Kreenholmi epopöa oluline samm

Reet Varblane

MARGE MONKO näitus „Leib ja lilled” Draakoni galeriis kuni 21. II .Marge Monko näituse avamine ei sattunud rahvusvahelisele naistepäevale juhuslikult: väljapanekuga „Leib ja lilled” on käsitletud muutuva tööjõupoliitika ning tööpuudusega seotud teemasid Kreenholmi manufaktuuri näitel. Või teisiti öelduna on näituse teema töötava naise olukord majanduslanguse ning sellest tulenevalt peamiselt tööandjat kaitsvate uute seaduste ja ümberkorralduste tõttu, mille tagajärjel on töövõtja veelgi kaitsetum.  Ehk veelgi teisiti öelduna kutsutakse (nais) töölisi üles oma õiguste eest seisma.

Marge Monko näitusel on hästi selge, kuid sugugi mitte lihtne sõnum. Marge Monko ei lihtsusta olukorda: ehtmargemonkolikult ei ole see fotost, videost ja tekstist koosnev tervik kaugeltki propagandalik üleskutse. See on mõtisklus, olukorra analüüs, Marge Monko kunstnikupositsioon on kujutatava ainestiku suhtes empaatiline, selles puudub täielikult iroonia.  See aga ei välista iroonilist suhtumist näituse kihtides ning eelkõige nende kihtide kooseksisteerimises. „Leib ja lilled” on ehitatud üles vähemalt neljale üksteisest läbi põimuvale esteetikale. Kunstniku autoportree SEB i panga ning teiste uute korporatiivset mõtlemist manifesteerivate kõrghoonete taustal on üles ehitatud ehtstalinistliku stiili reeglite järgi: väikesest haprast, kuid jõulisest lihtsas ruudulises kleidis kangelannast õhkub sotsialistliku realismi  pateetikat, mida rõhutavad kompositsiooni alt ülespoole rakurss, väljenduslike pilvedega taevas ning keskse figuuri sõjakas poos.

Selge kujund toob vaataja silme ette krestomaatilise vankumatu, oma õiguste eest seisva töölisnaise kujundi. XX sajandi lõpu urbanistlik taust toob aga sisse Hollywoodi filmide keskkonna ning paneb kangelannat vaatama seksualiseeritud, vastassugupoolt ahvatleva, seksapiilse naise  võtmes. Just nii, nagu Cindy Sherman on mustvalgete foto-still’idena kaasaja kunstikonteksti toonud. Kreenholmi manufaktuuri mahajäetud tootmishoonete fotod on ehitatud üles dokumentalistika kiretu, objektiivse kommentaari reeglite järgi, kus, nii paradoksaalne kui see ka pole, mõjuvad esmapilgul varjatud detailid vägagi emotsionaalselt, lausa kirglikult. Nii et ka siin ei saa välistada autori vaatajat suunavat hoiakut. Arhiivifotodest kokku pandud videopilt kõneleb neljandast esteetikast: tööpinkide vahel innukalt suhtlevatest naistest õhkub küll sotsiaalse utoopia, õnneillusiooni atmosfääri, kuid naisekujutiste ehedus, töötlematus (katkised hambad, viril pilk, sassis juuksed) toob vargsi sisse reaalse keskkonna. Reaalset keskkonda lõhub aga omakorda visuaaliat saatev kõne, tekst: Elfriede Jelineki Von Krahli  teatris lavastatud „Nora” etenduse katkendid. Visuaalne kujund ning saatetekst ei sobi omavahel: need naised ei räägi iialgi sellise häälega sellist juttu ning sellise häälega sellist juttu rääkivad naised näevad ilmselgelt teistmoodi välja. Videos kujutatud töölisnaised on ammu murdnud ennast välja oma abikaasade protektsiooni alt või õigemini pole seda kunagi olnudki: nad on pidanud võitlema nii enda, oma laste kui sageli ka asotsiaalsete meeste  ellujäämise eest. Neil ei ole jäänud ei aega, energiat ega ka mitte oskust õõnsaks sofistlikuks sõnaseadmiseks. Jelineki teksti(de) nihestatus, mitut laadi näiliselt üksteist välistava sõnavara kooskasutamine (majanduslik, seksuaalne, naiselik vestlus) loob kummastava õhkkonna, lõksupüütu tunde. Ja mis kõige olulisem, Jelinek toob autoritaarse, patriarhaalse sootsiumi (tsivilisatsiooni) kujutamisse valusalt terava isikliku  tasandi, mis omakorda paneb lugeja/vaataja/ kuulaja samastuma loetu/nähtu/kuulduga.

Nii on Jelineki tekstil ka Marge Monko videos topeltroll: ta annab arhiivifotodel kujutatud naistele arbsurdi tähenduse ja toob nood sealjuures vaatajale hästi lähedale, peaaegu et paneb nendega samastuma. Erineva, isegi üksteist välistava esteetika läbipõimumine ei tee antud juhul sõnumit segasemaks, otse vastupidi, kuid toob välja  ühe hästi olulise nüansi: isikliku, iga vaatajat puudutava momendi, sest Narva Kreenholmi juhtum – tööpuudus, vaesus ei ole vaid midagi kuskil kaugel, mis juhtub teistega, tööjõu- ja regionaalpoliitika abitus võib puudutada meid kõiki. Rahvusvahelise naistepäeva, kui jätta kõrvale totalitaarse ühiskonna õõnes ideoloogia, üksteist toetama kutsuv sõnum on praegu enam kui päevakohane. Ja veel, Marge Monko näiliselt üksteist välistavat, samas tervikut toetavat fragmenteeritud esitusviisi võib vaadata kui Kreenholmi manufaktuuri metafoori.

Interneti Google’i otsingu abil leiab Kreenholmi kohta kõige vastukäivamat teavet: kodulehekülg sisaldab vaid positiivset infot innovatiivse disaini, tootmise ja toodangu kohta, omaniku ning tegevjuhtide kirjutised (või intervjuud nendega) edastavad rahustava sõnumi kõige laabumise kohta, paljastav press (ja kahjuks ka reaalsus) kõneleb  aga millestki muust. Marge Monko projekt on õnneks vaid üks, kuigi hästi oluline samm nn Kreenholmi kunstilises epopöas: Elna Kaasiku möödunud suve isikunäitus „Viru Vill. Kreenholmi manufaktuur. Ajapiirid” kajastas tekstiilidisaineri, väikeettevõtja kogemust uue tööstuspoliitika tingimustes, Eléonore de Montesquiou sügisene Narva projekt Tallinna Linnagaleriis on järgmine samm.