Kristjan Raua preemiad jagatud

Reet Varblane

  JAAN KLÕŠEIKO 11. mail anti Tallinna raekoja saalis üle tänavused Kristjan Raua preemiad. Seekord osutusid premeerituiks Virge Jõekalda (rahvusvahelise haardega näitusetegevuse eest, silmas pidades kriipivalt tundlikke sügavtrükiseeriaid „Minu aed” ja „Paradiisiaed”), Ülle Kruus ja Kersti Koll (Adamson-Ericu muuseumi profiiliga huvitavalt lõimuva ja põhjaliku näitusetegevuse eest, millega kaasneb heatasemeline kirjastustegevus ja tulemuslik  töö publikuga), Lilian Linnaks (mastaapse isikunäituse „Klassikud. Lilian Linnaks” eest tarbekunsti-ja disainimuuseumis, kus legendaarse tööstusdisaineri ning ehte- ja metallikunstniku looming kõrvuti eksponeeritud oli) ja Lemming Nagel (Tami galeriis eksponeeritud ekstsentriliste assamblaažide eest, kus maaliline kõrgtase on huvitavas vahekorras sotsiaalse satiiriga).

Igasugune tunnustus on kunstnikule ja  kuraatorile (või kunstiteadlasele) alati teretulnud, seda iseäranis praegusel kultuuri (iseäranis kunsti) alarahastatuse ajal. Kuid meie kunstielu ning kogu kunstiareeni, -maastiku, -maailma või ükskõik, kuidas seda kooslust ka ei nimetaks, lagunemine viimase 15 aasta jooksul üksteisega haakumatuteks kihistusteks on viinud ka autasude ning preemiate kindlalt püsinud hierarhia langemiseni. Kunstnike liidu ning Tallinna linnavalitsuse välja  antav Kristjan Raua kunstipreemia on küll endiselt kõige vanem, kuid nii mõnegi noore ja vihase poliitiliselt teravalt mõtleva kunstniku ja kuraatori arvates pole sellel enam endist ihaldusväärsuse maiku juures. Kas või selle pärast, et otsuse langetamise taga on kunstnike liidu volikogu. Preemiaandjad on ise autasu positiivse küljena rõhutanud tõika, et see on kolleegide tunnustus. Kuid eks ole ka kultuurkapitali aastapreemiad samuti kolleegide  tunnustus ning sealne žürii isegi objektiivsem, sest sihtkapitalide koosseis vaheldub ju iga kahe aasta tagant.

Ka alaliitude preemiate valiku teeb nende juhatus ehk kolleegid. Ega suuri riigi kultuuripreemiaidki määra ametnikud, vaid kultuuritegelastest koosnev komisjon ning kaalukauss langeb selle valdkonna esindajate kasuks, keda žüriis rohkem või kelle hääl tugevam. Kristjan Raua preemia otsustamise nõrga küljena võib välja tuua vaid kunstnike liidu volikogu heterogeensuse (loe: amorfsuse), kuigi peab möönma, et olenemata laureaadiks valitutest on tegemist ikka tublide inimestega, kelle töö väärib tähelepanemist ja tunnustamist. Ja vaatamata sellele, et Kristjan Raua, Konrad Mäe, kunstnike liidu alaliitude, riigi kultuurija kultuurkapitali aastapreemiatele on lisandunud mõningaid eratunnustusi nagu Ervin Pütsepa kunstiteaduse, Sadolini maali-,  või Armin Kõomäe ja Guido Sammelselja kunstitudengi preemia (kui seda tänavu veel antakse), pole tunnustamist ikka veel küllalt, sest kunstielu on läinud hullumeelselt aktiivseks ning väärttegijaid tulnud järjest juurde. Kaugel sellest, kuid alustada tuleks siiski kunsti ja kunstniku maine tõstmisest ühiskonnas.