Ku-Ku klubi 75

Tõnu Virve

Täna tähistatakse Tallinna Kunstihoones Ku-Ku klubi 75. sünnipäeva. Kunstnike oma klubi ehk Ku-Ku 1930ndate eriline atmosfäär mitte ainult ei säilinud, vaid omandas uue tähenduse nõukogude ajal. Ku-Ku oli totalitaarse kontrolliühiskonna vabaduse oaas, millest igal püsikliendil on oma eriline, kordumatu (ning ajaga üha väärtuslikum) mälestus. Seekord avaldab Sirp teatrikunstnikufilmimehe, 1970. aastast Ku-Ku liikme Tõnu  Virve meenutuskillu.

*

Kui praegu öeldakse, et ollakse klubi püsiklient, siis pakutakse üle klubi leti plastikkaarti, nõukogude ajal oli liikmel uhke kuldse vapiga tegevliikme pilet. NLKP pileti saanuks ka lihtsamalt kui kirsipunaste nahkkaantega ja vesitrükis sisuga Ku-Ku klubi liikmekaardi. Selle pidi välja teenima paariaastase aktiivse igaõhtuse tegevusega klubis. Tookord avas  klubi ukse galantse eestiaegse kummardusega vanahärra, paekivist müüri ääres pukkidel istusid eestiaegsed kunstnikud, baretid peas, ja heietasid oma mälestusi. Oli aasta 1985. Klubi pikas lauas istus Jaak Olep. Viipas sõrmega. „Sind ma ootasingi,” ütles Olep mulle õlale patsutades ja õlut mekkides. „Pakun sulle kujundada Karl Vaino lavastust Ohvitseride Majas. Olen nomenklatuursest Estonia peakunstnikust Renterist  ja ta kroogitud kardinast tüdinud. Ootaks midagi uut.”

Uurisin just siis 1950ndate nõukogude propagandakunsti ja küsisin, kas ajalooline tsitaat sobiks. Näiteks Moskva kremli sammassaali 1950. aasta 8. märtsi kujunduse tsitaat. Asendaks vaid Stalini reljeefi Leniniga. Muidu täisvärk: villasest kangast punaste lippude kaskaad, kuldsed narmad ja tutid, keskel siidist kiirtekujulised drapeeringud. Ehtsa materjali voltide võlu, verepunase ning  taevasinise värvi ilu. Keskel reljeefne Lenin. Tsitaadi lisandiks kummalgi pool portaalil Paul Luhteini viiekümnendate rahvuslikud lilleornamendid (nagu Kiviräha raamatus „Mees, kes teadis ussisõnu” praegu). Et pole ju midagi muutunud. „Ma ei eksinud sinus. Seda varjatud peent irooniat ma ootasingi. Kes saab aru, see saab aru,” oli Olep rahul. Kui kavand kooskõlastusringilt tagasi jõudis, olid lisandid maha tõmmatud, märkusega:  „Ei mingit rahvuslikkust”.

Tsitaat oli jäänud alles. Kui mu kolleeg Jaak Vaus, kontserdiosa kujundaja, kaebas, et olin raisanud kõik raha presiidiumi kujunduse peale, talle jäänud dekoratsioonimaterjaliks ainult marli, vastasin, et presiidium on saanud presiidiumi ja rahvas rahva osa. Kuid ARS jäi võimsa kujunduse valmistamisega jänni. Päevad polnud vennad. Tihti juhtus, et polnud raha ning tuli leppida vaid kohvitassiga.  Siis tulid appi sõbrad. Nagu Tallinna peakunstnik Urmas Mikk: „Kaks kasti õlut Virvele!”. Istus mu vastu ja küsis, kuidas läheb. Hästi läheb, vastasin ja hüüdsin üle saali: „Kes õlut soovib! Virve teeb välja!”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming