Kriitiku mõõdust

Meelis Oidsalu

  Linnar Priimägi kirjutas 26. I Sirbis elegantse artikli kunstniku ja tema kunsti mõõdust. Priimäe põhikategooria kunsti mõõdu määratlemisel on suurus ja väiksus. Priimäe kriitikupositsioon on elitaarne, klassikalise kõrgkultuuri nostalgiast kantud. Sarnaselt Rein Veidemanniga esindab ta koolkonda, kes igatsevad suurvormide ja kadunud kuldajastu järele.

Selliseid tekste lugedes tekib küsimus, kas tõesti elame kunstikääbikute ajal või on suurt ja surematut rahvuslikku narratiivi ihkav kriitikupositsioon midagi, mis ei suuda tähendusrikkalt hõlvata kaasaja kultuuripildis toimuvat? Kas kriitikud, kes kurdavad suure kunsti puudumise üle, kuulutavad meile tõtt või, suutmata kujunenud kultuuritegelikkust haarata, üritavad õukonnakunsti (ka nõukaaegse tsensorite poolt valitsetud kunstiruumi) kriteeriume rakendada millegi suhtes, mille suhtes seda võib-olla rakendada ei saa? Kas on mõtet üldse kasutada suuruse-väiksuse, keskse ja marginaalse, kestva ja ajutise mõõdupuid olukorras, kus õukonnakunsti etableerunud hierarhiad on asendunud pluralistliku dünaamilise kultuuritasapinnaga? Kui kultuuritegelikkuses konkureerivad suurte vaalade asemel toidu pärast räimeparved, kas ei peaks siis toimuva hõlvamiseks keskenduma mõnele muule kategooriale suuruse kõrval? Harpuuniga räime ei püüa, selleks läheb vaja võrku.

Püüdes mõtestada kriitikute võimalikke rolle nende funktsiooni järgi, saame kriitikupositsiooni kolmese jaotuse. Kõigepealt inkvisiitorid, kes näevad kõike võimupositsioonilt, seavad end Ilu õukonda ja võtavad õiguse nimetada taevariiki pääsejaid ja põrgutules põlejaid. Nad toetuvad enamasti mineviku autoriteetidele, kaitsevad kõike suurt ja igavikulist pühaduseteotuse eest ja kurdavad mandumise üle, kui midagi surematut meelevalda ei satu. Nad on suurte, pühade ja rahvust ühendavate suurvormide teenistuses (üheks puhtakujulisemaks näiteks on Rein Veidemann, kes on end kõnelnud rahvusliku kõrgkultuuri suurvormide tagaigatseja sümboliks). Inkvisiitori roll seisneb peamiselt vertikaalsete võimusuhete defineerimises: marginaalsuse ja kesksuse, kõrguse ja madaluse, ortodokssuse ja ketserluse määratlemises.

Siis on sektandid. Sektantliku kriitiku funktsiooniks on eksegees ja identiteediloome, nemad näevad kultuurikeskkonda vaba konkurentsi tingiva tegevusväljana, tasapinnana, mitte trepina nagu inkvisiitorid. Nende jaoks ei ole kunstilised väärtused midagi antut, koht kultuurivälja keskmes tuleb loojatel välja võidelda, kriitiku roll seisneb identiteediloomes, toimijate ja tähendusväljade korrastamises (ümber)seletamise kaudu.  

Ja siis on veel kolmas ning haruldasim liik kriitikuid, kelle toime võiks olla sama, mis oli Martin Lutheril ja reformatsioonil ristiusu muutmisel. Need on isikud, kes ei tegele võimusuhete määratlemise ega identiteediloomega, vaid kelle tekstid kannavad kriitiku kui lugeja-vaataja-kuulaja isiklikku suhet kogetuga. Nende eesmärk ei ole niivõrd autoripositsiooni avamine ja autori ning tema loomingu “paikapanemine” väljal või hierarhias, vaid teose tähenduspotentsiaali arvardamine teiste lugejate-vaatajate-kuulajate jaoks, üksikisikute kunstikogemisoskuste kasvatamine.

Milline kriitikupositsioon kõnetab kaasaja pluralistlikku tasapinnalist kultuuritegelikkust kõige usutavamini? Kui pole enam õukonnakunsti, siis kui veenvalt kõlavad õukonnakriitikud?  Ma olen nõus Jan Kausiga, kes 3. II 2006 Sirbis kutsub üles tegelema kunsti (kirjanduse) kogeja ja tema suhestamisvõimaluste avardamisega tekstidesse. Selleks tundub see kolmas, võimumängudeväline kultuurikaemus olema kaasaja kriitikupositsiooni jaoks sobivaim, sest tema toiteväärtus vaatajale-kuulajale-lugejale (kelle nõrkemise pärast nutetakse) on suurim.

Ajal, mil kunst ei mõjuta oluliselt ühiskonnas toimuvat (vähemalt mitte sellisel määral kui nt nõukogude ajal), ning eeldusel, et kunst on muutumas avaliku, ühiskondliku elamuse kandjast pigem kildkondliku või isikliku elamuse kandjaks, ei ole peamiselt kunsti hierarhilisele korrastamisele suunatud kriitika enam ei kunsti ega publiku teenistuses. Priimäel ja Veidemannil on õigus: vaalade ajastu on läbi. Järelikult tuleb hankida räimepüügivahendid. See, kas ja millisest toidust kuulaja-vaataja-lugeja kõhu täis saab, sõltub suuresti tema võrgupunumise osavusest. Kriitikud võiksid olla need, kellelt toimivaid püügivõtteid omandatakse.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming