Krakówi graafikasügis

Anne Untera

Poola, kangekaelse ja müstilise imagoga maa vanas pealinnas Krakówis avati 16. septembril taas rahvusvaheline graafikatriennaal. 1966. aastal biennaalina alustanud, muutus selle tsükkel 1999. aastal kolmeaastaseks. See triennaal on kõrvuti Ljubljana graafikabiennaaliga üks tähtsamaid perioodilisi graafikasündmusi Euroopas. Koondades 38 partner-institutsiooni Poolas, Austrias, Saksamaal ja Hispaanias, on tänavune Krakówi triennaal kõigist  senistest suurim. Esindatud ja lubatud on kõik tehnikad puulõikest kuni ciclée-prindi, hologrammi ja videokunstini, kuid oluline on graafiline idee. Järjest tugevneb Poola side Aasia graafikaga, Jaapani kõrval ka Korea, Taiwani ja Taiga.

Nii näiteks hämmastas Krakówi rahvusmuuseumis avatud Taiwani graafikabiennaali preemiatööde näitus India ja Hiina graafika kõrge tasemega. Triennaali kauaaegne president Witold  Skulicz on avaldanud arvamust, et tehnilise valdkonna suurtele vibratsioonidele vaatamata kulgeb evolutsioon graafikas väga rahulikult: mingil imelisel moel jääb graafika keel vabaks agressioonist ja provokatsioonist, graafika ajalugu ei ole täidetud „kunstisõdadega”. Krakówi graafikatriennaali populaarsus ja suur haare ongi seletatav stabiilsusega, mis jääb uuendustele vaatamata ikkagi truuks graafilistele vahenditele, teostuse kvaliteedile  ja sisulisele terviklikkusele. Tallinna graafikatriennaali koostööpartneriks on kujunenud aga Ljubljana biennaal radikaalsema kontseptsiooniga, kusjuures oluline osa on sõnalisel tekstil. Sel aastal pääses Krakówis ca 6000 digitaalselt saadetud teosest teise vooru üks kolmandik, millest rahvusvaheline žürii valis peanäitusele 293 tööd. Auhinnažürii valis välja grand prix, grand prix d’honneur’i ja viis võrdse auhinna saanud teosed. Lisaks oli välja pandud  kümme eriauhinda. Jaapani graafik Toshihiro Hamano oli Krakówis pannud välja oma auhinna, mille sai poola graafik Katarzyna Dziuba läbipaistvuse fenomenile pühendatud digitrükkide eest.

Ka grand prix läks Poola naisgraafikule Joanna Piechile, kes esines suurte figuraalsete linoollõigetega (need meenutavad 2003. aastal Tallinnas preemia võitnut Markus Lampineni töid). Skuliczi sõnul on lainena lisandunud poola graafika nüüd saavutanud oma „viis minutit” kuulsust rahvusvahelisel areenil. Eestit esindasid peanäitusel Ülle Marks, Benjamin Vasserman ja Eve Kask. Eve Kask, Tallinna graafikatriennaali president, esines sotsiaalset sõnumit kandva teosega, mis viitab ajaloomälu katkendlikkusele. Meie rahvusvahelise mehe Benjamin Vassermani sädelevalt efektsed digitrükid vastasid üsna täpselt triennaalikunsti nõuetele; tema tööd ongi noppinud  arvukalt graafikaauhindu.

Ülle Marks on nähtavasti tagasi pöördunud oma 1990. aastate kuivnõelatehnikas botaaniliste kujundite juurde, usaldades taas oma kätt meeleseisundite vahendamisel. Leedu ja Läti olid Krakówis peanäitusel esindatud ühe kunstnikuga. Eestis hästi tuntud läti graafik Guntars Sietiņš pälvis oma metsotintodega Varssavi kunstiakadeemia rektori auhinna. Ta täiustab järjest oma kunstikeelt,  mille tunnuseks on läikiv, (reaalsust) peegeldav kuul mustal taustal. Kuuldavasti on ta plaadi töötlemise eelastmena võtnud abiks digifoto, aga lõpptulemuseks on siiski klassikalise metsotinto musternäidis. Leedulanna Elvyra Katalina Kriaučiūnaitė roositud lehvikud kuuluvad seevastu ruumilise graafika valdkonda. Triennaali satelliitnäitusel „PrintArt” Katowices esineb ka Eesti kunstnikepaar Tiiu Pirsko ja Mati Veermets. Nende teose „Tõus”  ees peeti näituse avamistseremoonia. Madalstardist tõusev figuur on loodud digitaalselt, sisuliselt saab selle tagasi viia renessansliku humanismi vaimu juurde. Torunis, kutsutud osalejatega satelliitnäitusel, esineb ka Evi Tihemets. Kokkupuutepunkte Tallinna ja Krakowi triennaali vahel on mitmeid.

Kuna Tallinna graafikatriennaalide võidutööd on hoiul Eesti Kunstimuuseumis, siis jälgitakse loomulikult  nende autorite käekäiku. 1998. aastal Tallinna XI graafikatriennaalil esinenud austraallane, Jaapanis õppinud Wayne Crothers võitis seekord Krakówis ühe viiest võrdsest preemiast. Tema kummaliselt arhailiste, „täiskirjutatud” figuuridega suured puulõiked on pühendatud Rohelise Mandri põlisrahvale. Oma kodumaal on Crothers ka järgijaid leidnud: Yvonne ReesPagh sai samasuunaliste tööde eest Katowice kunstiakadeemia rektori auhinna. 

Ehkki varem heldelt jagatud rahalisi auhindu asendavad nüüd mõnevõrra suuremal määral austavad tunnustused (honorable mention), ei anna majanduslangus end Poolas eriliselt tunda. Soovida jääb, et peanäitus oleks kauem avatud ja saaks ka avaramad ruumid. Peanäitus oli Bunkier Sztukis vaadata 11. oktoobrini, kuid satelliitnäitused on veel lahti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming