ka kultuuri- ja ajalooainese representeerimise küsimuste ees seisvate muuseumikuraatorite dilemmat.

Mida tahetakse muuseumis näha?

Inimestelt küsiti, kust nad eelistavad hankida teavet riigi ja rahva ajaloo kohta ning miks nad muuseume külastavad. Ajastu märgina eelistab üle 60 protsendi vastanuist (kõigis uuringus osalenud muuseumides kokku) saada teadmisi esmajoones internetist, järgmisel kohal on muuseumid. Kõik ülejäänud allikad jäid tähtsuselt kaugele maha. Tervelt viiendik vastajaskonnast märkis, et nad ei otsi ajaloo-alastele küsimustele mitte kunagi vastuseid kooliprogrammist. Kuna fragmenteerunud internetikeskkonna kasutaja sõltub valikute tegemisel esmajoones iseendast, viitavad eeltoodud arvud kindlasti sellele, et muuseumid on praegu kõige olulisem kureeritud, esmajoones ekspertide asjatundlikkusele üles ehitatud institutsioon, mille vahendusel üldse ajalooga kokku puututakse. Sellest omakorda järeldub, et küsimus ajaloo ja mineviku kohta käivate teadmiste esitamise viisidest muuseumi vahenditega on vähemalt ajaloo enda vaatepunktist ülimalt tähtis.

Küsitletuile olid olulised ka materiaalse kultuuri esitamise aspektid. Üle 60 protsendi vastanutest arvas, et muuseumides on esemeid, mis on rahvuse ajaloo seisukohalt olulised. Kõige enam viidati suure sümboolse tähtsusega esemetele Kreekas, aga ka Iirimaal, Eestis ja katalaanide juures. Esemete olulisus ekspositsioonis ei ole seotud seega mitte ainult ekspositsioonitüübi ja kuraatorite valikutega, vaid ka muuseumi ühiskondliku kontekstiga. Rahvusliku ajaloo aspektist sümboolse tähtsusega asjade kaudu ajaloo esitamine näis oluline olevat eriti just Euroopa äärealade muuseumide puhul. Seejuures polnud otseselt oluline, mis laadi esemetega on tegu: näiteks Eesti Rahva Muuseumi püsiekspositsioonis on paljuski ju talupoeglik tarbekraam, Kreeka muuseumides on aga rahvuslikuks aardeks urn Kreeka iseseisvussõjaaegse vabadusvõitleja Constantine Kanarise südamega.

On selge, et igasugune muuseumiekspositsioon on loojate poolt jõuliselt vormitud selleks et sobituda ruumi, aega ja keskkonda. Ekspositsioone saab mitmeti üles ehitada: selle võib esitada minevikku tõlgendavas võtmes või ka jutustusena. Kuigi need kaks lähenemisviisi võivad ühes ja samas ekspositsioonis ka omavahel põimuda, lähtuvad need üsna erinevast traditsioonist. Kui esimest võib pidada museoloogiliseks, siis teine on laadilt pigem historiograafiline. Esimene tõlgendusviis on esemekeskne ja toetub arusaamale, et teadmisi on võimalik vahendada originaalesemete abil. Teine lähtub arusaamast, et minevik on tõeline ja seda saab asjade abil ellu äratada ning illustreerida.

Kui esitada tõlgendav ajalookäsitlus näitusena, võib tunduda, et see ei käsitlegi ajalugu. Näituse õnnestumine või ebaõnnestumine sõltub kuraatoritest ja kujundajatest. Kuraatorid konstrueerivad näitusel teatava esitusviisi, nii et külastajad mõistavad näituse esemetega seotud uskumusi ja väärtusi pigem implitsiitselt kui saavad nende kohta teavet.

Narratiivse koega näitused erinevad tõlgenduslikest olemuslikult: need lähtuvad jutustusekesksetest ajaloo esitamise viisidest, näiteks raamatutest. Sellistel näitustel on esemed ja muu näitusesisu asetatud jutustuse illustratsioonide rolli, eesmärgiga aidata kaasa veenva ja selgitava vormi saavutamisele.

Hoolimata sellest, et muuseumid kasutavad praegu selgelt eristuvaid esitusviise, viitas Eunamuse külastajauuring sellele, et paljudel rahvusmuuseumide külastajatel ei tekkinud muuseumide minevikukäsitluste osas kuigivõrd küsimärke. Kriitiline ja tähelepanelik näitusest arusaamine, n-ö lugemisoskus on pigem tagaplaanil. 54 protsenti külastajaid arvas, et muuseumis, mida nad külastasid, ei eksponeeritud n-ö mitmeti tõlgendatavaid ajalooküsimusi. Nad arvasid, et muuseumide püsiekspositsioonides ei puudu ükski rahvusliku ajaloo seisukohast olulist lugu või oluliste rahvusgruppide lugu. Pool küsitletuist ei teadnud, kas muuseumiekspositsioonis on ka „tähendusrikast vaikimist”. Küsitletute enamiku arvates on muuseum koht, kus esitada täpne, akadeemiline ajalugu. Nii arvas ka 83 protsenti Eesti Rahva Muuseumi külastajaist.

ERMi uus püsiekspositsioon

Eesti Rahva Muuseumi tulevane püsiekspositsioon ei ole oma sisult otseselt Eesti ajaloo ülevaatenäitus. ERMi uude hoonesse loodav näitus„Eestimaa kahekõned” on pigem kultuurilooline ülevaade argikultuurimuutustest Eestis, see esitatakse mitmete kultuuriliste ja sotsiaalsete rühmade kaudu. Näitus on seega eelkõige tavaliste inimeste lugu, argieluga toimetulek ja hakkamasaamine nii traditsiooniliste normide ja reeglite kui ka suurte maailmaajalooliste protsesside mõttes. Hoolimata sellest, et näitust valmistavad ette mitme teadusvaldkonna asjatundjad, on näituse distsiplinaarseks keskmeks etnoloogia. Etnoloogid tavatsevad rõhutada, et ükski inimene ei ole tavaline: nende elulugu, tõekspidamised ja hoiakud on väärt, et neid märgataks ning kultuurikirjelduse loomisel arvesse võetaks. Uuel püsinäitusel laieneb inimeste ring, kelle ajaloost jutustatakse, ei piirduta vaid talutarest võrsunud kultuuriga. Hääl antakse neilegi, kellest senistel püsinäitustel on vaikitud, ja näidatakse varem peidus olnud kultuurilugusid.

Uut püsiekspositsiooni kavandades seisavad ERMi kuraatorid vastuoluliste valikute ees. Kas lähtuda suure osa muuseumikülastajate ootusest, et muuseum peab olema koht, kus esitada asju „nii nagu need olid”, või luua keskkond, kus inimesed vaatavad ja kogevad, mõtlevad ja teevad järeldusi? Kas valida jutustav või tõlgendusi esile kutsuv näitusekeel?

On selge, et kui ERM rohkem kui sada aastat tagasi rajati, oli haritlaste ja üldsuse tõlgendus kultuuri (sh kultuuripärandi ja ajaloo) osas ilmselt sarnasem. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli ERMiga kontseptuaalselt tihedalt seotud etnoloogiateadus omamoodi abivahend omariikluse kindlustamisel. Järgnenud nõukogude perioodil, mil rahvuslus oli põlu all, oli etnoloogia (toonane etnograafia) üsnagi ambivalentses rollis, kuna ametlik ülesanne ehitada sotsialismi ja see, mida etnograafiateadus tegelikult jätkuvalt toitis, ei olnud üks ja seesama. 1990ndatel, kui ühiskond oli jätkuvalt uue rahvusliku ärkamisaja järellainetuses, jõudis etnoloogiasse aga läänemaailmas juba varem toimunud teoreetiline pööre, mis tähendab, et etnoloogiat ei saanud enam käsitleda üks-üheselt avalikkuse teenistuses distsipliinina, pigem sai sellest kultuuri kriitiline ja analüütiline mõtestaja. Nii seisavadki ERMi kuraatorid, kelle juhtimisel uued püsiekspositsioonid valmivad, mõnes mõttes kahe kultuurikäsitluse vahel, vaadates nii avaliku arvamuse kui ka sotsiaal- ja humanitaarteadusliku tõlgenduse suunas. Ühel pool on kultuuritõlgendus, mis näeb kultuuri pigem staatilise, objektiivse ja jagatuna. Teisel pool on etnoloogia kui kultuurinähtusi „lahti harutav” teadus koos uue museoloogia mõtteviisidest kantud näituseproduktsiooniga, kus on olulisel kohal dialoog, küsimärgistamine, mitmete kogukondade kultuuriosalus, mis astub ekspertteadmiste kõrvale. Praegu võib siiski väita, et nii tulevase ERMi püsinäituse sisulised lähtekohad kui kujunduskontseptsioon toetavad seda, et püsinäitus saab oma laadilt olema pigem interpreteeriv näitus, kuigi sellele on võimalik lisada ka teine, lugu loov kihistus (olgu see siis või muuseumipedagoog, kelle roll giidina on näitus nii tervikuks sõlmida kui vajadusel õigeid küsimusi esitades ja küsimärke välja tuues see lahti harutada).

3+1 Arhitektide juhtimisel sündiv kujunduslahendus toob muuseumiesemed välja nende „originaalsest” kogemuskeskkonnast, loob uue tehiskeskkonna. See laseb esemeid nii esile tõsta kui ka kontekstualiseerida ning väga erinevaid esemeid kõrvuti eksponeerida. Näitus on jaotatud tosinaks alaosaks. Erinevatel näitusealadel on näituseruum kas tõstetud ekspositsiooni toetaja staatusesse või hoopis teadlikult taandatud ja ära „kaotatud” eesmärgiga jätta alles vaid märgilisemat laadi esemed, millest külastaja oma terviku saaks luua.

Ruumilises mõttes on püsinäitus jaotatud kolmeks eri kiirusel läbitavaks alaks, kus eksponeeritud näitused eristuvad üksteisest teemakäsitluse sügavuse, tiheduse, intensiivsuse ja lähtepositsioonide poolest. Näitusele sisenedes avaneb külastajale rohkem kui sada meetrit pikk vaade ajarajale, kus originaalesemete eksponeerimise abil esitatakse ülevaade kultuuri ja igapäevaelu muutumisest Eesti alal rohkem kui 11 000 aasta jooksul. Originaalesemed on seostatavad argise tegevuse ning oma otstarbega. Iga esemerühma/alateema juures tuuakse välja muutused elukeskkonnas, kohandumine ja toimetulek ning ajastut iseloomustav vaimne maailm. „Kiire” ja ülevaatlik ajarada külgneb süvenevamate näitusealadega. Üks neist aladest käsitleb inimeste eluilmasid nõukogude ajal, teine annab ülevaate ERMi tuumaks olevast talurahvakultuurist. Siin ei püüta edasi anda mitte originaalset maaelu ja taluelu tunnetust elukeskkonna mõttes, vaid toetatakse pigem talutööde ja ruumiga seotud kogemust talupojakultuuris elamisest. Põhjalikumad teemanäitused on eraldatud boksidesse, kus saab kasutada teistsuguseid kuraatorlikke representatsioonistrateegiaid ja kujunduslahendusi kui avatud aladel.

Kokkuvõttes võib öelda, et jutustav representatsioonistrateegia ehk „nii nagu on olnud”-käsitlus on näha üksikesemete – kultuuriväärtusega originaalesemete tasandil. Tõlgendusliku keskkonna loomisel ei kohkuta tulevases ekspositsioonis aga kasutamast ei esemete vahel kujunevaid seoseid ega ka ruumi, kujunduslahendusi või näituse lisakihte, sealhulgas multimeedia ja audiovisuaalsed lahendused. Inimeste minevikutunnetus ja minevikutundmine võiks kujuneda ühest õpi- (ja elamus-)keskkonna kontekstist (internet, kooliharidus, raamatud, meedia, muuseumid) teise liikudes. ERMi püsinäitus saab olema üks nendest õpi- ja (elamus)keskkondadest.


Kirjandus

P. Aronsson, S. Knell, et al, EuNaMus Report No 7. National Museums Making History in A Diverse Europe. Linköping University Interdisciplinary Studies 2012, nr 18.

A.Bounia, A. Nikiforidou, et al, EuNaMus Report No 5. Voices from the Museum: Survey Research in Europe’s National Museums. – Linköping University Interdisciplinary Studies 2012, nr 16.

J. Dodd, C. Jones, el al, EuNaMus Report No 6. Voices from the Museum: Qualitative Research Conducted in Europe’s National Museums. – Linköping University Interdisciplinary Studies 2012, nr 17.

K. Rattus, Eesti kultuuriloo püsinäitus „Eestimaa kahekõned”, http://www.erm.ee/et/Muuseumist/Uus-hoone/naitused/naitused.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming