Kriitikakunst: kriitika ja kontrollimatu pluralism

Liisa Kaljula

Kriitika on modernsuse institutsioon par excellence: suunatud edasipürgimisele, tugevuse toetamisele ja nõrkuse paljastamisele. Ometi on selles modernsuse institutsioonis midagi, mis laseb inimkonnal paista ilusana, sest keskne ei ole siin mitte individuaalne, vaid kollektiivne pürgimus. Olen mitmetelt Eesti loovinimestelt kuulnud, küll mõneti erinevas sõnastuses, et väikeses Eestis peaks kriitika institutsioon olemagi rahvuslik – angažeeritud siinsete loovinimeste toetamiseks ja kannustamiseks nii kodu- kui välismaal. Kahtlemata on turumajanduslikus ühiskonnas kunsti ümber vaja ka turundustekste, mis populariseeriksid, teavitaksid ja teadvustaksid. Küllap võib kriitika olla rahvuslik mitmel moel. Meenutan siinkohal Meelis Oidsalu paari aasta tagust sõnavõttu: kriitik olgu ennekõike lojaalne kunstile, mitte kunstnikule või kunstiasutusele.1

Kindlasti leiab õilsaid ideid kriitika angažeerimiseks veelgi: näiteks võiks ka kriitika seista arusaama eest, et kõik inimesed on loodud võrdsena, iga kriitikatekst riiklikus väljaandes võiks olla sotsiaalpoliitiline akt. Ent kui tubli feministliku kunstniku näitus ei veena, siis peab sellest saama ka kriitiliselt kirjutada, ning kui kukub läbi õilsate eesmärkidega sotsiaalne kunstiprojekt, ei tohi selle teemaks võtmist tabustada. Boris Bernstein on öelnud, et mida keerulisem on kunstikultuur, seda rohkem tekib kunsti ümber suhtlemise ringe, kunstikultuuri keerustudes kasvavad paradoksaalselt nii tema organiseeritus kui tema etteaimamatus.2 Ka Boris Groys on pidanud kunstikriitika ülesandeks luua just selline olukord, kus valitseb kontrollimatu pluralism.
Kuidas luua kontrollimatule pluralismile tingimused ja kas inimloomus ikka kannab selle välja? NO99 teater paiskab avalikkusesse poliitilise teatriprojekti „Ühtne Eesti”, ent ei luba selle järelelu poliitikas, Tartu kunstimuuseum küsib, millist kunstimuuseumi on Tartusse vaja, kuid terve rida kunsti­inimesi ei taha kuulda Tartu vastust. Kontrollimatu pluralismi eelduseks on kriitikakultuur, mille esimene tingimus on, et kriitik ise ei ütle kunagi noli me tangere – ära puutu mind! Kriitika pealisülesanne ei pea olema – ja siin süüdistatakse kriitikat sageli meelevaldsuses – taastoota kunstiteose ümber kaitsvat ambivalentsiefekti. Selleks on teised tekstitüübid kunstiväljal: näituse pressiteade või seinatekst, kunstiteose kirjeldus muuseumi infosüsteemis, mis peaksid jätma teose avatuks tõlgendusvõimalustele. Kriitikale seevastu on teatav meelevaldsus lubatud ning mis seal salata, ka minule on kõige sümpaatsem selline kriitika, mis võtab näitusega seoses ette ühe parasjagu ühiskonnas aktuaalse probleemi ja lahkab seda pikalt ja põhjalikult. Turunduslike tekstide eest olen ilmselt tänulik siis, kui näituseasutus saab piletimüügitulu tõttu jätkata tiheda ja ambitsioonika näituseprogrammiga. Kirjeldavate tekstide eest aga siis, kui hakkan aastakümneid hiljem toonase originaalretseptsiooni põhjal kirja panema kunstiajalugu. Kuigi – kes teab, ehk tehakse see töö juba homse tarvis ära kõikvõimaliku salvestustehnoloogiaga, sest lõppkokkuvõttes on ka huvitav kunstiajalugu selline, kus peale kunstielu kirjeldamise on arvesse võetud omaaegsed aktuaalsed ühiskondlikud probleemid ja laiemad intellektuaalsed diskussioonid.
Ajastu rahutuma poolega – oma kaasajaga – on aga sageli tihedamas kontaktis noored, mistõttu kunstikriitikat on tihti peetud noorte žanriks. Kahtlemata oli nooreestlastel õigus meelde tuletada, et noorus kohustab – jeunesse oblige! Seetõttu ühinen Carl-Dag Lige Sirbi kriitikarubriigis ilmunud üleskutsega3 asutada kultuurkapitali juurde regulaarsed kunstikriitika stipendiumid, sest uuel aastatuhandel on kriitik üha enam muutumas oma ala usaldusväärsest professionaalist kodanikuühiskonna aktivistiks.
Võib ju vaielda selle üle, kas spetsialiseerumine ja professionaliseerumine teevad inimkonna õnnelikumaks, ent kui mitte tunnistada kunsti ümbritsevate struktuuride vajalikkust, tuleb minna tagasi rahvusriigi algusaastate paradigmasse. Eesti kultuuris aset leidvad spetsialiseerumise ja professionaliseerumise protsessid kolmandal iseseisvumise taastamise järgsel kümnendil on paratamatud, kuidas ka ei tahaks, et kunst jääks seotuks idealistliku ja õhinapõhise laulva revolutsiooni paradigmaga.
1 Meelis Oidsalu, Teater ja väärtused. – Sirp 5. IV 2012.
2 Boris Bernstein, Kunstiteadus ja kunstikultuur. Kunst, 1980, lk 30-31.
3 Carl-Dag Lige, Kriitikakunst: kriitika ja kulka. – Sirp 30. I 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht