Kõrvalradade kontseptualist

Krist Gruijthuijsen: „Mind on ikka huvitanud olukord, kui teatud positsioonil tegutsev inimene tunneb vajadust vaadata üle oma tegevus ja seejärel see ümber mõtestada.“

STACEY KOOSEL

Näitus „Lahustumine – Raivo Puusemp dialoogis“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 14. V. Kuraator Krist Gruijthuijsen, kunstnikud Flo Kasearu, Krõõt Juurak, Kristina Norman, Mark Raidpere ja Margit Säde.

Ian Wilsoni, Hanne Lippardi, Paul Ellimani ja Adam Pendletoni näitus Berliini KW kaasaegse kunsti instituudis kuni 14. V, kuraator Krist Gruijthuijsen.

Krist Gruijthuijsen alustas möödunud aasta juulis tööd Berliini KW kaasaegse kunsti instituudi direktori ja pea­kuraatorina ning on vaataja ette toonud Lõuna-Aafrika kunstniku Ian Wilsoni (snd 1940) loomingu ja seda tõlgendavad Hanne Lippardi, Adam Pendletoni ja Paul Ellimani teosed. Wilsoni keele, kommunikatsiooni ja inimsuhtluse olulisusest kõnelev kunst moodustab kontseptuaalse raamistiku näitusele kui tervikule. Tallinna Kunstihoone galeriis avati 15. IV Krist Gruijthuijseni kuraatoriprojekt „Lahustumine – Raivo Puusemp dialoogis“, kuhu on kaasatud Krõõt Juurak, Flo Kasearu, Kristina Norman, Mark Raidpere ja Margit Säde. Nii Berliini kui ka Tallinna väljapanek järgivad ühesugust ideed: vanema, mitte eriti laialt tuntud kunstniku töid interpreteerivad noorema põlvkonna tegijad.

Oled direktori ja peakuraatorina toonud Berliini KW kaasaegse kunsti instituudi programmi kunstnikust lähtuva suunitluse.

Ei saa öelda, et seal varem sellist hoiakut ei olnud, pigem suhestub see minu kui peakuraatori arusaamaga, milline on meie kunstiinstitutsiooni põhimõte. Meie programm on üles ehitatud kunstniku vaatepunktist, mina kuraatorina moodustan selle ümber sündmuste ahela nii, et lõpptulemusena kõlab kunstniku hääl ja vaatajani jõuab just tema toimimisviis. Kunstnikust lähtumine tähendab, et keskpunktis on kunstnik, kõik toimub nii, nagu tema otsustab, kuraator loob ainult kunstnikku stimuleeriva ja tegutsema õhutava raamistiku.

Mulle meeldib idee, et ollakse kunstnikuga dialoogis: see pole pelgalt kutse vestlusele, vaid mina kuraatorina sean talle piirangud, tema omakorda mulle, nii esitame teineteisele vastastikku väljakutse. Lõpptulemuses ei ole tähtis, kuidas mina sellest välja tulen, vaid kuidas kunstnikud dialoogist välja tulevad.

Tallinna Kunstihoone projekti „Lahustumine – Raivo Puusemp dialoogis“ avamisel kunstnikud Mark Raidpere, Margit Säde, Flo Kasearu, Kristina Norman, Krõõt Juurak, kuraator Krist Gruijthuijsen ja Tallinna Kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepp.

Karel Koplimets

Räägi veidi KW ajaloost. Milline oli selle institutsiooni suunitlus, kui Gabriele Horn oli direktor?

Institutsiooni ümberkorraldused said alguse Klaus Biesenbachi ja teiste nooremate kunsti- ja kultuuritegelaste eestvedamisel. Neil õnnestus ennast üsna kiiresti kehtestada, sest kui Berliini müür 1989. aastal varises – enne seda valitses Ida-Berliinis selgelt Ida-Saksamaale omane kultuuripoliitika –, hakati tormakalt rahvusvaheliseks arenema. Klaus Biesenbachil olid ammust aega suhted USAga, need tõid kaasa rahvusvahelise seltskonna. Berliini muutudes arenes ka instituut, sai juurde rahvusvahelist mainet. KWsse haarati ka kaasaegse kunsti instituudi idee, see kaasas teistsuguseid kunstivorme, nt film, tants jms. Kui Gabriele Hornist sai tegevdirektor, lõi ta uue struktuurielemendi ehk sisu eest vastutava peakuraatori ametikoha. Administratiivselt juhtis institutsiooni Horn, kunstilist programmi peakuraator. 1990ndate lõpus algatas KW Berliini biennaali: sellest kasvas välja sedavõrd suur institutsiooni osa, et pidasime arukaks jagada institutsioon kaheks üksuseks, kummalgi on oma direktor ja administratsioon. Gabriele Horn oli juhtinud mõlemat – nii KWd kui ka Berliini biennaali üksteist aastat, see oli väga intensiivne töö. Nüüd vastutab ta ainult biennaali eest, mina juhin KWd. Uus on seegi, et KW-l pole enam peakuraatorit. Et vastutan ka kuraatoritöö eest, võtsin tööle suurema meeskonna, kellega koos kindlustame institutsiooni toimimise.

KW Ian Wilsoni näituse ja Tallinna Kunstihoone Raivo Puusempa projektiga oled loonud justnagu valemi, mis koondub natuke nähtamatu, kõrvalseisva, unustatud või, nagu sa ise oled öelnud, „kõrvalradade kontseptualisti“ ümber.

Mul on kunstniku taust ja minu esmane huvi on teater. Suurt osa minu tegemistest saab vaadata läbi teatri prisma, teoreetilisemalt ja abstraktsemalt võttes aga reaalsuse, kunsti ja elu toimimise piiride kontekstis.

2000ndate algul süvenesin kunstnikesse, kes polnud enam huvitatud ainult kunstnikuks olemisest. Need olid inimesed, kellele kunst oli elus vaid üks staadium muu kõrval. Nende hoiak tulenes sellest, et romantiline arusaam kunstnikust kui erilisest väljavalitust oli lõppenud ja asendunud arusaamaga pragmaatilisest, aga ka emotsionaalsest ja poliitilisel seisukohal olevast inimesest. Mind on huvitanud paradoks: kui kunstnik tunneb, et ta ei ole enam ainult kunstnik ja kuraator kasutab sellist fenomeni oma huvides. Ehk siis olukord, kui teatud alal tegutseja tunneb vajadust vaadata oma tegevus üle ja see ümber mõtestada.

Ian Wilson on kõige immateriaalsem kunstnik, keda olen kasutanud näituse ja institutsionaalse programmi mõtestamises kui igavest armastuskirja. Wilson on kunstnik, kes ühel hetkel otsustas, et kunst saab suhelda ainult sellise keele kaudu, mis on kunstiinstitutsiooni metafoor. Nii kujuneski Wilsonist raam, millest läbi vaadata, et mõtiskleda ruumiarhitektuuri, institutsiooni vahendamise ja programmide üle.

Raivo Puusempa näituse idee tekkis viis aastat tagasi, kui olin aru saanud, et kunsti sisu ei ole ainult žest poliitika suunas, vaid kunst on enesekohane poliitika kujundamise vorm. Puusemp ei olnud linnapea žesti mõttes, ta oli linnapea ja ka kunstnik. Selleks et saada aru, et elus võib olla mitmeid ülesandeid, on vaja maailma sügavalt mõista. See, et ma olen institutsiooni juht, ei välista, et ma võiksin olla ka linnapea või tegutseda mõnes parteis või teha veel midagi muud. Need tegevused toidavad üksteist vastastikku.

Kas praegusaegsete kunstnikega töötatakse teistmoodi kui referentskunstnikega, nagu seda on Ian Wilson ja Raivo Puusemp, kelle teosed on tehtud 1960ndatel ja 1970ndatel?

Tõenäoliselt, kuid Ian Wilson ja Raivo Puusemp ei ole ainult minevikupersoonid, nad esitasid samu küsimusi, mida esitatakse ka praegu. Kui Wilson küsib oma tööde kaudu „mis on diskussioon?“ või „mille üle me vaidleme?“, siis küsib ta vaimsuse, abstraktsete ideede ja tulevikumaailma mõistmise võimalikkuse kohta. Ta kõneleb tuntust ja tundmatust, absoluudist ja väga suurtest teemadest, mida saab rakendada ka nüüdisühiskonnas. Neis teemades on midagi igavest, füüsilist ja efemeerset ühtaegu.

Praegu me lindistame oma kõneluse, aga kui me seda ei teeks, mis siis meile sellest meelde jääks? Seepärast ongi oluline näha perspektiivselt, just seepärast olen kõrvutanud KW näitusel neid kolme erineva positsiooni ja taustaga kunstnikku: nad esindavad naiselikku, raskesti hoomatavat ja afroameerikalikku vaatepunkti. Kõigi kolme lähtepunktid mõtestavad keelt, häält ja keelekehandit, et haakuda Wilsoni tööga. Need kolmekümnendates aastastes või kuuekümnendale eluaastale lähenevad kunstnikud on mu meelest üsna poliitilised, aga mitte plärtsti!-otse-näkku, vaid identiteedipoliitika tähenduses. Nad kõnelevad keeleideest, sest keel ja identiteet on üks ja sama asi.

Keel viib kokku Adam Pendletoni ja Ian Wilsoni tööd, Pendletoni mõtted keerlevad suuresti tundmatu, esindamise ja identiteedi esindatuse, põhiliselt luulekeelele tagasiviidava, konstrueeritud keele ümber. Afroameerika kunstnikuna viitab ta ka teda saatvale kahekordsele taagale. Või Paul Elliman, kelle töödes puudutatakse palju inimese vahekorda tehnoloogiaga. Ta kolis isaga Detroiti, sest tema isa oli saanud tööd autotööstuses ja see on põhjus, miks 1970ndail nii paljud emigreerusid USAsse. Peagi suundus Ellimani isa tärkavasse arvutitööstusse, kus temast sai tootmisjuht Apple’i firmas ja ta jäi sinna kuni pensionile minekuni. Paljud insenerid tegid siis sedasama. On äärmiselt põnev, kuidas sellised üksikasjad tulevad esile näitusel, mis algab 1960ndate lõpu kunstist.

Raivo Puusempa väljapanekut tahtsin näidata tema sünnimaal. Ta lahkus siit kolmeaastaselt, ei räägi eesti keelt ja tunneb ennast ameeriklasena. Tema kunstipraktika on radikaalne, mõistagi on see seotud Ameerika kontseptualismiga. Selleks et asetada tema kunst Eesti konteksti, oli tarvis teisest põlvkonnast teistsuguste arusaamadega kunstnikke, kes tahavad mõista kunsti, elu ja poliitikat. Tulemuseks on viis sooloetteastet – tellimust, mis toimivad väiksemal skaalal kui Ian Wilsoni ümber ehitatud näitus, aga on ometi sarnased, sest ka need kunstnikud said mõttevahetuse lähtepunktiks ühe vähetuntud loo.

Kuidas oled leidnud need peaaegu tundmatud kunstnikud?

Mul on oma detektiiviagentuur. Tegelikult lugesin Raivo Puusempast Allan Kaprowi raamatust. Kaprow oli Puusempa lähedane sõber ja tema „Esseedes elu ja kunstipiiride ähmastumisest“ on Raivo Puusempale pühendatud terve lõik. Ka Ben Kinmont, kelle loomingust tegin retrospektiivi ja kelle töödes on paljude vähetuntud kunstnike lugusid, on kasutanud Puusempa töö- ja elukäiku.

Puusemp osales Kinmonti projektis „Millekski muuks saamisest“. Ta uuris kunstnikke, kes olid eemaldunud kunstist, töötasid seejärel piltlikult öeldes meisterkokkadega ja tegid oma eemaletõmbumisest ajendatud roogasid. Õigem oleks öelda, et nende toiduretseptid olid nagu elu ja kunsti metafoor. Mina kasutasin oma retseptidena seitset kunstnikubiograafiat ja mõtisklesin tasapisi selle üle, kuidas nende kunstnike praktika teha nähtavaks praegusaegses narratiivis. See on väga pikk projekt ja Raivo Puusemp on üks neist, kes selles osaleb.

Kas oled ka varem teinud koostööd Raivo Puusempaga?

Ei, aga olen töötanud koos Ben Kinmontiga. Tema projekti kuuluvad Bridget Barnhart, Lygia Clark, Hans de Vries, Gretchen Faust, GAAG (Jon Hendricks ja Jean Toche), Laurie Parsons ja Raivo Puusemp. Praeguseks olen lõpetanud Lygia Clarki, Hans de Vriesi ja Raivo Puusempa projekti ja töötan Laurie Parsonsi oma kallal.

Alustasin 2011. aastal ja iga projekti väljund on olnud erinev. Hans de Vriesiga tehtud näitus ja raamat oli ajendatud sellest, et paljud kunstnikud tunnevad ennast taas tihedas seoses loodusega. Praeguses kunstis leidub suurtes kogustes loodust. Kas oled seda märganud?

Postinterneti kunstis kohtab kõikjal sõnajalataime. Olen küsinud siit ja sealt, mida see tähendab: kas potilill kontoris on korporatiivses keskkonnas millegi metsiku sümbol? Looduse ja ökoloogia teema tulevad pidevalt esile.

Sinu tekstidest ja intervjuudest nähtub, et sul on tõmme kontseptuaalse ja filosoofilise allhoovuse poole. Kas kureerimisel puudutad mingil viisil ka emotsioone?

Ikka, kuigi tuleb tunnistada, et mu praegused projektid on varasematest hulga ratsionaalsemad. Olen üsna mõistuslik, aga lasen paljulgi omasoodu kulgeda, sest parimate näituste sees on x-faktor, mida ei tea ega oska lõpuni seletada. Kui teen näitusi, siis ühendan asju ja olukordi intuitiivselt, loon seoseid. KW näituste kohta on ilmunud vägagi mitmekesist tõlgendust, see aga tähendab, et mõtlemisruumi on küllaga.

Minu esmamulje Ian Wilsoni näitusel KWs oli, et kunstitööd on peidus ja ometi täiesti nähtaval. Norra kunstniku Hanne Lippardi töö „Ihu“ juures tuli oodata, kuni lubati trepist üles minna, seal oli info selle kohta, mis toimuma hakkab ja kui kaua etendus kestab, peaaegu olematu jne. Selles kõiges oli midagi hulluks ajavat ja mõjutavat. Nagu aru sain, oli Lippardi töö keelest, kuidas keel mõjutab meid ja loob barjääre. Sellisena see tõesti toimis: struktureeritud keskkond kehtivate reeglitega, mis ajasid segadusse.

Trepp on Ian Wilsoni ringide sümbol, mis omakorda on aja mõistmise sümbol. Lippard kasutab rohkesti viiteid ringile kui vaimsuse kandjale, siit ka spiraalselt kulgevad astmed, mis viivad spetsiaalselt ehitatud platvormile. Nii sa istud seal, vaatad galeriist keskklassi asustatud Berliini Mitte linnajaole ja tunned end veidi ebamugavalt, sest lagi on madal ja püsti tõustes on oht pea ära lüüa. Istuda on seevastu üsna mõnus, oled peaaegu galeriiruumist väljas, aga siis hakatakse sind elu kohta käivate küsimustega pommitama. Kunstniku hääl, mida kuuled, esitab eneseabi programmidest, tekstisõnumitest, reklaamidest ja muust sellisest kokku pandud teksti. Tekst tervikuna läheb üle küsimuseks aja kohta.

Hanne Lippardi töö oli huvitav segu puhtast kontseptuaalsest minimalismist ja toorest emotsioonist, kokku andis see võimsa kogemuse. Kas Eesti näitusel on töid, mis tekitavad samalaadse kogemuse?

Ma ei tea, kuidas reageerib Eesti publik, näitus on üsna tühi, kuigi sisulises mõttes on tähenduslikkusest tulvil. Usun, et on huvitav jälgida Eestis sündinud, Ameerikasse läinud ja sealseid elutingimusi lobitöö ja poliitika kaudu mõjutanud kunstniku vaatepunkti. Iseäranis, kui tema isegi väikese liigutusega tehtu kujutab endast midagi radikaalset.

Eesti kunstnike vastused Puusempale on päris põnevad. Näiteks Krõõt Juuraku isa nimi on Raivo. Audiogiidi kaudu kõnelev Raivo Juurak on Krõõt Juurakule nagu midagi vahepealset: on keegi, kes asetab kuulaja Raivo ja Puusempa nimedest moodustuvate alade vahele ja muudab niiviisi galeriiruumi küsitavaks. Margit Säde tööd esindab nupp seinas, kuhu vajutamisel tuleb välja paberitükk telefoninumbriga. Kui valida numbreid, saab esitada küsimusi ja kõnelda asjatundjatega mitmelt elualalt.

Kas nagu teadmistepõhine majandus?

Kui tahad küsida midagi maksude kohta, võtad telefoni ja saad tunni või pooletunnise nõustamise maksuspetsialistilt, kelle tööd tasustab Tallinna Kunstihoone.

Flo Kasearu elustamisnukk kõneleb koolides antavast elustamisõpetusest, kuid on ju ka inimesi, kes ei taha, et neid elustatakse, nende kehal on tagasihoidlik tätoveering „Ära elusta“. Väljapaneku avamisel tätoveeriti treeningnuku rinnale just niisugune ära-elusta-tekst.

Pea kõik eesti kunstnikud kasutavad üleminekuseisundi ideed. Mark Raidpere jäädvustas oma isa korteri vahetult pärast isa surma just sellisena, nagu see oli isa eluajal. Kui Raidpere otsustas korteri välja üürida, siis dokumenteeris ta selle uusi elanikke, esitas küsimusi nende elu ja töö, nende isa ja enesetunde kohta uues kodus. Raidpere kaks fotovideot kõnelevad ülimalt emotsionaalselt ülemineku olemusest, see omakorda haakub Raivo Puusempa tagasitõmbumisega linnapea ametist. Pärast linnakese laialisaatmist 1978. aastal läks Puusemp koos perega tagasi Utah’sse Salt Lake Citysse, pühendus seal suusatamisele ja suusabaaside arendamisele.

Nii Mark Raidpere kui ka Flo Kasearu tööd kõnelevad üleminekust ja aja möödumisest, Kristina Norman on pöördunud hääletamise esteetika poole ja rajanud suurejoonelise monumendi kardinaga hääletamiskabiinile. Ülimalt teatraliseeritud kardin kui kahe oleku vahesein ja valgus kui ülekantud tähendusega kujund selle taga. Niisugused on siis eesti kunstnike vastused Raivo Puusempale.

Mäletan sinu intervjuud Raivo Puusempaga, kus ta ütleb, et enne linnapeaks saamist ei olnud ta kordagi valimas käinud. Seega astus ta poliitika ignoreerimisest poliitilise välja keskpunkti.

Jah, selles peitub ka projekti kõige küsitavam osa: kui tõeline oli tema ettevõtmise kunstiline kavatsus võrreldes selle poliitilise intensiivsusega?

Tõlkinud Tamara Luuk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming