Kriitikavabrik kui suurepärane algus

Mario Pulver

Y-galerii vaikivvalgete kaarte all peeti Tartu kunstikuu raames Lemmit Kaplinski korraldatud kriitikaseminaride sari „La Fabrique Critique” („Kriitikavabrik”), mille neli kohtumist olid üsnagi omanäolised. Esimese seminari kõnelejad olid kirjandusvaldkonna esindajad Mart Velsker ja Indrek Mesikepp, ehk fs, kes vaagisid nii loomeinimesi kui laiemat avalikkust vaevanud küsimusi: kes on kriitik, mis on kriitika?

Kriitika ja kriitiku olemus  ei ole staatiline, see muutub tõenäoliselt sama kiiresti kui kultuur isegi, seepärast tuleks eespool toodud küsimustele lisada epiteet „tänapäeva”. Velsker ja Mesikepp möönsid, et tänane kriitik on tõenäoliselt lühemaajalise mälupagasiga kui põlvkond tagasi, kuna Velskri hinnangul oli Nõukogude Liidus lihtsalt sedavõrd vähem võimalusi ja allikaid, mistõttu kriitik sai minna oma teemasse süvitsi. Siia võiks lisada Lemmit Kaplinski arvamuse, et kui vertikaalselt  (s.t ajaliselt) on kriitiku haare väiksem, siis horisontaalselt (s.t ruumiliselt) on haare kahtlemata laiem. Praegu on kriitik enamasti kokkupuutes paljude kultuurivaldkondade ja -ruumidega, valdab sageli mitut keelt ja on seetõttu võimeline võrdlema mitmeid kultuure ja nähtusi, mitte käsitlema ainult oma kultuuriplokki. See esitab kriitikale ja kriitikule omad nõudmised ja ootused ning toob muidugi  kaasa ka halvad küljed. Mesikepp tunnistas, et kirjandusarvustajate seas esineb liigagi palju neid, kelle arust arvustus polegi muud kui subjektiivne arvamus, kuidas keegi on mingit raamatut lugenud, sellest aru saanud.

Tõsisem kriitik peaks olema võimeline siiski valdama lisaks subjektiivsele kogemusele ka teoreetilist keelt, tal peaks olema analüüsivõimet ja ta peaks oskama näha teost kontekstis. Artikkel teemal „see raamat mulle ei meeldi” pole  päris, kriitiline arvustus. Kindlasti on avaldamiskergus (ka Interneti n-ö samizdat’i keskkond) tekitanud olukorra, kus igaüks arvab, et on võimeline kirjutama arvustust, kuid Internet annab ka võimaluse neile, kes mingil põhjusel ei ole saanud/tahtnud avaldada oma arvamust ametlikus kanalis. Sarja teisel kohtumisel osalesid juba kunstivaldkonna löögirusikad ja õhtu kulges särtsumises ja sädelemises.

Üksteisele olid ohtlikult lähedale istunud kunstnikud Al Paldrok ja Peeter Allik ning nende vastased, kunstikriitikud Heie Treier ja Ants Juske. Ehkki kired möllasid viisakalt ja teravusteni laskuti harva, oli ilmselge, et kunstikriitika on Eestis väga hell teema. Non Grata esindajat Al Paldrokit näis häirivat see, et kunstikriitikud räägivad oma niigi vähestes arvustustes vaid lokaalselt kitsast ja valdkondlikust taustsüsteemist, kunst iseenesest neid ei kõneta. Samuti ei meeldinud  talle, et kunstikriitikud taastoodavad oma kirjutistes netikommentaatorite põlglikke keeleuuendusi, võimendades seda marginaalset soppa kogu ühiskonna teadvusesse.

Ja miks on lehepinda nii vähe, kui kriitikud nagu Juske istuvad Eesti Päevalehe toimetuses? Miks ei võidelda kunstile välja rohkem kõlapinda? Miks saavad suuri riiklikke preemiaid vaid heliloojad, näitlejad, kirjanikud? Miks võrdub eestlasele kunst ainult Jaan Toomiku legendaarse  installatsiooniga? Kunstnikud näisid ootavat kriitikult vahendamist ja ka enda kaitsmist, sest kirjanikel sellist vajadust pole. Igaüks võib minna ja võtta poeriiulilt raamatu ka siis, kui mõni kriitik on selle maha teinud. Ma ei usu, et asi on ainult luterliku kultuuri sõnakesksuses: kirjanikud on pühamad lehmad kui teised. Pigem võib tõesti Paldrokil olla õigus selles osas, et kunstikriitikud ise räägivad kunstist liiga vähe. Arvestades  seda, kui nõudlik töö on kunstikriitika, kui palju nõuab aega näitustel käimine ning neisse süvenemine, kui paljudel kriitikutel on ka muid töökohti, siis vist tõesti ei jätku ei kriitikuid ega ka aega. Tõdeti, et Kumu on tõmmanud ära terve hulga seni vabakutselisi kunstikriitikuid, kes nüüd ei kirjuta enam kunstist. Paldrok leidis, et nagunii pole praegusel kujul seda kunstimaailma (galeriisid, kriitikat, tunnustussüsteemi) vaja. Heie Treier torkas selle peale, et  Non Grata on loonud oma mulli, mistõttu selle sees töötavad asjad teistmoodi: neil on oma kriitikud, tunnustus, galeriid. Paldroki põhiline küsimus oli, milline meie kunstimaailm on. Kas probleemi on see, et kunstnikud ja kriitikud ei puutu omavahel enam kokku niimoodi, nagu varem? Heie Treier kinnitas, et kriitik saab just kaasaegsete kunstnikega suheldes oma eksistentsile õigustuse. Nagu ütles Al Paldrok: kunst polegi muud kui maailma tajumine. Niisiis aitab kriitik ideaalsel juhul vahendada seda, kuidas kunstnik maailma näeb, ja selgitab, mis vaatajal sellest kasu on.

Tegelikult pole aga selge, kas kunstnike-kriitikute omavaheline semmimine aitab sellele vahendamisele kaasa või teeb kriitika liiga subjektiivseks. Treieri ja Juske sõnutsi suhtlesid kriitikud kunstnikega varem märksa rohkem, istusid nendega sõna otseses mõttes veiniklaasi taga koos. Neil oli siis ka rohkem aega. Kuna kunstikriitika ei ole  tänapäeval tasuv töö, siis on see parimal juhul lisafunktsioon. Juske peab end kunstiteadlaseks, kes on küll kirjutanud üle 3000 artikli, kuid ei ole siiski nii-öelda täiskohaga kunstikriitik. Treier teeb ajakirja kunst.ee. Mõlema puhul lisanduvad loengud, seminarid, juhendatavad tööd jne. Selge see, et kõigi näituste põhjalik vaatamine tuleks kõne alla vaid noorte kriitikute puhul, kellel pole töiseid või perekondlikke kohustusi. Vahest lugesingi selle välja  ridade vahelt ja meelevaldselt, kuid jäi mulje, et kõigi kolme suust kõlas teatav üleskutse just noorte kunstnike ja kunstikriitikuks pürgijate aadressil: Eestis oleks hädasti vaja rohkem kunstikriitikat ja ennekõike oma valdkonda armastavaid kriitikuid. Veidral kombel kinnitas seda tundmust ka kolmas episood, kus rõhuasetus oli arutelu asemel pigem Kumu kuraatori Eha Komissarovi loengulikul ettekandmisel; see tulenes  eelkõige sellest, et tema semiootikutest oponendid olid haigeks jäänud.

Komissarovi loeng 1960ndate avangardist oli omamoodi kriitika praeguste, eriti tulevaste kunstnike aadressil: seda mitte kriitika kui teose arvustamise, vaid kriitika kui häiriva nähtuse pihta suunatud märkuste mõttes. Põhimõtteliselt võib Eha Komissarovi loengut võtta sunniviisilise harimiskatsena, ägeda nõudmisega tunda paremini tolle perioodi avangardi, mida tema  hinnangul arendati Eesti poliitilise olukorra tõttu väljaspool kunstielu ja mida seetõttu ei tunta piisavalt hästi. Ilmselgelt on avangard ja kontseptualistlik kunst Komissarovile hingelähedased ning ta ei varjanud oma põlgust kunstnike vastu, kes ei taha seda perioodi lähemalt tunda või hinnata.

Põhjalik loeng tolle perioodi tuntud taieste kohta mõjus aga omal moel tõestusena etteheitele, et kuraatorid või kunstikriitikud ei huvitugi praegusest kunstist, tahavad ajada oma kontseptualistlikku teooriarida või põlgavad avalikult praegust kunsti. Mis puutub kontseptualistlikku kunsti, siis jään selle põgusa dialoogi juurde, mille pidasin Eha Komissaroviga teemal „tekst pildil”. Mulle tundub endiselt, et kontseptualismis varitsevad samasugused ummikteed nagu n-ö tellimuskunstiski. Täpselt nii nagu võib jääda maalima maastikupilte, lisamata uut väärtust, võib jääda mitte maalima maastikupilte,  lisamata ka sel viisil kunstile midagi uut. See, kui kontseptualist ka viiskümmend aastat pärast Kosuthit kirjutab valgele lõuendile sõna „sõna”, ei mõju minu arvates enam mõtlemapaneva ja provotseeriva dialoogikutsena, vaid tüütu võttena. Mulle meeldib märksa rohkem võtta praegusest ajast hetk, seda minevikuga mitte siduda, poleerida just sellest n-ö kunstiline seisund. Põhjus, miks 1960ndate avangardist alguse saanud tekstikeskne kunst ei mõju  praegu olulisena, tuleneb praegusest ajast, mitte kunstiajaloo eiramisest. Aga see on minu arvamus: väga võimalik, et oleme Eha Komissaroviga nii esteetilises kui kontseptuaalses mõttes vastandlikel seisukohtadel. Vahest selle vastanduse tõttu oli mul palju hubasem viibida neljandal ja viimasel kriitikaseminaril, millest õhkus konspiratiivkorteri lõhna.

Ümar- või õigemini ovaallaua taga olid saanud kokku nii-öelda väiksemad kultuuriväljaanded  ehk Epifanio August Künnapu ja Tim Kolgi, Müürileht Berk Vaheri ning Cheese Ahto Külveti isikus, keda kõiki ohjas väga kindla käega Artishoki eestvedaja Maarin Mürk. Kirja teel oli esindatud ka Metroo ja Paul Pihlak, kelle mõtteid luges ette väitlusjuht. Kuna kõik peale ühe (Cheese) esindasid MTÜsid või individuaalseid algatusi, pole neil suuresti kasumi juurde asja ja seepärast pole nad sedavõrd suured konkurendid. Seetõttu  oli ka jutt sarnane ning väljaannete esindajatel oli kerge üksteisega nõustuda. Kurdetud mured seondusid ennekõik autorite, mitte raha vähesusega. Nii tillukestel algatustel on alati artikleid või kirjutajaid vaja ning tihti juhtub see, et püsikirjutajatesse tungib Maarin Mürgi sõnutsi „elu sisse”, mistõttu nad kas kaotavad huvi või pole neil aega. Ainsaks otsesemaks vastanduseks kujuneski küsimus, kas seesuguste algatuste taga peab olema missioonitunne või mitte.

Maarin Mürk soovinuks küll, et keegi võtaks Artishoki kunagi üle, Berk Vaher seevastu esindas seisukohta, et kui väljaanne kaob või laguneb, tuleb asemele midagi muud. Need, kes asja vastu huvi tunnevad, leiavad endale alati kanali. Hiljem vaidlesime kriitikavabriku hinge Lemmit Kaplinskiga juba kohvikus edasi inimja raharessursside üle, kuna Kaplinski argument oli, et Eesti kultuuris peaks olema veelgi  rohkem just väiksemaid gruppe: nimelt võiks ohverdada mõne suure kolossi, kellele eraldatava raha saaks siis väikeste tegijate vahel ära jagada. Mina leian, et ressursivähesuse tõttu võiks pigem olla käputäis suuremaid gruppe, kes käituksid „vihmavarjudena”. Mulle tundub, et kümne inimesega kaua algatust ajada ei jõua, ühel hetkel sööb koormus lihtsalt hinge seest. Küll aga pean tunnistama oma poolehoidu  sellele, mida näis väljendavat ka Berk Vaher: algatused elavad ja surevad loomuliku tsüklina. Pigem ongi hea, kui uuenduslikkust hoitakse sellega, et fossiliseeruma kippuv revolutsioon lammutatakse laiali ja tegijad alustavad uut projekti. Siinkohal minu suur tunnustus Von Krahlile, mis ennast radikaalselt raputas ja uuesti alustas. Kunagi võiks sama teha NO 99, vastasel juhul pole värskus võimalik. Aga kriitikavabriku viimase koosoleku  juurde naastes võin kinnitada, et teatud mõttes valitseb Eesti kultuurimaastikul ühe (madalaima) tasandi tegijate vahel suur sõprus ja üksmeel, konflikt ja vastandamine tekib just kõrgema, akadeemilisema ning madalama, murumätta taseme vahel. Akadeemilistes kolossides võib vaim teinekord kivineda ja kõrvalistesse käikudesse ekslema jääda. Seepärast tasub kõrgelt ja kõrgilt postamendilt piiluvatel suurkujudel hinnata ka seda, et kusagil „all”  askeldavad otse kultuurisoone pulsil väiketegijad, kelle pilk on mõnikord palju värskem ja teravam. Nelja tööpäevaga piirdunud seminarisari oli hea algus, loodetavasti jätkub arutelu ka järgmisel aastal.

Mitme osaleja väljendatud heameel konstruktiivsemate vestluste üle kinnitab, et aeg-ajalt on hädasti vaja tuua kokku mitmete valdkondade esindajaid, kes avastavad oma üllatuseks, et on asju, millest pole  veel selgelt räägitud. Selleks aastaks on kriitikavabrik suletud. Oleks tore uskuda, et „töötuks” jäänud osalejad lahkusid uute ideede ja hoiakutega, mida tulevikus rakendada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming