Kriisiabipakett kaasaegsele kunstile

Hanno Soans

Tees nr 1. Igasugused papajannsenlikud targutused kaasaegse kunsti kohaliku ebapopulaarsuse tagamaade üle eesti ajakirjanduses – pean meist mõne aja eest üle käinud diskussioonilainest silmas eelkõige Marek Tamme, Anders Härmi ja Krista Kodrese defensiivseid arutluskäike – on oma retoorikalt jõuetud, kunstihariduslikus plaanis viljatud ning kultuuri süvitsi kompinud-lugenud-kogenud-nuusutanud inimesele, kellele ka tekstimõnu elus midagi maksab, surmtüütud. Tees nr 2. Need jutlused kaevuvad juba suures osas üheksakümnendatel valmis vaadatud kaitsekraavidesse, esitamata kordagi ühtegi poliitiliselt ebakorrektset või iseenese kehtivust küsimuse alla seadvat mõttekäiku, nagu sageli pakub välja kunst ise. Ainult et kirg on kadunud. Ma ei hakka siin lähemaid näiteid tooma lihtsalt sellepärast, et end sellelt kiirusepiiranguga õuealalt eemale hoida. Kaasaegne kunst või täpsemalt nüüdiskunsti puutuva kaasaegsuse sisemine imperatiiv on liig kannatamatu, et end sellesse lõksu lasta püüda. Tees nr 3. Kui nüüd veidi inetult väljenduda – ja „veidi inetult väljendumine” on kaasaegse kunsti eetose üks sokraatilisi voorusi ning sellele igas liberaaldemokraatlikus ühiskonnas kultuuriväljal kätte võideldud privileege –, pole see diskursus muud kui väikekodanliku grand’i-intellektuaali eneseupitamine. No keda huvitab see, kuidas ühes eksootilises, vähe viljeletud, ent kahtlemata imeilusas keeles Euroopa Liidu üha hõreneva asustusega äärealal mingid mohikaanid halisevad ühe näivperifeerse kultuurivaldkonna autokommunikatsiooni probleemide üle? Ei resoneeru see puitunud diskursus kaasaegse kunsti sisemise sättumusega. Ei haaku see nüüdiskunsti tegutsemisstrateegiatega. Ei tooda see uusi mõisteid ega eetilisi ja esteetilisi tarindeid mõjuvamalt kunstist kõnelemiseks ja kujundlikuks maailmamõistmiseks. See kõnepruuk seisab paradoksaalsel kombel kaugelt suuremas isolatsioonis kui kaasaegne kunst ise, mida sageli iseloomustavad kommunikatsioonistrateegiliselt vägagi ambitsioonikad, ühiskonna valupunktidele osutavad, argielupraktikat küsimuse alla seadvad ja harjumuspäraseid iidoleid maha kiskuvad suhtlusskeemid.

Tees nr 4. Kaasaegne kunst on valdkond, millest kõnelemisel taunin põhimõtteliselt igasugust pseudosotsioloogilises sudus kõikemõistvusele püüdlevat targutamist ja hermeneutikute maailmade leigeid lepitamissoove. Konservatiivse kultuurikriitika iluhalinast rääkimata. Kaasaegne kunst on kaasusepõhine. Ja see nõuab enesest kõnelemisel kriitilist suhestumist kaasaegsuse kergesti käestlibiseva mõistega.

Tees nr 5. Milline on siis see minimaalne tarvilik infopakett ja eeldatav isiksuslik eelhoiak, mis võimaldaks inimesel siseneda kaasaegse kunsti mõjusfääri? Küsigem siis endalt pigem, milline on see nimede, lugude ja mõistete kergesti kommunikeeritav pakett, mis võimaldaks mõista selle mängu ilu ja selle positsioonide üheaegset või vahelduvat autentsust ja simuleeritust. Mida vajame, on pöidlakiidituur kaasaegse kunsti veel alles kujuteldavasse Vikipeediasse, antielitistlikku, mängulise sõnavaraga pildiraamatut. See, mida vajame, on suhteliselt piiratud hulk viljakaid väljendeid ja nakkavaid mõttekäike ja haaravaid lugusid. Soovitavalt selges ja skemaatilises esituses. Koos võimalike vimkadega. Vajame baassõnavara. Vajame pisiblufi käsiraamatut.

Jõudu tööle, kunstiteadlased!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming